Vabatahtlike lood

Soomes toimusid Eesti esimesed vabatahtlike merepäästjate merepäästeoskuste võistlused

2013-05-20

15.-17. mail toimus Soome Merepäästeseltsi (SMPS) koolituskeskuses Bågaskäri saarel vabatahtlikele merepäästjate täiendõppekursus, mille käigus korraldasid Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste ning SMPS koolitajad esimese Eesti merepäästeoskuste võistluse, mille võitsid vabatahtlikud järvepäästjad.

"Idee võistluse korraldamiseks sündis sügisel, kui Eesti vabatahtlike võistkond osales vastaval võistlusel Soomes," selgitas vabatahtlike merepäästjate sidusorganisatsiooni Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste juhatuse esimees Ene Kalmus. "Soomlased on merepäästeoskuste võistlusi korraldanud juba 27 aastat ning need on saavutanud suure populaarsuse - võistlustel võetakse üksteisega mõõtu, kohtutakse heade kolleegidega ning täiendatakse oma teadmisi ja oskusi merepäästjale vajalikes valdkondades." Eesti analoogiline võistlus sai läbi viidud Soomes, kuna soomlaste koolituskeskus koos oma suurepärase varustuse, heade õppe- ja majutusvõimalustega on ideaalne koht praktilisteks õppusteks.

Eestist osales võistlusel viis võistkonda - vabatahtlikud mere- ja järvepäästjad Toilast, Hiiumaalt, Peipsi, Saadjärve ja Kuremaa järve äärest, samuti Lääne-Eesti Reservpäästerühmast ning Pärnumaalt. "Võistlus oli põnev - täis erinevaid praktilisi harjutusi nii esmaabi, navigeerimise, veest- ja enesepääste, mereside, tuletõrje, pukseerimise kui ka masspääste osas," rääkis Kalmus. Parimaks osutus nn järvede võistkond, kuhu kuulusid esindajad nii Peipsi kui Saadjärve äärest.

Järgmine võistlus planeeritakse kindlasti läbi viia Eestis ning kasutada selleks olemasolevaid kogemusi ning laiapõhjalist koostööd erinevate vabatahtlike mere- ja järvepäästeühingutega.

Täiendõppekursusele eelnes Eesti koolitajate poolt läbi viidud kolmepäevane koolituskursus Peterburi vabatahtlike merepäästjate koolitajatele.

Eesti Vabatahtlikul Mere- ja Järvepäästeühingul jätkub aga hooaeg erinevate ürituste ja valvekordadega.

Lisainfo: Ene Kalmus, Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste juhatuse esimees, tel 502 4727, e-post: info@vomare.ee

Teate koostas:
Marge Kohtla
MTÜ Saadjärve Vabatahtlik Järvepääste juhatuse liige Tel 5035584

Vabatahtlikud päästjad tegid mullu 1,2 miljonit tundi tasuta tööd

2013-05-20

Päästeliidu andmetel tegid vabatahtlikud päästjad mullu kokku 1,195 miljoni tunni jagu tasuta tööd ning väljakutsel olid nad ligi 2000 tundi.

Päästeliidu nõukogu esimees Rait Killandi andmetel on Päästeliidul praegu 68 juriidilist liiget, kus on 1200 meest.

Loe kogu uudist siin.

Osale infoseminaridel programmi Euroopa Noored tulevikust

2013-05-16

Euroopa Noortenädala raames korraldab SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo infoseminarid, kus käsitletakse programmi Euroopa Noored tulevikku ehk võimalusi projektide elluviimiseks aastateks 2014-2020. Oodatud on kõik taotlejad ja projektijuhid, nii need, kes on juba programmi Euroopa Noored raames projekte ellu viinud kui ka need, kes plaanivad seda tulevikus teha.

Infoseminarid toimuvad eesti keeles:

29. mai kell 14.00-15.00 Narvas, Geneva keskuses (Võidu 2)
30. mai kell 15.00-16.00 Pärnus, hotellis Pärnu (Rüütli 44)
31. mail kell 15.00-16.00 Tartus, Atlantise konverentsikeskuses (Narva mnt 2)
1. juunil kell 15.00-16.00 Tallinnas, Tallink Spa hotellis (Sadama 11a)

Seminaridele saab registreerida kuni 26. maini, registreerimisvormi abil.

Infoseminarid viib läbi SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo avalike suhete ja teavitusvaldkonna koordinaator Marit Valge.

Seminarid on osalejatele tasuta, kulud katab SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo.

Infoseminarid toimuvad Euroopa Noortenädala raames, millega tähistatakse programmi Euroopa Noored 15. aastapäeva. Seminaride vahetus läheduses toimuvad paralleelselt avatud üritused, kus Euroopa Noored projektide elluviijad korraldavad töötubasid, etteasteid, presentatsioone ja toimub ka projektilaat. Sündmused lõppevad ansambli Põhja-Tallinn (Narvas Gorõ Lana) kontserdiga. Kõik infoseminaridel osalejad on ka Euroopa Noortenädala tähistamisele oodatud, täpsem info Noortenädala blogist.

Täpsem info Marit Valge 6996493; marit.valge@archimedes.ee

Vabatahtlike keskused kogunevad arutama ühiseid sõnumeid ja kommunikatsiooni

2013-05-14

Kõik Eestis tegutsevad kohalikud vabatahtlike keskused on oodatud 10. juunil algusega kell 11.00 keskuste kokkusaamisele Paide Kogukonnakeskusesse.

Kokkusaamise mõtteks on omavahel paremini tuttavaks saada, jagada vabatahtliku tegevuse korraldamise kogemusi ja ühiselt läbi arutada valdkonna sõnumid ja kommunikatsiooni korraldamine.

Lisainfot saab Eha Paasilt, tel. 5170214, e-post eha@kodukant.ee

Politsei- ja Piirivalveamet kaasab täna üle 1000 abipolitseiniku!

2013-05-14

Politsei peamiseks vabatahtlike kaasamise vormiks on abipolitseiniku staatus, mis on üks seadusega reguleeritud vabatahtluse erivorme. (Vt. lisa https://www.riigiteataja.ee/akt/120122010001).

Abipolitseinikud on vahetult kaasatud politsei tavatöösse, nad osalevad avaliku korra tagamisel, liiklusjärelevalves ja on abiks väljakutsete teenindamisel. Kui üldjuhul tegutseb abipolitseinik politseinikuga koos, siis täiendava väljaõppe edukal läbimisel võib ta ka iseseisvalt politseiniku antud ülesannet täita. Rohkem saab lugeda abipolitseinike tööst https://www.abipolitseinik.ee.

Viimastel aastatel on loodud mitmeid abipolitseinikega seotud traditsioone. Korraldatakse abipolitseinike mõõduvõtmisi, suve- ja perepäevi. Silmapaistvaid abipolitseinikke peetakse meeles tänuüritustel. Politsei- ja Piirivalveamet otsib pidevalt võimalusi, kuidas nii abipolitseinike omavahelist suhtlemist suurendada, neid rohkem toetada ja ka töövälistesse tegemistesse kaasata.

Politsei- ja Piirivalveamet otsib aktiivselt ka vabatahtlikke, keda kaasata abipolitseinike rolli väliselt. Näiteks inimesi, kellel on oskused ja tahtmine osaleda ennetusprojektides, pääste- või otsingutegevustes või kasvõi IT-arenduste välja töötamisel.

Vabatahtlike abipolitseinike tarvis on politseil olemas omad vabatahtlike koordineerijad, keda amet ka regulaarselt koolitab. Mais toimunud koolitusel arutati ühiselt uute vabatahtlike värbamise võimalusi. Ühe võimaliku sihtgrupina uute vabatahtlike leidmisel nähti kogukonna seltse, külavanemaid. Vabatahtlik abipolitseinik külas tähendab kogukonnale:

Kiiremat abi kohale jõudmist ja sekkumisõiguse kasvatamist;
Abipolitseiniku kohalolu/elukoht distsiplineerib ühiskonda (elanikke).

Seega tasub kogukonna seltsidel ja külavanematel mõelda ehk aitab piirkonnas turvalisust tagada vabatahtlik abipolitseinikust külavanem.

Igal juhul on politsei avatud koostööpakkumisele turvalisuse tagamiseks meie riigis. Koos loome turvalisema Eesti.

Loo materjal pärineb abipolitseinike kodulehelt ja ameti abipolitseinike värbamise voldikust. Materjali pani teie jaoks kokku Eha Paas.

Koostöösoovide ja ettepanekutega on kõige parem pöörduda oma piirkonna prefektuuri poole:

Põhja Prefektuur
Harro Aitai 612 4950
harro.aitai@politsei.ee

Lõuna Prefektuur
Rauno Arna 730 8753
rauno.arna@politsei.ee

Ida Prefektuur
Peeter Pau 337 2352
peeter.pau@politsei.ee

Lääne Prefektuur
Indrek Kõiv 444 6553
indrek.koiv@politsei.ee

Heategu kutsub Tartumaa kodanikuühendusi koolituma!

2013-05-14

Heateo Sihtasutus koostöös regionaalministri valitsemisalaga kutsub Tartumaa kodanikuühendusi võtma osa koolitusseminarist "Strateegiline areng ja minu kodanikuühendus".

Heateo Sihtasutus on Eesti ainuke strateegilise filantroopia fond. Heateo toetusportfelli najal on tuule tiibadesse saanud mitmed suure mõjuga ühiskondlikud organisatsioonid, nagu Noored Kooli, Uuskasutuskeskus, MTÜ Abikäsi, SA Kiusamise vastu jt. Heategu kutsub Tartumaa kodanikuühendusi jagama 6. juunil kogemusi oma tööst ja koos lahti mõtestama, kuidas enda kodanikuühendusega võimalikult suurt positiivset muutust saavutada.

Koolitusel käsitletakse järgmisi teemasid:

Kodanikuühenduse arendamine & mõju: kuidas luua suurimat võimalikku muutust enda kogukonnas?
Kuidas enda vajalikkuses veenda ning kaasa tõmmata võtmetähtsusega partnereid ja vabatahtlikke?
Sotsiaalne ettevõtlus— väljakutsed ja võimalused.

Aeg: 6. juuni, 10:00-16:30

Koht: teatakse osalejatele

Koolitajateks on:

Jaan Aps on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse liige, olles selle võrgustiku üks algatajatest ja eestvedajatest. Samaaegselt Heateo Sihtasutuses tegutsedes on ta aidanud seitsme aasta jooksul paljudel kodanikuühendustel laieneda ja neile ärisektori toetust vahendada.

Birgit Rootsi on Heateo portfellijuht ning endine Eesti Väitlusseltsi juhatuse liige, kelle igapäevatöö on Heateo portfelliorganisatsioonide nõustamine sisulise arengu, ühiskondliku mõju ja vabatahtlike kaasamise osas.

Anna Karolin on Heateo kommunikatsioonijuht, Eesti Väitlusseltsi pikaajaline vabatahtlik ning on aidanud nõustada ja arendada mitmeid noorte- ja haridusorganisatsioone.

Agne Tamm vastutab Heateos inimeste juhtimise suuna eest ning aitab organisatsiooni tippvabatahtlike kaasamise osas. Agne käe all on välja arendatud vabatahtlike haldamise vabavara.

Koolitusel osalemiseks täida lühike motivatsiooniankeet: http://goo.gl/rRPFy. Kuivõrd osalejate arv on piiratud, teatatakse lõplik valik 21. mail. Koolitusel osalemine on tasuta.

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku ülevaade: http://sev.ee/esileht/!

KÜSK kuulutab välja avaliku pakkumise uuringuprojekti "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis" elluviija leidmiseks

2013-05-03

SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital kuulutab välja avaliku pakkumise uuringuprojekti "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis" elluviija leidmiseks. Uuringu eesmärk on anda ülevaade vabatahtliku tegevuse hetkeolukorrast Eestis. Pakkumise esitamise tähtaeg on 30. mai 2013 kell 15.00.

Erinevate uuringute andmetel on Eestis vabatahtlikku tööd teinud 4,5% kuni 30% elanikkonnast ning hinnanguliselt ulatub Eestis tehtava vabatahtliku töö väärtus 81,7 miljoni euroni aastas ehk 0,56%-ni SKP-st. Kuigi viimane vabatahtlikku tegevust käsitlenud uuring "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis" viidi läbi 2009. aastal, puuduvad täna ajas võrreldavad andmed vabatahtlikust tegevusest.

Selleks otsib SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital koostöös regionaalministri valitsemisalaga uuringuprojekti elluviijat. Uuring koosneb vähemalt kahest osast:

ülevaade vabatahtlikus tegevuses osalemisest Eestis;
lühiülevaade (1-2 lk) vähemalt kuue riigi hetkeseisust vabatahtliku tegevuse valdkonnas.

Põhjalikum lähteülesanne koos pakkumisele esitatavate nõuetega ja pakkumise hindamiskriteeriumitega on kättesaadav SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital kodulehel http://www.kysk.ee/?s=1375. Uuringuprojekti elluviimise tähtaeg on 14.02.2014.

Pakkumine esitatakse hiljemalt 30. maiks 2013 kell 15.00 digitaalselt allkirjastatuna e-posti aadressil kysk@kysk.ee või paberkandjal SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital, 10149 Toompuiestee 33A, Tallinn. Paberkandjal esitatud pakkumine saadetakse samaks ajaks ka elektrooniliselt.

Lisainfo
Mari-Liis Dolenko
tel 655 6423
e-post mariliis.dolenko@kysk.ee

Vabatahtlikud merepäästjad alustavad navigatsioonihooaega

2013-05-01

1. mail alustavad oma navigatsioonihooaega Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste vabatahtlikud mere- ja järvepäästjad: lisaks pääste- ja abitöödele viivad vabatahtlikud läbi ennetusüritusi ning osalevad koolitustel, vabatahtlikke ühendav sidusorganisatsioon jätkab aga läbirääkimisi riigiga.

"Igast vabatahtlikust saab vabatahtlik merepäästja vaid juhul, kui ta on saanud korralikul tasemel väljaõppe, praktilised kogemused merepääste meeskonnas ning omab isiklikke päästevahendeid ja tema meeskonnal on olemas päästepaat koos vastava varustusega," selgitas MTÜ Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste juhatuse esimees Ene Kalmus.

Lisaks vabatahtlike päästeüksuste tehtavatele pääste- ja abitöödele jätkub käesoleval aastal vabatahtlike süstemaatiline ettevalmistus Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste loodud ja riiklikult tunnustatud koolitusprogrammi ja õppekavade alusel. Tänavuse navigatsioonihooaja alguseks on läbinud esmase merepäästja õppe 74 vabatahtlikku ning päästemeeskondade juhtidena saanud ettevalmistuse 17 vabatahtlikku. "Läbi suve jätkuvate koolituste eesmärgiks on treenida vabatahtlikke kasutama parimaid pääste- ja esmaabivõtteid, reageerima kriitilises olukorras võimalikult kiiresti ja ohutult ning toimima ühtse päästemeeskonnana," rääkis Ene Kalmus. Samuti jätkub oma koolitajate ettevalmistus, sest parimateks vabatahtlike koolitajateks on just vabatahtlikud ise: "Nad teavad ja tunnevad hästi oma igapäevast tööd, kohalikke olusid ning on motiveeritud oma inimeste õpetamiseks ja seda ühise eesmärgi nimel - jõuda õigeks ajaks appi ja tegutseda professionaalselt."

Aasta algusest on toimunud läbirääkimised riigiga, et saada rahalist toetust nii vabatahtlike koolituseks kui esmaste päästevahendite muretsemiseks. "Vabatahtlik merepäästeühing, kes tahab tegutseda operatiivselt ning mitte panna ohtu oma meeskonnaliikmete elusid, peab tegema pidevalt suuri kulutusi nii päästepaatide hankimiseks kui hooldamiseks ja tankimiseks, samuti on väga kallis kogu päästerõivastus ja -varustus," ütles Kalmus. "Seetõttu on ühingute ootused riikliku toetuse osas kõrged. Siiani on iga ühing katnud kõik kulud ise, kuid riigi päästevõimekuse tõstmise plaan vabatahtlike kaasamisega peab tooma ka merepääste sektorisse arvestatava finantsressursi - siis võib rääkida riigi ja vabatahtlike ühenduste partnerlusest."

Kalmuse hinnangul on väga oluline vabatahtlikele ka omavalitsuste, ettevõtete, jahtklubide, paadiomanike ja kohalike elanike toetus. "Vabatahtlik on valmis omast ajast abistama ja riskima teiste inimeste pärast, seda tuleks meil kõigil ühiskonnas hinnata ja tunnustada."

Käesolevale aastale on iseloomulik aktiivne ennetustegevus. Et ära hoida õnnetusjuhtumeid, on vabatahtlikel ühingutel plaanis mitmed üritused kohalikele kaluritele, noortele veespordihuvilistele ja kooliõpilastele: "Sõnum, et merd võib armastada, kuid peab kartusega austama, peab jõudma kõigini." Suurematest veeohutuse üritustest annavad ühingud ka meedia kaudu teada ja kõik huvilised on teretulnud.

2012. aastal oli vabatahtlikel mere- ja järvepäästjatel kokku 39 pääste-, otsingu- ja abitöö juhtumit merel ja siseveekogudel, sh päästeti, abistati ja otsiti 131 inimest. Kogujuhtumitest reaalse hukkumisohuga juhtumeid oli eelmisel aastal 13, reaalsest hukkumisohust päästsid vabatahtlikud 47 inimest. Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste liikmed viisid läbi 76 erinevat ennetusüritust.

Vabatahtlikke mere- ja järvepäästjaid ühendavasse sidusorganisatsiooni kuulub kokku 13 vabatahtlikku üksust nii merel kui sisevetel: Viimsis, Salmistus, Käsmus, Toilas, Lohusuus, Mustvees, Kuremaal, Saadjärvel, Võrtsjärvel, Pärnus, Paatsalus, Muhus ja Hiiumaal.

Lisainfo:
Ene Kalmus
MTÜ Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste juhatuse esimees
tel 502 4727
e-post: info@vomare.ee

Teate koostas:
Marge Kohtla
MTÜ Saadjärve Vabatahtlik Järvepääste juhatuse liige
5035584, saadjarvesar@gmail.com

Teeme Ära talgupäeva nädal saab täna hoo sisse eeltalgutega Kadriorus

2013-04-30

Kadrioru Selts ja Teeme Ära talgupäeva meeskond korraldavad koos kultuuripärandi aasta ja Tammsaare muuseumi rahvaga täna, 30. aprillil Kadriorus aiavärvimise talgud. Tänased eeltalgud on ühtlasi avalöögiks üle-eestilise Teeme Ära talgupäeva nädalale, mis kulmineerub 4. mail kümneid tuhandeid eestimaalasi ühendava talgupäevaga.

Teisipäeva hommikuse seisuga sai talguveebis valida rohkem kui 1360 talgu seast ning talgulisena oli end kirja pannud juba üle 13 000 inimese. Teeme Ära talgupäeval osalemiseks saab end registreerida talguveebis aadressil www.teemeara.ee kuni reede õhtuni.

Teeme Ära talgupäeva eestvedaja, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Tarmo Tüür ütles, et inimeste tänavune talguõhin on osutunud suuremaks kui hiline kevad lubas loota. "Talgupäevaks on kavandatud eelmistest aastatest veelgi rohkem väärt ettevõtmisi ning paistab, et ka kevadilm soosib. Igal eestimaalasel tasub sel nädalal heita pilk talgukaardile, et leida sealt just teda kõnetav talgu ja panna ka ise käed külge," rääkis Tüür. "Hea meel on selle üle, et aktiivne eluhoiak ning Eestimaast hooliv suhtumine juurduvad iga-aastaga üha tugevamini. Laupäeval teeme taas ära!"

Tänased eeltalgud Kadriorus algavad täpselt keskpäeval ja on seotud kultuuripärandi aastaga. A. H. Tammsaare muuseumi aiavärvimise talgutel löövad kaasa lisaks Kadrioru Seltsi ja muuseumi rahvale ka mitmed töötud vabatahtlikud. Talgusuppi keedab mahekohvik NOP.

Eeltalgute päev jätkub kell 15 Vanasadama talgutega, kus Tallinna Sadama initsiatiivil alustavad talgulised Vanasadamat läbiva tee rajamisega Kadriorust Kultuurikilomeetrini. Nende talgutega soovitakse astuda esimese samm, et loodetavasti juba lähiaastail oleks võimalik Pirita ja Kadriorg ühendada omavahel Kultuurikilomeetri ja Kalamajaga.

Teeme Ära talgupäev toimub 4. mail ning seda korraldavad Eestimaa Looduse Fond, Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud, Teeme Ära Minu Eesti, Vabaühenduste Liit EMSL. Partneritena löövad kaasa Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Dorpat Hotel, Nordic Hotel Forum, Pakendikeskus, Refonda, Statoil, Tamrex, Vizeum, Clin jt.

Täpsem info: www.teemeara.ee

Tarmo Tüür, Teeme Ära talgupäeva eestvedaja, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige, tel 534 11020, e-post tarmo@elfond.ee

Mattias Luha, MTÜ Kadrioru Selts, juhatuse liige, tel 53 464 313, mattias.luha@gmail.com, http://kadrioru.selts.eu/

Erkki Peetsalu, Teeme Ära talgupäeva meeskond, tel 501 8100, e-post erkki@maailmad.ee

Koolitus Pärnus "Vabatahtlike värbamine ühendustes"

2013-04-30

Koolituspäev toimub 9.mail Pärnu Maavalitsuse 5. korruse saalis, Akadeemia tn. 2.

Tutvustatakse erinevate ühenduste kogemusi vabatahtlike värbamisel ning ühiselt arutatakse läbi ühenduste kohustused ja vastutus vabatahtlike kaasamisel ja hoidmisel.

Koolituspäev toimub kell 14.00-16.30. Koolitust korraldab Pärnumaa Vabatahtlike Keskus.

Info ja registreerimine:
Estelle Lillak
lilllak.estelle@gmail.com
55 62 1807

Piiriülene vabatahtlik tegevus Euroopa kodanike aastal - milleks see hea on?

2013-04-30

Euroopa Vabatahtlike Keskuse sügiskonverents toimub 3.-4. oktoobril 2013 Bosnia and Hertsegoviina pealinnas Sarajevos.

Teemakohaste näidete abil otsitakse konverentsil vastuseid küsimusele, milleks on piiriülene vabatahtlik tegevus hea? Kas selleks, et propageerida Euroopa kodanikuks olemist või suurendada tööhõivet?

Konverentsi korraldab Euroopa Vabatahtlike Keskus koostöös oma liikmesorganisatsiooni Kagu-Euroopa Noortevõrgustikuga (SEEYN), mis koondab Lääne-Balkani organisatsioone. SEEYN kaasab noori selliste globaalsete teemade käsitlemisse, nagu piirkonna alade lepitamine ja erinevuste sallimine erinevates ühiskondades.

Rohkem infot:
http://www.cev.be/sarajevo-2013/

Eesti Loomakaitse Selts tänas vabatahtlikke

2013-04-30

Pühapäeval, 28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) vabatahtlike tänuüritus. ELSi poolt said tänukirja, väikese meene ning erinevates loomasõbralikes asutustes ja poodides allahindlust võimaldava vabatahtliku kaardi ühtekokku 48 inimest. Tänukirjad edastatakse ka ELSi 18 suurtoetajale.

"ELSis tehakse ligikaudu 75 protsenti töid ja tegemisi ära just vabatahtlike abiga. Meie juures leiavad rakendust peaaegu kõikide töövaldkondade esindajad toimetajatest, tõlkidest autojuhtide ja käsitöömeistriteni," selgitas seltsi vabatahtlike koordinaator Geit Karurahu. "On rõõm, et üha enam ja enam tuleb juurde igas vanuses ja erinevate oskustega inimesi, keda kõiki ühendab soov edendada ühiskonna suhtumist loomadesse ja aidata kaasa loomade kaitsmisele," lisas Karurahu.

Kaie Kasemets, kes on ELSis vabatahtlikuna aktiivselt kaasa löönud juba 10 aastat, leiab, et loomade heaolu nimel tegutsemine annab talle energiat ja inspiratsiooni: "Hea on jagada mõtteid ja muresid inimestega, keda ühendab südamelähedane teema. Kui üksi ei jaksa, siis üheskoos jõutakse rohkem; kui ei suudeta parandada mõne konkreetse looma heaolu, siis saab tõsta inimeste teadlikkust." Kaie usub, et iga väike isiklik panus võib maailma muuta - kui tema tegevus suudab juba ühe inimese suhtumist muuta, siis on lootust, et see kandub ka edasi.

ELS kaasab oma tegemistesse vabatahtlikke juba alates tegevuse algusaastatest, pakkudes vabatahtlikele võimalust aidata loomi ja parandada ühiskonna suhtumist loomadesse läbi erinevate tegevuste ja projektide. Lisaks on võimalik osaleda koolitustel ja üritustel, harida ennast erinevatel loomakaitse valdkonna teemadel, omandada vabatahtliku pass (http://www.vabatahtlikud.ee/et/Vabatahtlik-tegevus/Vabatahtliku-pass) ja ELSi aktiivse vabatahtliku kaart.

Aktiivse vabatahtliku kaart on tunnustus ELSiga liitunud vabatahtlikele. Tänutäheks on selts leidnud toetajad, kes pakuvad kaardi ettenäitamisel soodustusi. ELSi vabatahtlike aktiivse kaasamise ja koolitamise programmi toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) on loomasõpru koondav mittetulundusühing, mille missiooniks on abi vajavate loomade heaolu tagamine ja parandamine, loomasõbraliku eluviisi edendamine ning loomade väärkohtlemise ennetamine. Seltsil on üle Eesti ligi 550 liiget. ELS on rahvusvaheliste loomakaitse organisatsioonide Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals (RSPCA), World Society for the Protection of Animals (WSPA), Euroopa Liidu juures tegutseva lobiorganisatsiooni Eurogroup for Animals ja European network to END the keeping of wild animals in CAPtivity (ENDCAP) võrgustiku liige.

ELSi vabahtlikud pilt nr 1, autor Martin Vuks: https://www.dropbox.com/sh/sn5q3a99mgv2qh9/KaIYKHH3cm#f:_D5D0319.JPG

ELSi vabahtlikud pilt nr 2, autor Martin Vuks: https://www.dropbox.com/sh/sn5q3a99mgv2qh9/KaIYKHH3cm#f:_D5D0322.JPG

ELSi vabahtlikud pilt nr 3, autor Martin Vuks: https://www.dropbox.com/sh/sn5q3a99mgv2qh9/KaIYKHH3cm#f:_D5D0330.JPG

Lisateave:
Annika Lepp
E-post: annika.lepp@loomakaitse.ee
Tel: +372 5694 5773
www.loomakaitse.ee

Heateo Vabatahtlike Talendipank ootab liitujaid

2013-04-27

Viimase 10 aasta jooksul on Heategu loonud positiivset muutust Eesti ühiskonnas suuresti enda andekate ja võimekate tippvabatahtlike abil, kelle jõud ja nõu on kiirendanud paljude heade algatuste arengut. Oleme panustanud nende abikäte leidmisesse, hoolikasse kaasamisse ning silma peal hoidmisesse, et vabatahtliku ja organisatsiooni koostöösuhe ikka hästi toimiks.

Paljude erinevate inimestega töötamise eeliseks on suhete vahetus ja isiklikkus, kuid mõnikord võivad mõned õppetunnid, infokillud või isegi kontaktid kahe silma vahele jääda. Et koostöösuhted Heateo, portfelliorganisatsioonide ning talentide vahel oleksid veelgi tulemuslikumad ja ohtramad, arendas Heategu tänu regionaalministri valitsemisalale ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile välja vabatahtlike haldamise süsteemi: Professionaalseete Vabatahtlike Talendipanga.

Mis see on?

Talendipank on kõrgekvaliteedilise professionaalse vabatahtliku töö vahendamise ja järelevalve ning vabatahtlike arendamise süsteem. Talendipanga veebiarendus/veebivara võimaldab koguda informatsiooni tippvabatahtliku oskuste ning koostöösoovi kohta, aitab Heateol informatsiooni töötlemise kaudu kokku viia just kõige sobivamad vabatahtlikud ning algatused ning koostöökogemuste salvestamise kaudu pakkuda vabatahtlikule arenemisvõimalusi.

Milleks veel üks pank?

Talendipank on mõeldud nii tublile tippvabatahtlikule, kes vahel enda aega, teadmisi ja oskusi maailmamuutvatesse algatustesse investeerida soovib, kui ka ettevõttele, kelle jaoks on pro bono toetamine põnev ja ennast arendav heategemise viis.

Talendipangaga liitumine ei tähenda sadade heategevussooviavalduste kiiret postkasti saabumist, aga eeldab, et vabatahtlikul on siiski soov ja natuke aega mõnikord mõnda algatusse panustada.

Heategu suunab talente enda portfelli ja sealsetesse maailmamuutvatesse algatustesse, et nende ühiskondlikku mõju suurendada. Lisaks praegustele aktiivsetele organisatsioonidele on Heateo kiirendusportfelli varsti oodata ka uusi häid algatusi.

Kuidas saada talendiks?

Talendipangaga saab liituda, täites kandideerimisankeedi. Seejärel võtame soovijaga õige pea ise ühendust.

Soovid huvitavat lisalugemist?

Loe Talendipangast põhjalikumalt Eesti Kaubandus-ja Tööstuskoja Teataja märtsinumbrist.

Algatasime oma vabatahtliku ressursi vahendamise tõhustamiseks professionaalse vabatahtlike talendipanga loomise projekti, mida rahastab regionaalministri valitsemisala ja Kodanikühiskonna Sihtkapital summas 5355 eurot. Projektiperiood on 01.10.2012-30.04.2013.

Rohkem infot:
Agne Tamm
agne@heategu.ee
56 90 9722

Siseministeeriumi tellimusel valmis vabatahtliku tegevuse õiguskeskkonna analüüs koos poliitikasoovituste ja näidislepinguga

2013-04-24

Viimane sarnane analüüs koostati 2005. aastal ning nüüd oli ülesandeks värskema pilguga üle vaadata, milliseid õiguslikke takistusi vabatahtlike kaasamisel esineb, pakkudes neile ka lahendused.

Esmalt käsitleti õigusliku suhte liiki vabatahtlikuga, kuna lihtne on määratleda suuline leping näiteks töölepinguna ja vabatahtlikul pärast raha küsida. Seadus kaitseb sel puhul pigem sullerist vabatahtlikku. Samas saab ka tööandja väita pärast tegelikult tasustatud tööd, et tema eeldas vabatahtlikku tööd ega maksa tasu, kuna kirjalikku lepet pole. Arvestades, et vabatahtlik töö on võlaõigusseaduse järgi käsundusleping ilma tasu maksmata, on mõistlik mõlema poole huvide kaitsmiseks sõlmida keerulisemates olukordades kirjalik leping, kus on poolte kohustused kenasti märgitud. Selleks on nüüd ka kommenteeritud näidisleping (vt altpoolt), mis sätestab ka muid kohustusi ja vastutuse. Hulluks ei tasu muidugi kirjalike lepingutega minna, kui tegelikult probleeme ei esine.

Peamised probleemid seonduvad jätkuvalt vabatahtlike kulude maksustamisega, kus pole enamasti selge, kas vabatahtlik on tulumaksuseaduse järgi töötaja, partner, klient või keegi neljas. Nii ei saa maksuriskivabalt vabatahtlikke toitlustada, majutada või motiveerida isegi tulumaksusoodustusega vabaühendused. Ammugi ei saa vabatahtlikku saata lähetusse samadel tingimustel palgatöötajaga, või anda näiteks aastaks välismaal vabatahtlikku tööd tegijale taskuraha. Vabatahtlikel puudub ka sotsiaalne kaitse, nende kindlustamine on maksustatav, töötervishoiu ja -ohutuse nõuded tööandjatele vabatahtlike kohta ei käi.

Kõigi nende kitsaskohtade lahendamiseks soovitatakse analüüsi tulemusena (lk 14-15) teha mitmeid seadusemuudatusi, et vabatahtlikud oleksid võrdsemas olukorras palgatöötajatega, aga et vabatahtlikega kaasnevaid kulusid ei maksustataks sarnaselt palgatöötajatega, kes näiteks tööle tuleku ja lõunasöögi maksavad loomuldasa ise. Osad ettepanekutest on Rahandusministeeriumis juba ka töös, teiste elluviimisega tegelema hakkamise otsustab Siseministeerium peatselt.

Analüüsi ja lepingu koostas Alari Rammo, abiks oli advokaadibüroo Hedman Partners jurist Toomas Seppel. Kel on kommentaare analüüsile või mõtteid näidislepingu täiustamiseks kirjutab alari@ngo.ee.

Lisatud materjalid:

Lillelapsed tegutsevad taas!

2013-04-23

Sel aasta on meid õnnistanud erakordselt pika talvega, et suve tulekut veidi kiirendada kogunevad juba seitsmendat korda noored ja tegusad ning erivajadustega noored Käo Puhkekülast, et üheskoos üks tore päev veeta ning sealhulgas ka Eesti Vabaõhumuuseumit korrastada ja suveks ettevalmistada. Heategevuslik üritus toimub 11. mail 2013 alugsega kell 11.00.

Projekti "Linn Lilleliseks" eesmärk on aidata tunda ka neil, kes igapäevaselt oma eluga ise toime ei tule, ennast väärtusliku ühiskonnaliikmena ning vähendata sealjuures eelarvamusi erinevate ühiskonnagruppide vahel.

Linn Lilleliseks on noorte loodud projekt, mis toob kokku noori vanuses 15-25 ning täiskasvanuid Käo Päevakeskusest, et üheskoos heakorratöid teha. Päeva alustatakse erinevate tutvumis- ja soojendusmängudega, ning edasi läheb tõsiseks töö tegemiseks- istutatakse lilli, riisutakse lehti ja kustatakse tekkinud nälg. Linn Lilleliseks nägi ilmavalgust 2006. aastal Tegusate Eesti Noorte (TEN) 13.regionaalsessioonilt Tallinnas, mil 9 noort püüdsid leida lahendust küsimusele "Kuidas arendada ühistegevust puuetega noortega Tallinnas?". Sessioonil tärganud idee viidi ellu juba järgmisel aastal, mil tava- ja erivajadustega noored tegid heakorratöid Kodu pargis. 2008. aastal said lilleliseks lisaks Tallinnale ka Pärnu ning Tartu, ning juba teist korda toimub Linn Lilleliseks Eesti Vabaõhumuuseumis.

Linn Lilleliseks koostööpartneriteks on Eesti Vabaõhumuuseum ja Käo Päevakeskus, ning rahaliselt toetavad projekti Tallinna Spordi-ja Noorsooamet ning Haridus-ja Teadusministeerium

TEN on üle-eestiline noorteorganisatsioon, mille peamisteks tegevusvaldkondadeks on Euroopa Noorteparlamendi (EYP) esindamine Eestis, kohalike regionaalsessioonide korraldamine ning Linn Lilliseks taoliste noorte omaalgatuste eestvedamine.

Lisainfo
Jaana Külim
Linn Lilleliskes meediakordinaator
(+372) 55604757
jaana.kylim@ten.ee
www.ten.ee

Heategevusfond Dharma ja Lastekaitse Liit kuulutavad välja "Heategija" konkursi

2013-04-22

Inimesi, kes üle kogu Eesti märkavad, hoiavad ja aitavad lapsi saab "Heategija" kandidaadiks esitada 6. maini.

Konkursi eesmärgiks on tunnustada eraisikuid, kes panustavad igapäevaselt laste heaolusse - nii neid inimesi, kes täidavad oma tööülesandeid erilise innu ja südamlikkusega kui ka neid, kes teevad häid tegusid oma vabast ajast muude tegevuste kõrvalt. Ettepanekuid, kes laste heaolusse panustavatest inimestest väärivad esiletõstmist, ootame esitama nii eraisikuid, kodanikuühendusi, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi kui ka ettevõtteid. Heategijaid tunnustame ja täname 3. juunil toimuval tänuüritusel.

Lugege konkursi kohta kodulehelt http://dharma.ee/?pid=7&nid=221&lang=2 ja andke meile 6. maiks teada, kes on suurim heategija! Oleksime väga tänulikud, kui saaksite infot ka levitada ja võimalusel konkursikuulutuse oma kodulehele panna.

Heade tegudeni!

Marin Jänes
Tegevjuhi abi
Heategevusfond Dharma
marin@dharma.ee
www.dharma.ee

Aitame, et abivajajaid oleks vähem!

Eesti Külaliikumine Kodukant asub vabatahtliku töö valdkonda arendama

2013-04-16

Eesti Külaliikumine Kodukant vastutab 2013. aastast Siseministeeriumi uue strateegilise partnerina vabatahtliku tegevuse valdkonna üle-eestilise teavitustöö ning eestkoste eest.

Siseministeeriumi poolt aasta alguses korraldatud partneriotsingul edukaimaks kandidaadiks osutunud Liikumise Kodukant vabatahtliku tegevuse valdkonna juhi Eha Paasi sõnul kujutab partnerlusleping endast lisaks edule ka suurt väljakutset. "Tähendab see ju seni peamiselt maakogukondadega tegelenud ühendusele ka linnakogukondade, ühenduste ja vabatahtlike kaasamist," nendib Paas.

Kodukant kavatseb sel aastal kahe põhisuunana keskenduda teavitustöö paremale korraldamisele ning piirkondlike vabatahtlike keskuste võrgustikutööle.

Teavitustöö arendamiseks hakkab Kodukant koostöös MTÜ-ga Vaba Tahe uuendama Vabatahtlike Väravat www.vabatahtlikud.ee, millest püütakse tulevikus kujundada vabatahtliku tegevuse keskne infoportaal.

Esimese asjana uueneb käesoleva aasta maikuust ka Vabatahtlike Värava infoleht. Kõigil huvilistel, kes soovivad oma uudiseid infolehes edastada, palub Kodukant ühendust võtta infolehe toimetajaga aadressil info@vabatahe.ee.

Piirkondlike vabatahtlike keskuste võrgustikutöö raames plaanib Kodukant välja töötada vabatahtlike keskuste rollide ja rahastamise mudeli ning käivitada keskuste toetamiseks ühisprojekte.

Vabatahtlikkuse teema paremaks esiletoomiseks soovib Kodukant teha koostööd novembris maakondades toimuvate kodanikuühiskonna nädala ürituste korraldajatega. Kodanikuühiskonna nädala raames on kavas läbi viia vähemalt viis vabatahtliku tegevuse kontaktpäeva.

Kodukant ootab aadressil eha@kodukant.ee kõigi vabatahtlikkuse valdkonnas tegutsejate ettepanekuid ja koostööpakkumisi.

Eesti Külaliikumine Kodukant on mittetulundusühendus, kes seisab oma liikmetega maaelu väärtuste edasi kandmise eest, säilitab ja tugevadab kogukondi, soodustab koostööd erinevate sektorite vahel ning toetub motole "Kogu Eesti peab elama!".

Vabatahtliku tegevuse arengut toetab regionaalministri valitsemisala.

Lisainfo ning koostööpakkumised:
Eha Paas
Vabatahtliku tegevuse valdkonna juht
Eesti Külaliikumine Kodukant
eha@kodukant.ee
tel 517 0214

INSPIRATSIOONIPÄEVAD 2013: Leia OMA algatus!

2013-04-09

Inspiratsioonipäevad on igas maakonnas 2013. aasta kevadel toimuvad sündmused, mis on mõeldud Sulle, kui:

kui Sa veel ei ole kodanikualgatustesse kaasatud või ei ole oma ideed kodanikualgatuse kaudu veel realiseerinud ja mõtled, kas see üldse on Sinu jaoks
kui Sa tunned, et vajad viimast tõuget, et kodanikualgatuses kaasa lüüa juba homme

Inspiratsioonipäevade päevakava on igas maakonnas erinev, tutvu erinevate sündmustega ja leia endale sobiv! Kõigil sündmustel inspireerib osalejaid Alar Ojastu, kes räägib sellest, kuidas tunda endas ära muutuste algatajat ja elluviijat.

Inspiratsioonipäevi korraldavad EAS ja maakondlikud arenduskeskused. Inspiratsioonipäeva elluviimist toetavad Euroopa Liidu Sotsiaalfond ja regionaalministri valitsemisala, tänu millele on inspiratsioonipäeval osalemine Sinu jaoks tasuta!

Rohkem infot http://www.arenduskeskused.ee/Inspiratsioonipaevad-2013.html

Ilmus ajakirja Head Uudised kevadnumber

2013-04-08

Seekordses numbris:

Jaani kolm head soovi meie kogukonnale
Riina Raudne usub, et Eesti alkoholikultuuri on võimalik muuta
Tuuli Pärenson arve ei karda
Edasi – see tähendab Tagasi Kooli
Eesti sotsiaalsed ettevõtted rabasid rootslased jalust
Toomas Roolaid aitab näha tunneli lõpus valgust
Sotsiaalse ettevõtluse õpetamise olevikust ja tulevikust kõrgkoolides
MAKU muudab maailma paremaks ajalehepaberist kinkekottidega

Ajakirja saab lugeda siin http://www.heategu.ee/ilmus-ajakirja-head-uudised-kevadnumber/

Kodanikuühenduste konverentsidel sai inspiratsiooni 1024 aktiivset inimest

2012-12-20

Konverentsid on kodanikuühenduste aasta suursündmused, mille eesmärgiks on inspireerida ja motiveerida tegutsevaid ühendusi, teadvustada laiemalt kodanikuühenduste olulisust ühiskonna valupunktide lahendamisel ning jagada tunnustust silmapaistvamatele eestvedajatele ja organisatsioonidele.

Üle-eestiline konverentside sari leidis aset juba kolmandat korda ning sel aastal võttis neist osa rekordiline arv kodanikuühiskonnast huvitatuid - 1024 inimest! Konverentsidel käsitleti erinevaid ühendustele südamelähedasi ning päevakajalisi teemasid. Näiteks Tartumaal anti vabaühendustele innustav motivatsioonisüst ja räägiti sellest, mis paneb inimesi asju vabatahtlikult ette võtma. „Motivatsioon ja tahe tegutseda on midagi sellist, mis tuleb iseenda seest - kuskilt sügavamatest väärtustest. Tunnustamine ja teiste sarnase asja tegijate tähelepanu üksteise suhtes on väga oluline ning annab tegutsemiseks jõudu juurde," kommenteeris Tartumaa konverentsi eestvedaja SA Tartu Ärinõuandla kodanikuühenduste konsultant Kadri Pau.

Valgamaa konverentsi „Märka tegusaid ühendusi" edulugu Taagepera Külaseltsist tõestas, et julge kodanikualgatus on see, mis aitab kogukonnal püsima jääda. Järvamaal leidsid osalejad, et annetamine on olulisem annetajale endale mitte annetuse saajale - see muudab annetaja paremaks inimeseks. Urmas Vaino juhitud Võrumaa konverentsil „Jõukas ja jätkusuutlik ühendus - on see võimalik?" jäi kõlama mõte: kui teed südamelähedasi asju ja elad elu rõõmuga, võib ka väheste vahenditega suuri asju korda saata. Jõgevamaa ühendustes tegutsevad inimesed jõudsid konverentsil „Kogukonnad - maaelu püsimajäämise võti?" järeldusele, et aktiivsed ühendused saavad oma kogukonna elukeskkonda paremaks muuta - vaja on vaid julgust oma ideede eest seista.

Sarnane tagasiside iseloomustab kõiki üle Eesti toimunud konverentse. Täname kõiki, kes mainitud mõtet oluliseks pidasid ja üritustest osa võtsid!

Kodanikuühenduste konverentsid jätkuvad kindlasti ka järgmisel aastal.

Konverentside toimumist toetas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Maavalitsused ja paljud kodanikuühendused üle Eesti.

Täpsem info arenduskeskustest www.arenduskeskused.ee

Regionaalministri valitsemisala kuulutab välja avaliku konkursi strateegilise partneri leidmiseks vabatahtliku tegevuse valdkonnas

2012-12-17

Strateegiline partnerlus on avaliku sektori ja vabaühenduse koostöövorm, milles vabaühendus pakub ekspertiisi poliitika kujundamisel ja panustab poliitika elluviimisesse. Partnerlusest tulenevalt toetab avaliku sektori asutus ühenduse organisatsioonilist arengut ja tegutsemise suutlikkust.

Strateegilise partneri rolliga kaasneb siseministeeriumi tegevustoetus. Tegevustoetus on rahastamisliik, millega avalik sektor toetab ühenduse tegevust ja arengut tervikuna, eesmärgiga säilitada või tõsta selle võimekust. Tegevustoetuse indikatiivne aastane maht on 32 000 eurot, kuid täpne summa ja tegevuste sisu või ulatus lepitakse kokku hilisemate läbirääkimiste käigus.

Kandideerivalt vabaühenduselt eeldame (kandideerimise tingimused):

vähemalt 5-aastast aktiivselt tegutsemist;
liikmete aktiivse kaasamise kompetentsi ja kogemust;
vähemalt mõneaastast kogemust vabatahtliku tegevuse arendamise valdkonnas;
suutlikkust esindada erinevate sihtrühmadega tegelevaid organisatsioone ning viia läbi eestkostetegevusi;
vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide võrgustiku olemasolu või selle moodustamise suutlikkust;
organisatsioonilist võimekust ja võimekust tegutseda üle-eestiliselt;
võimet rääkida kaasa vabatahtliku tegevuse valdkonna strateegilises arendamises;
soovitavalt organisatsiooni strateegia või arengukava olemasolu;
soovitavalt tegelemist vabatahtlike vahendamisega;
vabaühenduste eetikakoodeksi järgimist.

Strateegiliselt partnerilt ootame:

Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK) ja kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014 eesmärkide (välja toodud taustainfos) täitmisse panustamist;
organiseeritud vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegia eesmärkide (välja toodud taustainfos) täitmisse panustamist;
vabatahtliku tegevuse töörühmas osalemist;
vabatahtlikku tegevust puudutavat infovahetust siseministeeriumi, võrgustiku ja avalikkusega;
eeskostetegevust (sh vajadusel erinevates töörühmades osalemine) vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide nimel nii Eestis kui välismaal;
nõustamise, juhendamise ja koolitamise kompetentsi;
tihedat koostööd siseministeeriumi, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja maakondlike arenduskeskuste võrgustikuga.

Eeldame kõigi ootuste täitmist, st ootusi peab vaatama tervikuna.

Strateegilisele partnerile pakume:

võimalust osaleda uue perioodi (algusega 2015. a) kodanikuühiskonna arengukava väljatöötamise protsessis;
rolli kodanikuühiskonna arengukava aastateks 2011-2014 elluviimises;
võimalust panustada aktiivselt valdkonna poliitika kujundamisse (sh ekspertteadmiste panustamine arengudokumentide väljatöötamisse ning teiste organisatsioonide kaasamine);
võimalust osaleda organiseeritud vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegia elluviimises (sh teavitustegevuste elluviimises jm);
vastavalt kirjeldatud/kokkulepitud rolli täitmisele osalist tegevuskulude katmist;
arvamusliidri/eestkõneleja rolli täitmist.

Kandidaatidel palume esitada taotlus (max 4 lk A4), milles tuleb valdkonna arengudokumentidest lähtudes:

välja tuua organisatsiooni senine panus vabatahtliku tegevuse valdkonna arendamisel;
kirjeldada organisatsiooni võimalikku rolli regionaalministri valitsemisala strateegilise partnerina;
esitada ühenduse visioon vabatahtliku tegevuse valdkonna arendamisest;
pakkuda lahendused aastateks 2013-2014.

Taotlusele tuleb lisada tegevuste elluviimise eest vastutava isiku elulookirjeldus (CV).

Dokumendid palume esitada hiljemalt 21. jaanuariks 2013 kell 10.00 digitaalselt allkirjastatuna e-postile marten.lauri@siseministeerium.ee või saata märgusõnaga "Strateegiline partner" aadressile Siseministeerium, Pikk 61, Tallinn 15065. Nõuetekohase taotluse esitanud ja hindamiskriteeriumitele vastavad organisatsioonid kutsutakse läbirääkimistele. Läbirääkimiste põhjal teeb hindamiskomisjon lõpliku valiku.

Lisainfo ja küsimused:
Marten Lauri
kodanikuühiskonna valdkonna peaspetsialist
kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond
Siseministeerium
tel 612 5191
marten.lauri@siseministeerium.ee

Kaks vabatahtlikku pälvis kõrge tunnustuse

2012-12-05

Pühapäeval tunnustas president Toomas Hendrik Ilves aasta vabatahtlikke, kümne väljavalitu hulka mahtus ka kaks Lääne-Virumaa inimest.

Loe lähemalt Virumaa Teatajast: http://www.virumaateataja.ee/1063754/kaks-vabatahtlikku-palvis-korge-tunnustuse/.

Looduskaitse talgud innustavad ja harivad vabatahtlikke

2012-12-05

Äsja valminud uuring "Looduskaitses vabatahtlikuna osalemine ja selle loodushariduslik mõju" kinnitab, et looduskaitse vabatahtlikud on õpihimulised ja motiveeritud inimesed, kes armastavad looduses liikuda ning hindavad looduskaitselisi talguid väga kõrgelt.

Looduskaitse vabatahtlikel, nt looduskaitse talgutel käijad, mängivad loodushoius olulist rolli, kuid senini pole Eestis uuritud talgute loodushariduslikku mõju. "Soovisime vabatahtlike kohta rohkem infot – mis neid motiveerib, millist mõju vabatahtlik tegevus omab ning kas vabatahtlikuna looduse abistamisel talgute korras esineb ka takistusi nagu nt aja- või rahapuudus," toob uuringu vajalikkuse välja ELFi talgute korraldaja Siim Kuresoo.

"Uuringust tuli selgelt välja, et lisaks toredale talguseltskonnale, kus leitakse uusi sõpru ja tuttavaid, motiveerib looduse heaks tegutsemine, uute teadmiste ja oskuste saamine ning looduses viibimine talgulisi niivõrd, et enamasti tullakse looduskaitse talgutele uuesti," rõõmustab Siim Kuresoo. "Saime ka teada, et soov talgute käigus rohkem looduse ja Eestimaa paikade kohta teada saada on väga suur," lisab ta.

Uuring tõi välja ka talgute haridusliku poole. Olgugi, et looduskaitse vabatahtlikuid ei osale peamiselt teadmiste juurde saamise eesmärgil, selgus, et lisaks üldiselt silmaringi laiendamisele omandatakse talgute käigus palju uusi teadmisi taime- ja loomaliikide ning looduslike koosluste kohta. 85% talgulistest tõdes, et õppis talgutel midagi uut.

Uuringus osalesid 300 Eestimaa Looduse Fondi ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu viimase kolme aasta looduskaitse talgulised. Uuringu viis läbi Cumulus Consulting ning rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Täna, rahvusvahelisel vabatahtlike päeval, tänab Eestimaa Looduse Fond (ELF) looduskaitses osalevaid vabatahtlikke, kellel on looduskoosluste ja mitmete liikide säilimisel väga oluline roll. Eestimaa Looduse Fond kutsub talgulisi ja teisi vabatahtlikke tänuüritusele sel reedel 7. detsembril Tartusse.

Uuringuga saab täpsemalt tutvuda: http://talgud.ee/lugu/talguliste-uuring

Vabatahtlikud peavad teistele inimestele pühendumist loomulikuks

2012-12-03

President Toomas Hendrik Ilves tunnistas aasta vabatahtlikke tänades, et autasustatavate lugusid lugedes ta hämmastus, kui palju on neid, kes oma tagasihoidlikul moel panustavad pidevalt ühiskonna toimimisse. Vabatahtlikud ise peavad teistele inimestele pühendumist loomulikuks.

Vaata uudist siit: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=52478

Ain Laurits on aasta vabatahtlik

2012-12-02

Lääne-Eesti Reservpäästerühma koerarühma juht Ain Laurits sai aasta vabatahtliku tiitli.

Loe lähemalt Lääne Elust: http://online.le.ee/2012/12/02/ain-laurits-on-aasta-vabatahtlik/.

President Ilves: vabatahtlikud väärivad kogu ühiskonna tänu ja tähelepanu

2012-12-02

President Toomas Hendrik Ilves tunnustas täna Tartu Loomemajanduskeskuses aasta vabatahtlikke, vabatahtlike juhte ning oma töötajate vabatahtlikku tegevust toetanud ettevõtet, kelleks tänavu valiti Elion Ettevõtted AS.

"On tähelepanuväärne, kui palju on neid, kes püsivalt panustavad vabaühenduste töösse, ootamata selle eest vastu suurt tähelepanu ja kõigi kiitust. Nende inimeste suurim tänu on organisatsiooni toimimine ning ühiselt seatud eesmärkide saavutamine," ütles president Ilves.

"Mul on soov, et selliseid inimesi ei pandaks tähele mitte ainult vabaühenduste hulgas, vaid me väärtustaksime neid ühiskonnas tervikuna," lisas Eesti riigipea.

Nagu igas organisatsioonis, nii on ka vabaühendustes selliseid töid ja tegemisi, mis tavaliselt avalikkuse ja meedia tähelepanu ei pälvi, kuid on ühenduste toimimise ja nende sihtrühmade vajaduste rahuldamise seisukohalt ülimalt olulised. Sel aastal tunnustakse just neid vabatahtlikke, kes ei sära igapäevaselt vabaühenduste eesliinil, kuid loovad regulaarselt tegutsedes ja mõnikord isegi rutiinseid ülesandeid täites kindla vundamendi vabaühenduste eesmärkide täitmiseks.

President Ilveselt said aasta vabatahtliku tänukirja kümme tublit inimest - Pia Hanslep, Vergi Suiste, Ulvi Rannaste, Ain Laurits, Ester Ravalepik, Elve Lepik, Kaido Taberland, Lembit Liiv, Evelin Raadik, ja Juta Vallikivi. Vabatahtlike juhtidest said tunnustuse Siim Kuresoo, Geit Karurahu ning Erik Sikk.

Töötajate vabatahtlikku tegevust toetanud ettevõtte tiitel anti tänavu Elion Ettevõtted AS-ile, osalemise eest 2011. aastal vabatahtliku tegevuse pilootprogrammis, mille käigus panustas asutus Eesti Skautide ühingu tegemistesse. Elion Ettevõtted AS töötajate osavõtlikkus, kogemused ja oskused on aidanud Eesti Skautide Ühingul astuda samme IT-valdkonna arendamisel ja saada seeläbi avalikkusele nähtavamaks.

Üritust korraldab Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus, toetavad regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Ühtlasi tähistatakse tänuüritusega 5. detsembril peetavat rahvusvahelist vabatahtlike päeva.

Vabariigi Presidendi Kantselei
avalike suhete osakond
tel 631 6229

Selgunud on Eesti aasta vabatahtlikud

2012-12-02

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus
PRESSITEADE
02.12.2012

President Toomas Hendrik Ilves tunnustab täna, 2. detsembril Tartus aasta vabatahtlikke, vabatahtlike juhte ning oma töötajate vabatahtlikku tegevust toetanud ettevõtet.

2012. aasta vabatahtlikeks on Pia Hanslep, Ain Laurits, Elve Lepik, Lembit Liiv, Evelin Raadik, Ulvi Rannaste, Ester Ravalepik, Vergi Suiste, Kaido Taberland ja Juta Vallikivi. Tunnustatavate tegevusväli ulatub vabatahtlikust päästetööst puuetega noorte käsitööringi aastatepikkuse juhendamiseni.

Aasta vabatahtlike juhtideks on Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlike koordinaator Geit Karurahu, Eestimaa Looduse Fondi talguid korraldav Siim Kuresoo ning Viru Folgi keskkonnaprogrammi vabatahtlikke juhtiv Erik Sikk.

Vabatahtlikku tegevust toetanud ettevõtte tiitliga pärjatakse Elion Ettevõtted AS-i, kelle töötajad on aidanud Eesti Skautide Ühingul nii IT-valdkonnas areneda kui avalikkuse seas suuremat tähelepanu saavutada.

Tiitlisaajate kirjeldused leiab aadressilt http://www.vabatahtlikud.ee/tunnustatavad2012.

Tunnustamiseks esitatud 49 kandidaadi seast tegi valiku komisjon, kuhu kuulusid Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja selle nõukoja, Siseministeeriumi ning Vabariigi Presidendi Kantselei esindajad.

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd selgitas, et tänavu tunnustatakse eelkõige neid inimesi, kes ei sära tingimata oma ühenduste eesliinil, kuid on regulaarselt tegutsedes ja mõnikord isegi rutiinseid ülesandeid täites loonud kindla vundamendi vabaühenduste eesmärkide täitmiseks.

Tunnustamisüritus algab kell 13.00 Tartu Loomemajanduskeskuse (Kalevi 17) saalis piduliku tseremooniaga, kus kõnelevad president Ilves ja Tuulike Mänd ning esineb ansambel Kriminaalne Elevant.

Üritust korraldab Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus, toetavad regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Ühtlasi tähistatakse tänuüritusega 5. detsembril peetavat rahvusvahelist vabatahtlike päeva.

Lisateave:
Tuulike Mänd
Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja
Telefon 506 4729
tuulike@vabatahtlikud.ee
www.vabatahtlikud.ee

Pühapäeval selguvad aasta vabatahtlikud

2012-11-30

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus

EELINFO
30.i1.2012

Pühapäeval, 2. detsembril tänab president Toomas Hendrik Ilves Tartus aasta vabatahtlikke, vabatahtlike juhte ning oma töötajate vabatahtlikku tegevust toetanud ettevõtet.

Tunnustamisüritus algab kell 13.00 Tartu Loomemajanduskeskuse saalis (Kalevi 17) piduliku tseremooniaga, kus kõnelevad president Ilves ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja ning esineb ansambel Kriminaalne Elevant. Sellele järgnevad orienteeruvalt kell 14.10 pildistamine ning suupistelaud, mille käigus saab 14 tunnustatavalt ka intervjuusid võtta.

Üritust korraldab Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus (www.vabatahtlikud.ee), toetavad regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Ühtlasi tähistatakse tänuüritusega 5. detsembril peetavat rahvusvahelist vabatahtlike päeva.

Lisateave:
Tuulike Mänd
Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja
Telefon 506 4729
tuulike@vabatahtlikud.ee
www.vabatahtlikud.ee

Tänavu alustas 14 uut vabatahtlikku päästekomandot

2012-11-21

Päästeameti poolt pool aastat tagasi suletud 9 komando piirkonnas on tekkinud 5 vabatahtlikku päästekomandot, mujal on selleks loodud MTÜd. Kokku on tänavu alustanud 14 uut vabatahtlikku komandot.

Loe edasi Postimehest: http://www.postimees.ee/1048490/tanavu-alustas-14-uut-vabatahtlikku-paastekomandot/.

Eestlaste eeskujul koristas tänavu oma riiki ligi kolm miljonit inimest

2012-10-31

«Teeme ära!» rahvusvaheline projekt on «Let's do it! World Cleanup 2012» egiidi all sel aastal toonud prügi koristama ligi kolm miljonit vabatahtlikku pea sajast riigist, kes on kokku ära koristanud enam kui 100 000 tonni prügi.

Loe lähemalt Postimehest: http://www.postimees.ee/1024654/eestlaste-eeskujul-koristas-tanavu-oma-riiki-ligi-kolm-miljonit-inimest/.

Vabatahtlik töö - sa ei pea, sa võid!

2012-10-30

Kõik me teame, mida vabatahtlik töö endast kujutab - see on tasustamata tegevus kellegi või millegi aitamiseks omast vabast tahtest. Sellel on kaugesse minevikku ulatuvad traditsioonid, sest vanasti tehti ju ikka suuremad tööd talgukorras. Samuti on läbi aegade olnud erinevaid aktiivseid ühiskondlikke rühmitusi, mille läbi kasvasid ja kujunesid riigist hoolivad kodanikud.

Viimastel aastatel on vabatahtlikkuse alusel tehtav töö muutunud järjest aktiivsemaks. Koristatakse loodust, pakutakse tuge abivajajatele, korraldatakse mitmesuguseid kultuuri- ja spordiüritusi, päästetakse hädas olevaid loomi.

Motivatsioon inimese seest

Põhjused, miks inimesed seda kõike teevad, on erinevad: oma vaba aja mõtestatud kasutamine, silmaringi laiendamine, võimalus luua uusi kontakte, võimalus töötukassa vahendusel omandada tulevaseks tööks vajalik kogemus, võimalus ennast arendada, teostada, proovile panna. Motivatsioon selleks tuleb inimese seest ja ajendab tegutsema - andma oma aega, energiat ja oskusi, et saada vastu rahulolu ja rõõm tehtud tööst ning kordaläinud ettevõtmisest.

Tasakaal andmise ja saamise vahel võib olla aga mõneti raskesti saavutatav. Sageli teevad vabatahtlikud tööd, millega riigiasutused ja omavalitsused tegeleda ei jõua, eriti just maapiirkondades ja küla tasandil. Siiski ei ole see mingi pääsetee, riik ei saa võtta vabatahtlikke iseenesestmõistetavana. Poliitiliselt kehvad otsused, mis puudutavad inimeste igapäevaelu, hakkavad lõpuks mõjutama ka suurimaid entusiaste ja panustamissoov kahaneb.

Ühel hetkel võime silmitsi seista olukorraga, kus tegevused, millele vabatahtlikud on õla alla pannud, jäävad soiku, kuna inimesed on kaotanud võimaluse ja motivatsiooni isiklikul tasandil.

Siiski on praeguse majanduspoliitilise olukorra valguses hakatud vabatahtlike tööd järjest enam väärtustama. Näiteks korraldatakse üleriigilist vabatahtlike tunnustamisüritust, mille patroon on Eesti Vabariigi president. See tähendab austuse avaldamist kõige kõrgemal riiklikul tasandil. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud: "Eesti vabatahtlike tegevus aitab meil seista vastu üksijäetusele, ükskõiksusele ja minnalaskmisele. Meie ümber toimuv peab ju puudutama meid kõiki, see on meie kõigi hool ja mure."

Loodud on vabatahtliku tegevuse arenduskeskus, mis ühendab ja koordineerib maakondlikke arenduskeskusi, lisaks tegutseb suurel hulgal kogukondlikke vabaühendusi.

Lahendus - vabatahtlike keskus

Ka Saaremaal on ette näidata pühendunud inimesi ja organisatsioone, kes aitavad oma heategudega kaasa kodupaiga elu edendamisele. Näiteks on Saaremaa Kodukant vabatahtlikkuse teema käsitlemist aktiviseerimas seoses maaelu arendamise ja külaliikumistega. Kui projekt lõpeb, on igas liikmesorganisatsioonis, külaseltsis ja omavalitsuses üks-kaks koolitatud vabatahtlikku, kes annavad oma panuse maakonna suurürituste korraldamisel nii omavalitsustes kui ka Saaremaa Kodukandi ettevõtmistes.

Lisaks on internetis Facebooki keskkonnas loodud ühendus Saaremaa Vabatahtlikud, eesmärgiga koondada inimesed, kes on valmis erinevates ettevõtmistes ja üritustel vabatahtlikult kaasa aitama.

Teemaga lähemalt tutvudes tekkis algatajatel aga üsna pea arusaam, et Saaremaal on sisuline tegevus nõrk ja teadmised vähesed. Seetõttu ei ole midagi imestada, et pahatihti ei peeta normaalseks teha midagi (rahalist) tasu saamata või kui, siis ei teadvustata seda vabatahtliku tööna, vaid lihtsalt heast tahtest aitamisena sõbra-tuttava palvel. Samuti ei tegele organisatsioonid abiliste otsimisega. Vajadus selleks on aga kindlasti olemas. Kõigil on kiire-kiire, kuid ei tulda selle pealegi, et võib leiduda inimesi, kes oleksid samuti asjast huvitatud ja sooviksid saada kogemusi. Nii et tulemuseks oleks meeldiv koostöö, mitte ärakasutamine.

Olukorrale tooks lahenduse ka Saaremaal vabatahtlike keskuse loomine. Organisatsiooni, mis koordineerib, kaasab ja koolitab ning koondab informatsiooni. Vaid nii on asjast huvitatud saarlastel võimalik leida endale jõukohane ja ärategemise rõõmu pakkuv töö, organisatsioonidel aga vajalikke abikäsi.

Facebooki keskkonnas on astunud sammu ja liitunud ühinguga umbes 120 inimest. Usun siiralt, et enamik neist on valmis midagi Saaremaal ära tegema. Miks mitte kasutada seda valmisolekut, et muuta vabatahtlik töö üheks osaks oma eluviisist. Alustada võib ka mõtteviisi muutmisest - sa ei pea, sa võid!

KÜSK toel kaasavad vabaühendused oma tegemistesse vabatahtlikke senisest enam ja suutlikumalt

2012-10-08

Kodanikuühiskonna Sihtkapital toetas taotlusvoorus kokku 26 projekti elluviimist, kogusummas 147 510,45 eurot. Projektide tulemusena käivitub ühendustes regulaarne vabatahtlike kaasamine ning ühendused on suutlikumad vabatahtlikke leidma, juhendama ja motiveerima.

Loodame, et projektide kaasabil teadvustub rohkem ka vabatahtliku tegevuse olulisus ühiskonnas ning rohkematel inimestel tekib soov vabatahtlikuna mõne ühenduse tegemistes kaasa lüüa. Kõigi toetust saanud projektide lühikirjeldustega on võimalik tutvuda SIIN.

Vabatahtlike kaasamise suutlikkuse tõstmiseks soovis toetust taotleda 42 vabaühendust

2012-09-02

KÜSKile esitati eelmiseks nädalaks vabatahtlike kaasamise suutlikkuse taotlusvooru 42 projekti, toetuse sooviga kokku ligi 250 000 eurot. KÜSK büroo poolt tehtud tehnilise hindamise käigus langes välja 2 taotlust, kõik teised projektid on läinud edasi ekspertidele sisuliseks hindamiseks. Tulemused selguvad septembri viimaseks nädalaks. Kokku on KÜSKil võimalik projekte toetada kuni 180 000 euro eest.

Taotlusvoorus toetatakse projekte, mis on suunatud vabaühenduste tegevuses püsivalt osalevate vabatahtlike kaasamisele. Taotlusvooru tulemusena paraneb ühenduste suutlikkus vabatahtlikke leida, juhendada ja motiveerida ning ühendused kaasavad ja kinnistavad oma tegevusse enamaid, sh senisest erineva profiiliga vabatahtlikke. Samuti soovib KÜSK projektitoetuste abil anda oma panuse teadvustamaks ühiskonnas vabatahtliku tegevuse olulisust.

Noored ei leia vabatahtlikuna töötamise kohti

2012-08-27

Paljud noored sooviksid vabatahtlikuna töötada, kuid neid võimalusi napib.

Eestis on üha rohkem noori ettevõtlikke inimesi, kes sooviksid vabatahtlikuna abivajajaid inimesi aidata, kuid kuna vabatahtlike tegevus pole eriti süsteemselt organiseeritud ja võimalusi napib, jääb see soov neil tihti realiseerimata.

"Olen soovinud just inimestega tegelda," kõneleb tänavu ülikooliõpinguid alustav Tallinna neiu Helen Aavel. Kui veidi aja eest kirjutas Eesti Päevaleht Tallinna supiköögist, mis toimib puhtalt tänu vabatahtlikele, tekkis Aavelil soov ka sinna vabatahtlikuna appi minna. Kuna seal supiköögis oli abikäsi aga juba piisavalt, siis otsib neiu endale nüüd rakendust ühe lastega tegeleva MTÜ kaudu. Neiu aga peabki kahetsusega märkima, et kuigi tahtmist on, siis ei olegi sugugi kerge leida ettevõtmist, kus vabatahtliku tegevus oleks juba hästi toimima pandud ja toimuks regulaarselt. Ning et kaasa saaks lüüa paindlikult näiteks kooli või töö kõrvalt.

Omajagu kogemusi

Paari aasta eest, veel keskkooli ajal käis Aavel vabatahtlikuna tööl Indoneesias, kus ta töötas UNESCO maailmapärandi projekti raames kohalikes templites. Eestis on ta olnud Tallinna noorsootöö keskuse vabatahtlike klubi liige, kellega ta käis näiteks Männikul puuetega noorte keskuses jõulude ajal. Ehk kogemust vabatahtliku tööst on noorel inimesel juba omajagu.

"Kuid kahjuks ei korraldata väga regulaarselt ettevõtmisi ja mingi aeg surevad need tegevused justkui välja," kahetses Aavel, kelle sõnul on kasvõi temal tutvusringkonnas päris palju noori, kes samuti oleksid tegelikult vabatahtliku tööst huvitatud, kuid kes endale kusagil rakendust ei leia. Noori inspireeriks just aga abivajajate inimeste abistamine, mille kaudu nad end kasulikuna saavad tunda.

Koostööprojekti "Euroopa Vabatahtlik Teenistus" kaudu on Eesti noortel võimalik minna vabatahtlikuna tööle ka välismaale. SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo koordinaator Marit Valge sõnul ollakse sellest võimalusest aasta-aastalt üha rohkem huvitatud ning projekti raames saadetakse välismaale, peamiselt Ida-Euroopasse, aga ka näiteks Põhja-Aafrikasse, sada noort aastas. Noore eest tasutakse selle projekti raames ka sõidu- ja elamiskulud kohapeal, ehk noor vaid võtku kätte ja mingu.

Portaalis vabatahtlikud.ee, mis peaks koordineerima kogu Eesti vabatahtlikku tegevust, on ka praegu üleval üksikud kuulutused, otsitakse enamasti ühe-kahe-päevaseks rahvaürituseks töötajaid. "Soovime, et pakutaks koolinoortele rohkem võimalusi ja väärtustataks vabatahtlike tööd," tegi Aavel suurematele asutustele ettepaneku. "Tegelikult on ju nii, et muutus saab ikka alguse esimesest sammust. Eesti ühiskond võiks luua võimalusi inimestel aidata väikeste sammude kaupa. Kui ma saaksin kuskil abiks olla kasvõi ühe terve päeva, siis see võiks ka palju muuta, kui ka teised inimesed sama skeemi jälgiksid," arutles ta.

Vabatahtlikke ei osata kaasata

"Keskset kohta, mis vabatahtlikku tööd Eestis korraldaks, ei ole paraku tõesti," kommenteeris Tartus asuva Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd.

Tema sõnul püüavad vabatahtlikke haarata oma tegevusse küll vabaühendused, kuid ka neil ei toimu see eriti regulaarselt – ning seeläbi jälle libisevadki inimesed neil käest ära. Vabaühenduste tegevus on omakorda heitlik aga seepärast, et nende rahastus on heitlik ja tegutsetakse projektist projektini, milleks õnnestutakse rahastust leida. See seab aga piirid igasugusele pikemaajalisele ja planeeritud tegevusele. "Vabatahtlikke ei osata hoida," möönis Mänd. "See tähendab, et keegi peab nendega pidevalt suhtlema ja nendega kontakti hoidma, selleks eraldi tööks ei jää aga enam ressurssi." Sama kehtib ka asutuste puhul, nagu näiteks haiglad ja hoolekandeasutused – ka seal ei ole siiani välja kujunenud vabatahtlike kaasamise tava. Samal ajal rõhutab Mänd, et edukas vabatahtliku töö toimimine tähendab ka, et peab olema kaks vastutustundlikku osapoolt ehk ka vabatahtlik peab olema usaldusväärne, kelle peale saab kindel olla ja kes ikka kohale tuleb, kui ta seda lubab.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/news/eesti/noored-ei-leia-vabatahtlikuna-tootamise-kohti.d?id=64874226.

Vasta kodanikuhariduse teemalisele küsitlusele

2012-08-27

Hea kodanikuühenduse esindaja!

Regionaalministri valitsemisalas alustatakse käesoleval sügisel Eestis kodanikuharidusega tegelevate kodanikuühenduste kaardistamisega, et saada ülevaade valdkonnas toimuvast. Viimane sarnane kaardistus toimus 2005. aastal ning selle tulemused on praeguseks aegunud.

Kaardistuse tulemusena luuakse kodanikuhariduse teemaline digitaalne teaberuum, kus on avalikud kõigi kodanikuharidusega tegelevate kodanikuühenduste kontaktandmed, peamised koolitusteemad ja -materjalid. Teaberuumi planeerime kasutada programmis, kus õpilased saavad ühiskonnaõpetuse tundide raames erinevate kodanikuühenduste tegemistes kaasa lüüa.

Kui Teie organisatsioon edendab kogukonnategevust või ettevõtlikkust, kaasab vabatahtlikke, õpetab eneseväljendust vm, olete oodatud küsimustikku täitma.

Küsimustikku saate täita veebiaadressil http://kodanikuharidus.ankeet.ee/surveys/begin/2/Kodanikuharidusega_tegelevate_kodanikuuehenduste_kaardistamine.

Küsimustik on avatud 5. septembrini 2012 (k.a.).
Küsimustik koosneb 21 valikvastustega ja avatud küsimustest ning selle täitmine võtab aega kümmekond minutit. Tulemusi kasutatakse vaid üldistatud kujul programmi välja töötamiseks. Nende kodanikuühenduste andmed, kes on selleks loa andnud, avalikustatakse digitaalses teaberuumis ning nendega võetakse eraldi ühendust.

Tärniga (*) väljad on kohustuslikud.

Aitäh, et leidsite aega ja vastasite küsitlusele!

Lisainfo ja küsimused:
Marten Lauri
Siseministeerium
tel 612 5191
e-post marten.lauri@siseministeerium.ee

Healoomuline vabatahtliku töö pisik muutub üha populaarsemaks

2012-08-17

Mulle meeldib, et mõnede inimeste jaoks pole riik ainult pelgalt elamiseks, vaid midagi enamat kui masinavärk, kus ühel on õigused ja teisel kohustused.
Mitmed mu sõbrad kraamivad kummikud kapist välja ja siirduvad talgupäeval koos kamraadidega kohalikku murulappi hooldama, tormavad vajadusel inimesi päästma või kadunud inimesi otsima.

Loe artiklit edasi aadressil rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/healoomuline-vabatahtliku-too-pisik-muutub-uha-populaarsemaks.d?id=64838598.

Olümpiaelu helged ja varjatud telgitagused

2012-08-16

Londoni OMil vabatahtlike tiimi juhina kaasa löönud Katrin Vaga oli juba valmis seda uuesti tegema, olgu siis kahe aasta pärast Sotšis või nelja aasta pärast
Rio de Janeiros.

Katrin Vaga kasutab XXX suveolümpiast rääkides peaaegu ainult ülivõrdeid. Kogetu ületas ootusi, tekitas soovi mängud vabatahtlikuna veel kord läbi teha.

Loe artiklit edasi Maalehest: www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/olumpiaelu-helged-ja-varjatud-telgitagused.d?id=64828512.

Londoni olümpiale annavad oma panuse ka Eestist pärit vabatahtlikud

2012-08-02

Londoni olümpiamängudel ei anna endast kõik ainult Eesti sportlased, vaid ka Maarjamaalt pärit vabatahtlikud. Mõni eestlane teenib olümpia areenil töötades ka leiba.

Külli Vunk on 22aastane Palalt pärit neiu, kes tervitab Londonisse saabuvaid sportlasi. Nimelt töötab Vunk olümpiamängude ajal vabatahtlikuna Heathrow lennujaama transpordi osakonnas, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Täismahus uudist loe ja vaata: uudised.err.ee/index.php?06258472.

Päästmisest maal kui vees

2012-07-27

Seoses päästekomandode sulgemisega on olnud palju juttu inimeste päästmise võimalikkusest õnnetuste korral. Minu arusaamise kohaselt on tänasesse etappi jõudnud reform, mille tulemusel suleti hulk komandosid, tehtud ilma põhjaliku analüüsi ja vettpidavate põhjendusteta.

Loe artiklit, milles räägitakse ka vabatahtlikest päästjatest aadressil www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=48826&term=vabatahtlik.

Vabatahtlikkus – kuidas ja milleks?

2012-07-27

Töötamine mõnel suurüritusel või kus iganes vabatahtlikuna on midagi sellist, mille peale igaüks naljalt ei tule. Kõigile on ju teada, et palka seal töö eest ei saa.

Aga miks siis ikkagi inimjõud ennast aina rohkem ja rohkem vabatahtliku rolli välja pakub?

Vaatleme vabatahtlikkust ühe hiljuti Eestis korraldatud noorte suurürituse, rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi IPhO 2012 vaatenurgast. Olgu kohe öeldud, et ka mina ise töötasin seal kümne pika päeva jooksul vabatahtlikuna.

Loe artiklit täismahus aadressil www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=11&artid=48823&term=vabatahtlik.

Aktiivsete kodanike deklaratsioon hakkab maailma muutma

2012-07-09

Euroopa Maailmahariduse Foorum annab teada, et Euroopa Parlament võttis 5. juulil ametlikult vastu deklaratsiooni nr 7 „Maailmaharidus ja aktiivne kodanik". Maailmahariduse edendamiselt oodatakse aktiivseid kodanikke oskuste, teadmiste, väärtuste ja kompetentsiga, mis aitavad muuta paremaks Euroopa ja paremaks maailma.

Neli kuud kestnud kampaania, millesse andsid oma panuse maailmahariduse praktikud üle Euroopa, jõudis sihile, kui deklaratsioon nr 7 sai Euroopa Parlamendis enamushääled. Eesti võib olla uhke selle üle, et kogusime esimesena 100% oma saadikute häältest. Suur tänu meie saadikutele selle eest!

Deklaratsiooni tekstiga on võimalik tutvuda siin.

Priitahtlikud päästjad on jännis varustuse ja teavitussüsteemiga

2012-07-05

Poolteist kuud on endine Palamuse päästekomando tegutsenud vabatahtlikuna ja selgunud on esimesed kitsaskohad.
Teisipäeva varahommik algab Indrekule tavapäraselt: ärkab, peseb, sööb ja läheb valvesse. Igapäevast leiba teenib Indrek Likk Tartu päästekomandos, kuid täna ei lähe ta ülikoolilinna. „Kuidas ma jätan koduvalla valveta," ütleb ta ja suundub Palamuse vabatahtlike komando staapi, kus võtab eelmisel ööl valves olnud uniselt mehelt vahetuse üle.

Loe artiklit priitahtlikest päästjatest täismahus Eesti Päevalehest: http://www.epl.ee/news/eesti/priitahtlikud-paastjad-on-jannis-varustuse-ja-teavitussusteemiga.d?id=64636634&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+eestipaevaleht+%28EESTI+P%C3%84EVALEHT%29.

Vabatahtlikku tööd teevad pigem edukamad ühiskonnaliikmed

2012-06-14

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmetel oli viimase nelja nädala jooksul vabatahtlikku tööd teinud üle 50 000 inimese. Tüüpiline mittetulundusühingu liige töötab valgekraena, on hea hariduse ja keskmisest suurema sissetulekuga ning teeb vabatahtlikku tööd.

Kui on tegu külakogukonna elu edendamise, demokraatia kaitsmisega teerullipoliitika vastu või vabast tahtest ühiskonna nõrgemate abistamisega, siis tuleb kõne alla mõiste kodanikuühiskond. Kodanikuühiskonna moodustavad aktiivsed kodanikud, kes tegutsevad majandus ning riigivalitsemise struktuuridest sõltumatult ning vabatahtlikkuse printsiipi arvestades.

Loe kogu uudist http://statistikaamet.wordpress.com/2012/06/14/vabatahtlikku-tood-teevad-pigem-edukamad-uhiskonnaliikmed/

Analüütik: vabatahtlik töö võib aidata karjääriredelil tõusta

2012-06-14

Tüüpiline mittetulundusühingu liige töötab valgekraena, on hea hariduse ja keskmisest suurema sissetulekuga ning teeb vabatahtlikku tööd.

Statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell kirjutab statistikablogis, et organisatsioonilises mõttes on kodanikuühiskonna alustalaks mittetulundusühingud, mis põhinevad vabatahtlikkusel.

Loe uudist http://uudised.err.ee/index.php?06255165

Ettevõtja vastutustundlikkus – mitte kulu, vaid kokkuhoid

2012-06-07

Vastutustundlikust ettevõtlusest räägitakse viimasel ajal palju ja selle kuu lõpus peaks valitsus kinnitama vastutustundliku ettevõtluse tegevuskava. «Pikas perspektiivis pole vastutustundlikkus ettevõtjale kuluartikkel, vaid võimalus raha kokkuhoiuks,» ütleb Marko Siller Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumist.

Milline on tüüpiline vastutustundlik ettevõte, kuidas ta toimib?

Vastutustundlik on see ettevõte, kelle DNA-sse on sisse kirjutatud see, et igas oma otsuses ja kogu tegevuses arvestatakse laiema mõjuga. Olgu see siis ohutu, tervislikku elu soodustava ja arendava töökeskkonna loomine, keskkonnasäästlikkus või eetiline turukäitumine. Aga lisaks ka ettevõtte vabatahtlik panus kohaliku kogukonna arengusse - et täna ja tulevikus oleks kvaliteetset tööjõudu. Seda saab teha läbi noortesse ja haridusse panustamise, eestlaste tervise edendamise ning teiste sotsiaalsete kitsaskohtade lahendamise.

Loe artiklit http://www.juhtimine.ee/868234/ettevotja-vastutustundlikkus-mitte-kulu-vaid-kokkuhoid/

Kristina Mänd: Vabaühendused kui majanduslik jõud

2012-06-05

Praxise Akadeemia programmijuhi ja EMSL-i nõukogu liikme Kristina Männi ettekanne Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ühisistungil Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamisest 31. mail 2012.

Oleme harjunud vaatama ja hindama kodanikuühendusi peamiselt tänu sellele, et nendeta tänapäeva demokraatia ja kodanikuühiskond ei toimi. Oleme ühel meeles, et sellised väärtused kui avatus, osalemine, võrdne kohtlemine või koostööd ju tegelikult saavadki oma sisu ja mõju tänu kodanikuühendustele. Palju vähem aga hinnatakse kodanikuühenduste majanduslikku jõudu. Ma näen ühendustel viit suurt väärtust majandusjõuna.

Esiteks, ühendused on ise tööandjad. Statistikaameti lehelt, tööelu uuringust 2009, saame teada, et töötavatest inimestest 4,7% teevad seda erinevates ühendustes, kas siis mittetulundusühingutes või sihtasutuses. Tõsi, sealt ei tule välja, kui palju nendest on hõivatud avaliku sektori poolt loodud ühendustes, kuid mingi märgi see meile annab.

Teiseks, ühendused teevad samasuguseid majanduslikke tegevusi kui ettevõtted või riigiasutused. Nad ostavad, müüvad, rendivad ruume, pakuvad tooteid, teenuseid jms. Lisaks koguvad nad liikmemakse. Nad loovad eeldusi majanduskasvuks, sest ühenduses tegutsemine, kas siis liikmena või vabatahtlikuna hoiab inimesi aktiivsetena, aitab levitada infot, ärgitab ühiskonnakeskset mõtlemist, liidab ja ühendab inimesi. Ühendused pehmendavad majandusraskusi. Lisaks töökohtadele, mida võimaldavad tekitada nt Euroopa Liidu vahenditest ainult ühendustele suunatud summad, annavad ühendused tegevust, mis on eriti vajalik maapiirkondades ja väikestes kogukondades, kus võimalusi on võib olla vähem ja need on piiratumad.

Kolmandaks, ühendused võimaldavad vabatahtlikku tegevust, mis omakorda hoiab raha kokku. 2011. a. tegi poliitikauuringute keskus Praxis uuringu vabatahtliku töö väärtuse hindamisest, mille põhjal saame vabatahtliku tegevuse rahalist väärtust vaadata kolmel viisil: (1) Eestis miinimumpalga meetodil – 0,33% SKP-st ehk 48 miljonit eurot aasta, (2) keskmise palga meetodil – 0,91% SKP-st ehk 132 miljonit eurot; või (3) sektori meetodil – 0,54% SKP-st ehk 80 miljonit aastas. Leiame, et kõige õigem on kasutada viimast meetodit. Seega saame öelda, et hinnanguliselt 80 miljoni euro eest aastas tehakse töö vabatahtlikult, selle eest tasu saamata ehk teisisõnu, selle eest ei ole me ühiskonnana pidanud raha maksma. Vabatahtlik tegevus aitab luua sotsiaalset kapitali ja sidusust, kasvatab elukvaliteeti, aitab ennetada kuritegevust, sest hõivatud ja õnnelikel inimestel on vähem vajadust ja soovi teha kurja. Vabatahtlik tegevuse hoiab inimesi tegevuses, annab kogemusi tulevaseks tööelus, mis on eriti vajalik noortele, kellel just nendesamade kogemuste puudumisel tõttu on keeruline palgatööle saada, ja hoiab tööelus inimesi, kes on oma töö kaotanud. Vabatahtlik tegevus kasvatab kodanikku: 22% inimesi toimetab vabatahtlikena.

Neljandaks, ühendused võimaldavad annetamist, mis toob eraisikutelt ja ettevõtetelt raha ühiskondlikult vajalike teemade lahendamisse. 2009. a. andmete põhjal oli see ligi 20 miljonit eurot (305 miljonit krooni deklareeritud) (Praxis 2011, "Väärikaks ja õnnelikuks: annetamise analüüs ja soovitused"). Annetamine aga omakorda teeb inimesi õnnelikeks ja väärikateks, mis siis jälle omakorda panustab majanduskasvu elukvaliteedi tõusu, kuritegevuse ennetamise ja aktiivsete ning ühiskondlikult mõtlevate inimeste abiga.

Viiendaks, ühendused võimaldavad sotsiaalset ettevõtlust, mis tähendab, et teatud kodanikuühendused toimetavad elujõulise majandustegevusega kasumi jaotamiseta, samas nende eesmärgiks on aga ühiskondlike hüvede pakkumine. Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikul on 19 liikmesorganisatsiooni, kellest 15 MTÜ ja 4 SA, ning kelle käive oli 3 miljonit eurot ja kes olid loonud 180 töökohta. Ehk nad teenivad ise raha ühiskondlikult vajalike teemadega tegelemiseks ja probleemide lahendamiseks. Ent mõistagi on need 19 vaid osa, mitte kõik Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted ning majandustegevustega teenivad sissetulekuid veel tuhanded vabaühendused.

Kuuendaks, ühendused aitavad kaasa säästlikule tarbimisele. Kuna ühendused peavad palju vaeva nägema, et oma eesmärkide saavutamiseks vajalikke vahendeid saada, siis on nende ümberkäimine vahenditega ka säästlik. Kindlasti ei saa öelda, et kõik ühendused nii käituvad või et teised organisatsioonid nii ei tee, kuid kindlasti on ühenduselt kogukonnana inimkesksemad, keskkonna- ja säästmisteadlikumad. Eestis kinnitab seda ka ühenduste eetikakoodeks.

Mida siis teha, et ühendused saaksid olla lisaks demokraatlike väärtuste kandmisele ka majandusjõuna veel suuremad, panustada majandusse töökohtade loomise, vabatahkliku tegevuse, annetamise ja sotsiaalse ettevõtluse kaudu? Kolm soovitust:

Esiteks, et meil ei oleks seadusi, mis takistavad ühenduste ettevõtlikust, vahendeid saada ja teenida – annetamist, ettevõtlust ja vabatahtlikkust, sealhulgas kaotada eraisiku annetuste tuludelt mahaarvamistelt 5-% piirmäär ja eraldada maksusoodustuses annetuselt tagasisaadav tulumaks muudest maksusoodustustest;

Tõsta ettevõtete annetuste maksuvabastuse määra olemasoleva 10% möödunud aasta kasumist või 3% palgafondist asemel, sest see mõjutab annetuste suurust.

Vabatahtlike kaasamisega seotud kulusid mitte kohelda erisoodustustena;

Mitte piirata ettevõtluse ja kodanikuühiskonna piirimail tegutsevate organisatsioonide jaoks olemasolevat seadusandlikku keskkonda ja läbipaistvust.

Teiseks, et ühenduste kohta käivad andmed oleksid kättesaadavad ja kasutatavad. Praegu need seda ei ole. Tõsi, 2010. aastast alates peavad kõik ühendused küll esitama oma aastaaruanded Äriregistrile, kuid need andmed ei ole avalikkusele vabalt kättesaadavad ning riik ise nende aruannete põhjal mingeid ülevaateid ei koosta. Et saada pilti kodanikuühiskonnast, peavad vabaühendused praegu maksma kolm korda: kõigepealt maksame raamatupidajatele ja audiitoritele, et aruanded teha; siis maksame, kui soovime aruandeid registrist kätte saata; ja kolmandaks maksame, kui on vaja nende põhjal uuringuid teha. Taoline teadmatus on meid viinud olukorda, kus me näiteks ei tea, kui palju raha tegelikult ühenduste kaudu läbi käib, kui palju raha nad välismaalt sisse toovad või kasutavad. Ühendustele endile selline segane ja läbipaistmatu olukord sugugi ei meeldi ja korduvalt tehtud ettepanekuid selle parandamiseks. Seni tulemusteta.

Ja kolmandaks, olge ise eeskujuks ja näidake seda oma hoiakutega: annetage, olge vabatahtlikud ning ausad, läbipaistvad ja avatud oma suhtumises ühendustesse ja ühiskonda tervikuna.

Vabatahtlik pole altruist, vaid puhas egoist! Noorte naiste reisilood

2012-06-01

Möödunud aastal arengumaades priitööd teinud noored Eesti naised räägivad, miks nad Aafrikasse, Taisse ja Gruusiasse läksid ning mida seal kogesid. Lugusid kogus Maris Sander.

Loe artiklit Eesti Ekspressist: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/vabatahtlik-pole-altruist-vaid-puhas-egoist-noorte-naiste-reisilood.d?id=64471328&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+EestiEkspressFeed+%28Eesti+Ekspress%29.

Statistikaamet avaldas ülevaate Eesti rahvastiku ajakasutusest

2012-05-28

Analüütiline kogumik annab põhjaliku ülevaate Eesti elanike ajakasutusest ja vaba aja veetmisest. Analüüsitakse ajakasutuse erinevusi soo, vanuse ja tööhõive järgi, samuti tasustatud ja tasustamata töö ning kodutööde mahu muutusi. Antakse ülevaade eri tegevustele kuluvast ajast, vaba aja kasutusest ja sellest, kuidas sisustatakse perega koos veedetud aega. Analüüsid põhinevad 2009.-2010. aasta ajakasutuse uuringu andmetel. Esitatud on võrdlused 2000. aastaga ja teiste Euroopa riikidega.

Muuhulgas keskendutakse ka vabatahtlikule tegevusele. Näiteks tuleb kogumikust välja, et kõige tõenäolisemalt on nii vabatahtliku töö tegija kui ka mittetulundusühingu liige hea haridusega valgekraena töötav ja hästi teeniv eestlane.

Kõige selle kohta loe lähemalt Statistikaameti koduleheküljelt.

Vabatahtlikkust pole olemas. Kuid vabatahtlikud on!

2012-05-25

Sõnademäng? Keelekõrva ületalitlus? Snobism? Jah ja ei. „Vabatahtlikkus" ja „vabatahtlik tegevus" on ühed õõnsamad poliitkeeles käibel olevad mõisted. Ometi on terve hulk inimesi, kes end ühes või teises olukorras samastavad mõistega „vabatahtlik". Nõus! Ka ma ise sain aasta alguses päästeametilt plastikule trükitud „vabatahtliku päästja tunnistuse". Ja ei nurise. Sest parem „vabatahtlik" kui kahe aasta eest äärepealt seadusesse raamitud „abipäästja". Kuid „vabatahtlikkuse" mõiste teeb „vabatahtlikele" karuteene ega kirjelda nende rinnus kajava kutse filosoofilist sisu. Vaja on teistsugust keele- ja meelevärki. Kaunistan oma väiteid näidetega vabatahtliku päästja argipäevast.

Loe artiklit Õpetajate Lehest: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7493.

Anneli Ohvril: vabatahtklikkus ei ole viimaste aastate teema - see on osa meie kultuurist

2012-05-24

Poliitikauuringute Keskus Praxis tutvustas hiljuti vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegiat. Anneli Ohvril rääkis Bioneerile strateegia tagamaadest.

Loe intervjuud bioneer.ee portaalist: http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-13452/Anneli-Ohvril:-vabatahtklikkus-ei-ole-viimaste-aastate-teema-see-on-osa-meie-kultuurist.

Riina Varts: Vabatahtlik tegevus väärtustab inimeseks olemist

2012-05-13

2011. aasta vabatahtliku tiitliga pärjatud Eesti Energia personalijuht Riina Varts tunnistab, et eneselegi teadvustamata on tema elustiiliks kujunenud aitamine, vabatahtlik tegevus, erinevates valdkondades tegutsemine.

"Kui olin teismeline, jõudsin hästi õppimise kõrvalt käia nii kergejõustikutrennis kui ka laulukooris, lisaks õppisin samal ajal klaverit. Eks sealt see aktiivseks olemise muster algas," tunnistab Riina, et aktiivsus on tema elu osaks olnud juba varajasest noorusest peale.

"Kui inimene ütleb, et tal ei ole aega, siis see on tegelikult sotsiaalne vale," ütleb Riina veel. "Meile kõigile on antud 24 tundi päevas. Kui ma ütlen, et mul ei ole aega, siis ma tegelikult ütlen, et see ei ole mulle tähtis. Kui see on mulle tähtis, siis ma leian aja. Kõigeks, mis elus tähtis on, on võimalik aega võtta."

Sama kehtib Riina sõnul ka vabatahtliku töö kohta. Tema enda vabatahtlikud tegemised on paljuski seotud kirega oma ameti, personalijuhtimise, vastu. Soov väljaspool tööaega midagi ära teha on viinud Riina modereerima erinevaid konverentse, korraldama koolitusi, osa võtma mentorlusprojektidest ja juhtima mittetulundusühinguid. Sekka veel abistamine oma lastega seotud lasteaias või koolis ning aktiivset kaasalöömist spordiklubi ja erinevate organisatsioonide nõukogudes.

"Kui rahalist tuge ei ole võimalik alati pakkuda, siis kaasamõtlemise abi on alati vaja," selgitab Riina. "Kuna minu eriala on inimeste juhtimine, on selles vallas võimalik absoluutselt igal pool panustada. Näiteks kas või selles, kuidas kedagi värvata või kuidas inimestega hakkama saada jne."

Teda on innustanud erinevaid asju vabast tahtest ja ajast tegema sündmused minevikust - näiteks töötas Riina Hansapangas, kui töökaaslane Hannes Tamjärv hakkas 2003. aastal looma Heateo Sihtasutust.

"Ei ole üldse välistatud, et sain suurema tõuke, kui nägin, kuidas Hannes ja tema järel ka teised väga tublid tippjuhid selliste asjadega tegelema hakkasid ja mitmel pool õla alla panid," arutleb Riina. "Ma arvan, et selles võis olla minu jaoks mingi vaikiv eeskuju."

Vaikiv eeskuju hakkas toitma missioonitunnet ja soovi panustada. Riina hakkas mõistma, et asjad ei sünni niisama, vaid ka temal on kodanikuna võimalik teatud protsesse mõjutada. Kui ta ühel hetkel Eesti Personalitöö Arendamise Ühingu (PARE) juhina märkas, et kritiseerib aktiivselt teisi vabatahtlikke, tekkis küsimus, kas ta ise saaks midagi paremini teha. See ajendas teda ennast rohkem vabatahtlikuna panustama.

"Öeldakse, et vabatahtlik tegevus on see tegevus, mida sa teed, ilma et sa saaksid raha. Samas võib heategemine genereerida ka raha ja tulutoovat tulevast tööd," tunnistab Riina. "Lisaks saan selle kaudu parema riigi ja parema ühiskonna. Minu panus on küll piisake meres, aga kui neid piisakesi on veel ja kui ma oma eeskujuga inspireerin kedagi samasugust tööd tegema, siis saab ju olla tulemuseks ainult parem elukeskkond."

Riina on veendunud, et vabatahtliku tegevuse juurde viibki tihti kellegi teise eeskuju - nagu juhtus tema endagagi - ja ta loodab, et ta isegi on inspireerinud inimesi. Üks neist on kindlasti Riina enda 16-aastane tütar, kes suvel võttis kätte ja läks asendama sõpra spordivõistluse vabatahtlike meeskonnas.

Kodanikualgatuse raames ja vabatahtlike abiga on Eestis praeguseks juba palju ära tehtud. Riina toob näiteks kampaania "Teeme ära!", Heateo Sihtasutuse, SINA noored. Aga sama palju, kui mitte rohkemgi on veel teha. Vabatahtliku tegevuse koordineerimine on riiklikes arengukavades sees, paraku oleks Riina hinnangul vaja juurde rohkem pädevaid ja teotahtelisi inimesi selle valdkonnaga tegelema.

"Kui me ettevõtete vabatahtlikus tegevuses astume sammu edasi, siis tegelikult kasvatame töötajates ja ettevõttes tervikuna missioonitunnet. Seda just professionaalse vabatahtlikkuse kaudu," on Riina kindel, tuues näite, miks võiks näiteks innustada ettevõtte raamatupidajat minema vajadusel appi mõnele mittetulundusühingule (MTÜ), kellel on eelarve kokkupanemisega probleeme. Võidaksid kõik - ettevõte, raamatupidaja ja MTÜ.

Riina tunnistab, et tiitel "aasta vabatahtlik" tema elu otseselt ei muutnud, kuigi südame tegi muidugi soojaks. Ta usub, et tänu sellele tiitlile on ta nüüd veelgi parem ja teadlikum vabatahtlik, see aga omakorda aitab veelgi paremini ja efektiivsemalt tegutseda. Peagi ootavad Riinat ees uued väljakutsed - Riina kavatseb lõpetada töö PAREs ja asuda vabatahtlikuna juhtima Reval Ladies Tenniseklubi.

Riina Varts (51)

Lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina
Töötab Eesti Energia personalidirektorina, on PARE juhatuse liige

Vabatahtliku töö kogemus:

PARE juhatuses alates 2006
Tenniseklubi Reval Ladies juhatuses alates 2008
AIESECi nõukogus alates 2009
Noorte ettevõtlikkust arendava programmi ENTRUM nõukogus alates 2011
Vabatahtlikuna on tegelenud peamiselt nõustamise, coaching'u, mentorluse, värbamise, koolitamise, seminaride läbiviimise, esinemistega (Rocca Al Mare Kool, Heateo Sihtasutus, VTA, TEEME ÄRA, Tallinna Kultuuripealinn 2011, ENTRUM)

Miks teha vabatahtlikku tööd?

Peamiselt ikka selleks, et mingid asjad, mis on tegemata, saaksid tehtud. Olulisem on vast aga isegi see, et inimesed inimestena oleksid suuremad, paremad ja ilusamad. Kui sulle ei meeldi miski, tegutse selle muutmise suunas. Oluline on mõelda suurelt, unistada ja tegutseda.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Homne teadmistepõhine majandus eeldab muutusi tänaste noorte huvialades

2012-05-10

Täna esitletava noorteseire aastaraamatu andmetel domineerivad noorte huvitegevustes sport, muusika- ja kunstiringid. Tehnika- ja elektroonikaringides osales regulaarselt, vähemalt kord nädalas, vaid 6% ning loodus- looma- ja matkaringides 5% 7-18-aastastest noortest.

Riigi strateegilised arengukavad rõhutavad aga, kuivõrd oluline roll on Eesti riigi konkurentsivõime arendamisel loodus- ja täppisteadustel. Eeltoodu valguses on ootuspärased ka hiljuti avalikustatud koolilõpetajate valikute uuringu tulemused, mis näitavad, et koolilõpetajate eelistused on tugevalt kaldu sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse valdkonna suunal. Loodus- ja täppisteaduste valdkonnas plaanis edasi õppida vaid 14% koolilõpetajatest.

„Kui seda kõrvutada veel asjaoluga, et ka õpilasfirmade ja ettevõtlusprogrammidega on oma sõnul viimase kolme aasta jooksul kokku puutunud vähem kui 20% huvitegevuses osalevatest noortest, siis on küsitav Eesti majanduse jätkusuutlikkus luua ja arendada teadmispõhist tootmist ja teenindust" märgib Praxise hindamisekspert-projektijuht Katrin Pihor. „Mitmed uuringud on näidanud, et ettevõtjad ei ole rahul ka nende väheste reaalvaldkonna lõpetajate ettevalmitusega," lisab Pihor. „Nii kurdavad ettevõtjad, et kõrgkoolid valmistavad ette pigem akadeemiliste teadmistega palgatöötajaid. Puudu jääb initsiatiivikusest, ettevõtlikkusest, teadmistest ettevõtte äriprotsesside kohta," rõhutab Pihor.

Ideaaljuhul võimaldab just noorsootöös osalemine arendada noorte huvisid, proovida rakendada koolis omandatud teadmisi praktikas, kasvatada julgust ise ideid algatada ja ellu viia - olgu see siis huviringides, noortekeskustes, õpilasfirmades või noorteprojektides. „See aga eeldab noortele pakutavate võimaluste mitmekesistamist ja kättesaadavuse suurendamist ning ka mugavustsoonist, kus huviringide juhendajad on aineõpetajad, väljatulemist" hindab Pihor ja lisab, et teisalt on siin ka ruumi vabatahtlikule tegevusele noorte juhendamisel, vaja on rohkem ettevõtjate tunnustust noorsootöös omandatud kogemustele.

Täna toimuval Noorteseire aastakonverentsil arutataksegi selle üle, milline on olnud noorsootöö senine panus ühiskonnas, mida erinevad ühiskonnagrupid noorsootööst ootavad. Juttu tuleb sellest, kuidas võiks noorsootöö aidata noori ette valmistada iseseisvaks täiskasvanueluks, sealhulgas tööturule sisenemiseks, kuidas täiendab noorsootöö kooliharidust, milline on noorsootöö roll tõrjutud noorte kaasamisel ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel. Võimaluse tutvustada oma ootusi noorsootööle saavad nii noorsootöötajate, ettevõtjate, lapsevanemate kui noorte esindajad.

Konverents toimub täna Tallinnas Rahvusraamatukogus, kell 10.00 - 16.00. Kavaga saab tutvuda siin. Noorteseire uue aastaraamatuga „Noored ja noorsotöö" saab tutvuda alates kella 10.00st Noorteseire koduleheküljel, trükituna konverentsil.

Noorteseire aastaraamatu väljaandmist ja konverentsi korraldamist toetatakse Haridus- ja teadusministeeriumi noorteosakonna algatatud ja Eesti Noorsootöö Keskuse elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine" raames. Programmi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi ja riikliku struktuuritoetuse perioodi 2007-2013 vahenditest.

Lisainfo:

Katrin Pihor
Poliitikauuringute Keskus Praxis
Noorteseire projektijuht
noorteseire(at)noorteseire.ee
Tel +372 529 7916

Kaisa Orunuk
Eesti Noorsootöö Keskus
Tel. +372 735 0328; +372 527 3143
e-post: kaisa.orunuk@entk.ee

Priitahtlik päästja: vabatahtlikud ei pea oma tööle enam juurde maksma

2012-05-09

Eesti Priitahtliku Päästeliidu nõukogu esimees Rait Killandi rääkis Postimehele, et kuigi vabatahtlike riiklik toetamine on alles lapsekingades, ei pea nad vähemalt enam oma tööle peale maksma.

Loe artiklit Postimehest: http://www.postimees.ee/835334/priitahtlik-paastja-vabatahtlikud-ei-pea-oma-toole-enam-juurde-maksma/.

Madis Milling: Kõik algab mõtteviisist

2012-05-07

Vabatahtlik tegevus pole ehk just esimene asi, mis Madis Millingu peale mõeldes pähe kargaks. Ometi on Madis Kaitseliidus aktiivne vabatahtlik juba üle 20 aasta.

Madis Millingule on vabatahtlik töö südamelähedane. Ta on aktiivne kaitseliitlane, tegutseb Erna Seltsis (kus aitab korraldada erinevaid võistluseid nagu Erna retk ja Utria dessant) ning käib lisaks ka koolis riigikaitset õpetamas. Kõike selleks, et aidata Eestist teha paremat paika. Tänavu valiti ta vabatahtliku tegevuse aasta hea tahte saadikuks.

"See, et mingi Milling on kuskil saadik, on vabatahtliku tegevuse aasta juures täiesti ebaoluline. Kui Millingut ei oleks, toimuks kõik väga toredasti edasi," tunnistab Madis ise, et olulised on tegelikult hoopis teised asjad.

Näiteks see, et inimestel tekiks arusaam, kuidas vabatahtlik tegevus ei pea olema ainult kampaania korras, kellegi teise organiseeritud, vaid selle asemel võib ka ise ohjad enda kätte haarata ja kogukonnas midagi ära teha.

"Kõik hakkab mõtteviisist pihta. Vabatahtlik tegevus on ju ka see, kui võtame 4-5 naabriga kätte, läheme oma tänavale, korjame sealt ära autokummid ja muu jampsi, mille talve jooksul rumalad inimesed on tee äärde poetanud," toob Madis näite. "Mis siis, et see ei ole minu maa. Mis siis, et see on valla või linna maa ja nende korraldada."

Just oskus oma ukseesisest kaugemale näha on Eestis Madise hinnangul veel lapsekingades. Ta tunnistab, et liiga palju keskendutakse meil veel sellele, et oma aias oleks kõik peensusteni korras, iga murulible millimeetri pealt õige pikkusega, iga kivike täpselt õiges kohas ja iluaed selline, et kutsu või president külla ja naeluta ilusa kodu eest saadud aukiri seinale.

"Aga see, mis teisel pool aeda toimub... See ei huvita, sellest on täiesti ükskõik," kurvastab Madis. "See enese aiast kaugemale vaatamise oskus on meil tasapisi arenema hakanud, aga tahaks, et seda rohkem oleks."

Seetõttu tulekski ise käised üles käärida ja tegutsema hakata, mitte jääda ootama, kuniks riik või kohalik omavalitsus probleemi lahendamiseni jõuab. Madise sõnul võib ju abi küsides jäädagi koputama linna- või vallavalitsuse heakorraspetsialistide ustele, kes ütlevad, et ressurssi pole. Aga sodi vedeleb ikka edasi. Kuni sügiseni või isegi sootuks kauem.

"Selle asemel, et energiat kabinetiuste avamisele kulutada, võtke naabrid kokku, koristage ära ja ongi tehtud," kutsub Madis üles igaüht oma kodukandis ringi vaatama. "Siin võib nüüd muidugi oponeerida, et miks ma peaksin tegema ära seda tööd, mis on riigi, linna või valla ülesanne. Eks kõik on valikute küsimus."

Selleks, et aidata noortel teha paremaid valikuid oma riiki arendades, otsustas Madis 2009. aastal minna vabatahtlikult gümnaasiumisse riigikaitseõpetajaks. Läbis selleks eelnevalt Tallinna Ülikoolis riigikaitseõpetaja kursused ja annab nüüd nädalas ühel hommikul Keila koolis tunde. Kui asjast kuulis üks näitlejast kolleeg, küsis ta Madiselt, kerge irooniavarjund hääles, kas Madis hakkab nüüd lapsi tapma õpetama.

"Ma ütlesin, et ei. Minu ülesanne on täidetud, kui minu õpilased ei eksi metsas ära või - hoidku jumal küll selle eest - kui nad autoõnnetusse sattudes oskavad tegutseda ja abi anda, mitte ei tee ainult mobiiltelefoniga pilti," selgitab Madis, miks on riigikaitse õpetamine oluline.

Madis ise ilmselt metsas ära ei eksi, see oleks ühele 20 aastat Kaitseliiduga seotud olnud inimesele lihtsalt piinlik. Ta peab Kaitseliitu n-ö sotsiaalse sidususe organisatsiooniks, kus militaarne pool on vaid üks osa paljudest erinevatest tegevustest.

"Inimestele, kes ei tea, mis on Kaitseliit, lööb kohe muidugi silme ette pilt sellest, kuidas muud ei tehtagi, kui roomatakse mudas, nuga hambus, ja tehakse hästi palju pauku," naerab Madis. "Aga see ei ole nii."

Kaitseliit pakub Madise sõnul läbilõike ühiskonnast - sinna kuulub nii 17-aastaseid noori kui ka vanusesse 100 ja pluss jäävaid eakaid, lisaks veel eriorganisatsioonid nagu Naiskodukaitsjad, Noored Kotkad ja Kodutütred.

"Koos korraldatakse ettevõtmisi, mille ühisnimetajaks on vabatahtlik tegevus - alates siis üleriigilistest koristuspäevadest ja lõpetades kasvatusraskustega lastele laagrite korraldamisega," selgitab Madis ja lisab, et oleks tore, kui vabatahtliku tegevusega seonduv saaks ka meedias rohkem kajastust.

See, kuidas ületada uudistekünnist on paljudele Eesti elu edendavatele organisatsioonidele praegu suur valupunkt ja universaalset retsepti selle mure lahendamiseks ei ole. Siiski soovitab ta mõelda sellele, kuidas pisidetaile meedia peibutamiseks ära kasutada.

"Kui näiteks kaunis matkarada rabas vajab uut laudteed ja seda minnakse tegema, siis meediat see enamasti ei huvita," toob ta näite. "Ent kui natukene tööd teha, rääkida ja visata välja info, et rinnuli mudas müttavad ka kohalik linnapea ja maavanem, siis see on juba huvitavam."

Madis Milling (40)
Näitleja

Vabatahtliku töö kogemus:

Alates 1990. aastast vabatahtlikuna Kaitseliidus. Lisaks tegutseb Erna Seltsis, kus aitab korraldada erinevaid võistluseid nagu Erna retk ja Utria dessant
Käib Keila koolis riigikaitset õpetamas. Varasemalt andnud tunde ka Tallinna Tehnikagümnaasiumis
2011. a Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta hea tahte saadik Eestis koos Minu Eesti ühe eestvedaja Eva Truuverkiga

Miks teha vabatahtlikku tööd?

Vabatahtlikul tegevusel on mitu aspekti. Esmalt, mingid asjad lihtsalt vajavad tegemist. Teiseks saab inimene endale väljundi. Kolmandaks on oluline ka see, et vabatahtlik töö seob inimesi, tekitab sotsiaalseid gruppe ja sõpruskondi.
Nii mõnigi skeptik võib viriseda, et no milleks meile seda vabatahtlikku tegevust ikkagi vaja on, kui inimesed on töötud - hakka nüüd veel tasuta tööd ka tegema. Vabatahtlik tegevus on aga samuti üks väljud. Variant on, kas sa istud kodus ja põed, oled riigi, iseenda ja kogu maailma peale tige, et sul tööd ei ole, või teed midagi vabatahtlikult. Sest maksavad sidemed, kas või töökoha saamisel.

Kuidas alustada?

Internetis on väga palju infot vabatahtliku tegevuse kohta. Juhul, kui sa ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teeks vabatahtlikku tööd, et tema käest küsida või uurida, siis ava internet ja leia sealt endale midagi meelepärast. Ega ei pea ju ka kohe midagi tegema hakkama. Piisab sellest, kui minna ja vaadata esmalt kõrvalt seda, mida juba tehakse.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Vabatahtlik tegevus Eestis muutub teadlikumaks ja nähtavamaks

2012-05-03

Poliitikauuringute Keskus Praxis tutvustas täna regionaalministri tellimusel ja erinevate osapoolte koostöös valminud vabatahtliku tegevuse kommunikatsioonistrateegiat. Strateegia eesmärk on suurendada elanikkonna teadlikkust vabatahtlikuna osalemise võimalustest ja kasust nii vabatahtlikule, vabaühendusele kui ka laiemalt ühiskonnale.

Kui vabatahtlikele peaks palka maksma, siis kuluks avalikul ja kolmandal sektoril eelarvelisi vahendeid samade ülesannete täitmiseks 80 miljonit eurot aastas. See on hinnanguliselt umbes 0,5% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Majanduslikule kasule lisanduvad raskemini mõõdetavad väärtused nagu vabatahtliku täiendav konkurentsivõime tööturul, ühiskonna sotsiaalne kaasatus ja koostöösuhted.

Hetkeolukorra analüüs näitab, et koguni kaks kolmandikku ühendustest on kaasanud vabatahtlikke oma ühenduse töösse. "Mida suutlikumad on Eesti kodanikuühendused vabatahtlike kaasamisel, seda suurem võib olla nende ühiskondlik mõju," rõhutab strateegia üks autoreist, Praxise kodanikuühiskonna ekspert Hille Hinsberg.

"Meil leidub juba palju häid näiteid vabatahtliku tegevuse arendajatest ja eestkõnelejatest. Viimastel aastatel on tulnud juurde aktiivseid tegijaid: spordi ja kultuuri suurürituste korraldajad, Teeme Ära talgud, suurettevõtted ja liidud, kellel on tekkinud nii hea kogemus kui ka ettepanekuid vabatahtlikkuse kui valdkonna arendamiseks," toob Hinsberg välja.

Samas üldine teadlikkus vabatahtlikust tegevusest on siiski madal ja suurem osa vabatahtlikest tegutseb pigem ühekordselt ja juhuslikult. Muu emakeelega Eesti elanikud ei ole kaasatud vabatahtlikku tegevusse. Ka noortele tuleks senisest enam vabatahtlikku tegevusse kaasata ja erinevaid võimalusi tutvustada. "Noortele suunatud kommunikatsioonis on oluline näidata seda, et vabatahtlik töö pakub palju praktilise töökogemuse saamise ja oskuste arendamise võimalusi ning seeläbi eeliseid tööturul ja sinna sisenemisel," lisavad strateegia autorid.

"Strateegia aitab ministeeriumil paremini vabatahtliku tegevuse valdkonda koordineerida ja pakub vabaühendustele, kes vabatahtlikke kaasavad, või soovivad seda tulevikus teha, teadlikumalt ja tõhusamalt vabatahtlikke kaasata. Strateegia loob ka aluse riigi ja vabakonna paremaks koostööks vabatahtliku tegevuse väärtustamisel," selgitab strateegia vajalikkust regionaalminister Siim Kiisler.

Hinsbergi hinnangul on riigil oluline roll vabatahtlike tegevuse koordineerimisel, kuid strateegiat ei saa siiski rakendada vaid ministeeriumi poolt, vaid horisontaalselt. See tähendab, et vabatahtliku tegevuse eesmärkide elluviimiseks on vaja mitmete tegijate panust. Näiteks senisest enam oodatakse ärisektori kaasatust.

"Ettevõtetel on suur mõju, et innustada oma töötajaid alustama vabatahtliku tööga. Paljud ettevõtted on vabatahtliku töö osavalt integreerinud ettevõtte töökultuuri ja sidunud selle ettevõtte eesmärkide ja majandustulemustega," toob esile strateegia üks autoreist Anneli Ohvril. "Siiski ei näe veel ettevõtjad vabatahtlikus tegevuses suurt kasutegurit oma ettevõtte tulemustele ning ettevõtjatel ja juhtidel ei ole valmidust innustada oma töötajate vabatahtliku tegevust," nendib Ohvril.

Vabatahtliku tegevusena käsitletakse oma aja, energia või oskuste pakkumist vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud tegutsevad avalikes huvides ja ühiskonna heaks. Oma pereliikmete abistamist ja rahalisi ja esemelisi annetusi ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.

Kommunikatsioonistrateegiaga saab tutvuda siin.

Malin Svensson: Võimalus anda ja õppida

2012-04-29

„Miks sa käsi puhtaks ei pese?" küsisid lapsed Väikemõisa asenduskodus, kui nad eelmisel aastal esimest korda kohtusid rootslanna Malin Svenssoniga, kes tuli aastaks nende juurde vabatahtlikuks. Selle aasta jooksul muutus nii Malini kui ka laste maailm.

Malin on üks neist paljudest noortest, kes otsustas minna vabatahtlikuks välismaale. Võimaluse selleks andis talle Euroopa Liidu noortele suunatud programm Euroopa vabatahtlik teenistus, mille abil saavad noored eurooplased veeta kuni aasta vabatahtlikuna mõnes teises riigis. Juhuste kokkulangemisel sattus Malin aastaks Eestisse, Viljandi lähistele Väikemõisa asenduskodusse, kus iga välismaalane oleks mõjunud ülimalt eksootiliselt. Malinil oli aga veelgi raskem kohalike sekka sulanduda, kuna tema perekond on pärit Indiast.

„Kui ma saabusin, siis ei saanud lapsed algul aru, miks ma nii tume olen," meenutab Malin täna naerdes kultuurišokki, mis sai osaks Väikemõisa väikestele elanikele. „Nad tahtsid minu pealt mustust maha kraapida!"

Kultuurišoki sai muidugi ka Malin ise - ta oskas eesti keeles öelda vaid „tere" ja „aitäh", samas kui lapsed ega ka kuigi paljud asenduskodu töötajad ei rääkinud üldse inglise keelt. Ta meenutab, kuidas algul oli väga raske tööle tulla, kuna ta oli selles majas peaaegu et esimene vabatahtlik ning organisatsioon ei osanud talle piisavalt tööülesandeid jagada. Mõlemapoolne sisseelamine võttis umbes kolm kuud. Selle ajaga sai ka eesti keel mingil määral selgeks.

„Minu esimene mälestus asenduskodust on, kuidas üks väike tüdruk ronis mulle sülle," meenutab Malin augustipäeval, mis jääb tema viimaseks tööpäevaks asenduskodus, kus ta on abiks käinud juba terve pika aasta. Kui esialgne üllatus mööda sai, võtsid lapsed ja töötajad Malini hästi omaks. Nüüd jooksevad lapsed talle rõõmuga uksele vastu, tahavad kallistada ja näidata uusi trikke, nagu näiteks vastomandatud oskus sõita jalgrattaga, käed lahti.

„Malin-Malin! Vaata!" kilkavad lapsed rõõmsalt, kuigi nii nende kui ka Malini hinges on tegelikult ilmselt hoopis nukrus, sest ees ootab lahkumine - Malin sõidab tagasi Rootsi, sest tema Euroopa vabatahtliku teenistuse projekt saab läbi. Selle ajaga on nad üksteisele väga armsaks saanud ja Malin loodab kindlasti lastele uuesti külla tulla. Rõõmsamaks teeb Malinit ka teadmine, et peagi saabub tema asemele uus vabatahtlik ning et ta aitas erinevate ettevõtmistega siinsete laste silmaringi tunduvalt laiendada.

„Ma suutsin selle aasta jooksul teha väga palju, olin väga aktiivne vabatahtlik," usub Malin ning tal on õigus - aasta jooksul viis Malin läbi erinevaid projekte, käis lastega teatris ja raamatukogus, aitas neil lavastada näidendit „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", tutvustas Rootsi jaanipäeva- ja jõulukombeid, õpetas inglise ja rootsi keelt ning omamoodi ka eesti keelt, kui aitas lastel lugemist õppida.

Malini lemmikuks jääb tema enda organiseeritud rahvusõhtute sari „Reis ümber maailma", mille raames tutvustati lastele erinevaid rahvusi, kultuure, keeli ja sööke. Nõnda reisisid lapsed aasta jooksul teiste riikide seas Jaapanisse, Ungarisse, Saksamaale, Prantsusmaale, Türki ja muidugi mõista ka Malini kodumaadele Rootsi ning Indiasse.

„Kunagi tegime Rootsis koolis umbes sarnast asja ja mulle kohutavalt meeldis," meenutab Malin, kust tuli idee selline ümbermaailmareis ette võtta. „Hakkasin siin Viljandis mõtlema, mis rahvusi minu ümber on ja kutsusin neid lastele oma riigist rääkima. Alustasime Iraagist ja lastele väga meeldis."

Sarja lõpetuseks tegid lapsed Malini abiga ka Eesti teemaõhtu, tänamaks neile esinemas käinud inimesi. Toimus kontsert, lauldi Eesti laule ja sai ka tantsu lüüa. See kõik arendas Malinit, õpetas talle uusi oskusi ja pani teda muutma oma suhtumist ümbritsevasse maailma.

„Tunnen end nüüd palju enesekindlamalt, oskan paremini enda eest seista," toob ta muutusi välja. „Samuti tean nüüd kindlalt, et ükskõik, mis ka juhtuks - mina jään ellu ja suudan hakkama saada. Lisaks pani see mind rohkem mõtlema nende inimeste olukorrale, kes migreeruvad Rootsi. Usun, et tahaksin tulevikus ka neid rohkem aidata."

Malin Svensson (19)

Sündinud Indias, kasvanud Rootsis
Lõpetanud Rootsis keskkooli, tegutses aasta vabatahtlikuna Euroopa vabatahtliku teenistuse (European Voluntary Service, EVS) raames Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse Väikemõisa asenduskodus Viljandimaal
Rootsis on käinud abiks noorte naiste varjupaigas
Plaanib Rootsis astuda ülikooli

Miks teha Euroopa vabatahtlikku teenistust?

EVS on võimalus midagi anda, võimalus muuta kellegi elu ning õppida ise. Selline mitteformaalne õppimine on kindlasti oluline tuleviku seisukohast, kuna see on võimalus inimesena muutuda.

Euroopa vabatahtlik teenistus (EVS)

Euroopa vabatahtlik teenistus on võimalus 18-30-aastastele noortele, kes soovivad 2-12 kuud teha mõnes välisriigis vabatahtlikku tööd ja sealjuures tutvuda selle riigi keele, inimeste ja kultuuriga. EVSi eesmärk on arendada solidaarsust, edendada sallivust ja kodanikuaktiivsust ning tugevdada üksteisemõistmist noorte hulgas. Rohkem infot leiab Euroopa Noorte kodulehelt (euroopa.noored.ee)

Organisatsioon
Väikemõisa asenduskodu

Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskus
Jämejala küla, Pärsti vald, Viljandimaa 71024
Tel: 435 2551
E-post: info@viljandilasteabikeskus.ee
http://www.viljandilasteabikeskus.ee

Väikemõisa asenduskodu kuulub Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse koosseisu. Seal osutatakse erinevaid hoolekande-, haridus- ja rehabilitatsiooniteenuseid Viljandimaalt pärit lastele ja lastega peredele.

Lasteabikeskuse missioon on abi vajava lapse jõukohane õpetamine, rehabilitatsioon, arengu toetamine ja suunamine koostöös lapsele oluliste isikute ning lapse võrgustikuga.

Väikemõisas on käinud abiks mitu rahvusvahelist vabatahtlikku Euroopa vabatahtliku teenistuse raames.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Hergo Tasuja: Vabatahtlikkus aitab kodukanti paremaks muuta

2012-04-22

Seda, et heategudeks ei pea minema mitme maa ja mere taha, teab hästi Hergo Tasuja, aktiivne Hiiumaa noor, kelle juttu kuulates tundub, nagu aitaks ta Eesti elu paremaks muuta vähemalt 26 tundi ööpäevas.

Kui Hergo tegemisi kuidagi kokku võtta, siis on ta Emmaste põhikooli ajaloo- ja inglise keele õpetaja, Hiiumaa Noortekogu esimees, noortelehe Glasuur peatoimetaja, Noorte Kotkaste kohaliku malevkonna pealik, Tubala Küla Seltsi juhatuse liige ning lisaks sellele kõigele veel ka aktiivne kodanik, kes kultuuri- ja hariduskomisjonis Pühalepa valla tegemistel silma peal hoiab.

Hergo on inimene, kellele meeldib käed külge lüüa seal, kus abi vajatakse - nii näiteks võib tema tegevuste hulka lisada veel algklasside poistele pallimängutrenni andmise ja põhikooli trupiga tantsupeol osalemise. Veel lööb ta aktiivselt kaasa külaseltside katusorganisatsioonis Kodukant.

"Hiiumaa on selline väike koht - kui oled aktiivne, haaratakse igale poole kaasa. Alguses võeti mind Kodukandis noorte esindajana kampa, sealt tekkisid kontaktid ja nii see arenes," arutleb Hergo, kes on ise suur kodukandi fänn ja kutsub ka teisi noori üles jääma kodumaale - just siin on eneseteostuseks väga head võimalused.

Hiiumaalt pärit Hergo teab, millest räägib, kuna sarnaselt teiste noortega on tema oma kodukandist eemal käinud ja ka muud elu näinud. Pärast põhikooli lõppu ihkas Hergo hing suurele maale ning mandril lõpetas ta Noarootsi gümnaasiumi, sai Tallinna Ülikoolist õpetajapaberid, käis ära sõjaväes. Et seejärel mõista, kuidas linnaelu kiire tempo ja vabadust piirav õhustik ei ole talle. Selle asemel, et minna sarnaselt teiste noortega välismaale õppima, kolis ta hoopis tagasi Hiiumaale.

„Kuhu te, noored, tormate? Tegusid tuleks teha ikka oma kodukohas," on Hergo veendunud.

Hiiumaal võeti Hergot kohe hästi vastu - ta kutsuti MTÜ Ankur üldkoosolekule, valiti juhatusse ning paar nädalat hiljem oli ta juba organisatsiooni esimees.

"Kaitseliiduga läks umbes samamoodi. Läksin kooliõpilastega laagrisse kaasa, seal vaadati, et aktiivne meesterahvas, kutsuti järgmine kord ka," selgitab Hergo, kes järgmises laagris pidas juba laagriülema ametit. Sealt omakorda läks ta sujuvalt Hiiumaa noorkotkaid juhtima.

"Väiksena olin skaut ja noorkotkas, laagrites käia ja reisida oli väga põnev," meenutab Hergo, kuidas sündis otsus hakata juhtima Hiiumaa noorkotkaid. „Kuna mul hetkel lapsi pole, võin oma aega planeerida nii, et saan midagi tagasi anda. Teen kõike seda, et ka praegustel noortel oleks võimalik oma aega sama toredasti sisustada."

Lisaks vabatahtlikule tegevusele ja põhitööle on tal aega veel ülegi, nii hoiab ta end aktiivselt kursis vallavolikogu tööga ja annab märku, kui midagi ei meeldi.

„Tahan, et arvestataks rohkem külaelanikega, kohalike seltsidega, seltsingutega," ütleb Hergo, „pole ju nii raske käia kohapeal inimestega asju arutamas ning nende nõu küsimas."

Külaseltsiga, mille juhatusse Hergo kuulub, korraldasid nad „Teeme ära!" kampaania raames talgud, kus tegid küla kaunimaks: koristasid, riisusid ja raiusid võsa. Talgusupi söömise ajal võeti nõuks jaanipäevaks Tubala külla kiik ehitada.

"Hakkasime järjest ette võtma tegemisi, mida kiige juures oli tarvis lahendada," meenutab Hergo, kuidas kiik püsti sai. Üks külamees pakkus oma metsast puid; teine pakkus, et toob traktoriga puud välja; kolmas pakkus järgmist vajalikku asja ja nooremad võtsid ehitamise enda peale.

Jaanipäevaeelsetel õhtutel käis ehitusel kiire kopsimine hiliste õhtutundideni, aga jaanituleks sai kiik kenasti valmis. Tõsi, mitte kõik Hergo sõbrad ei mõista, miks ta seda kõike teeb.

„Mida sa tõmbled? Miks sa raiskad oma aega?" kommenteerivad mõned sõbrad, kui nädalavahetuseplaane tehes selgub, et Hergo on jälle kusagil laagris või koolitustel. Hergo enda jaoks ei tundu tema tegevus küll mõttetu tõmblemisena.

„Vabatahtlik tegevus on mulle andnud hea enesetunde. Seda on raske sõnadesse panna," üritab ta oma tundeid lahti seletada. „Samuti olen nende organisatsioonide kaudu uusi sõpru ja tuttavaid saanud."

Hergo Tasuja (25)

Vabatahtlik viimased paar aastat
Töötab Emmaste põhikoolis ajaloo- ja inglise keele õpetajana
Lõpetanud Hiiumaa Ametikooli ja Tallinna Ülikooli, praegu õpib TLÜ Haapsalu Kolledžis

Kuidas saada tõeliseks vabatahtlikuks?

Esimene kord on hästi raske. Kui üks kord teha, siis selgub, et polnudki nii raske aidata ja kaasa lüüa. Siis vaatad, et läheks veel. Kui korra teed, on tunne ja emotsioon võimas. Oled milleski suuremas osaline ja saanud millegi õnnestumisele kaasa aidata, oled teistes tekitanud positiivse tunde.

Lisaks saad kasulikke kontakte ja häid tuttavaid. Tekivad sellised inimesed kõrvale, kelle peale sa võid alati kindel olla. Näiteks olin lastefestivalil maskott ja õhtul selgus, et järgmiseks päevaks on teist inimest veel tarvis. Saatsin noortekogu meililisti õhtul abipalvega kirja. 20 minuti pärast sain positiivse vastuse ja oligi olemas kaaslane, kellega 12 tundi maskotikostüümides higistada ja lubada lastel enda otsas turnida.

Organisatsioon
Eesti Külaliikumine Kodukant

Sirge 2, Tallinn 10618
Tel: 646 6636
E-post: kodukant@kodukant.ee
www.kodukant.ee

Eesti Külaliikumine Kodukant on mittetulundusühendus, kes seisab oma liikmetega maaelu väärtuste edasikandmise eest, säilitab ja tugevdab kogukondi, soodustab koostööd erinevate valdkondade vahel ning toetub motole „Kogu Eesti peab elama!".

Kodukandis on võimalik vabatahtlikuna kaasa lüüa igal tasandil. See, kui inimesed oma kogukondades tegutsevad ja arendavad külaelu ilma otsest kasu saamata, on meie organisatsiooni jaoks väärtus omaette. Kodukandi suursündmustel - maapäev ja Külavanemate Suvekool - on vabatahtlikud alati nõu ja jõuga abiks.

Jõudsasti on suurenemas ka Kodukandi noorteaktiiv, kuhu kuuluvad noored on kaasatud otsustusprotsessidesse ja projektide korraldusse - noortelt noortele.

Liikumise Kodukant eesmärk on vabatahtliku tegevuse edendamine Eesti maapiirkondades, väärtustades ja arendades külaelu ja rahvakultuuri.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Raimo Matvere: Kolm põhjust, miks minna laia maailma end „tuulutama“

2012-04-20

Kas tead seda tunnet, kus avastad, et päev on uus, aga tegevused, ümbrus ja küsimused on samad? Elul pole nagu vigagi, aga särtsu ning värskeid mõtteid napib. Kas seda saab muuta? Kas seda peaks muutma? Jah!

Loe artiklit Delfist: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/raimo-matvere-kolm-pohjust-miks-minna-laia-maailma-end-tuulutama.d?id=64283475.

Aire Orula: Vabatahtlikuks hakkamist võib innustada ka looduskatastroof

2012-04-15

2006. aasta algul leiti Loode-Eestist, Nõva rannast naftareostus. Sel hetkel oli tegemist Eesti ajaloo suurima keskkonnareostusega meie rannikul. Just see sündmus andis Aire Orulale tõuke liituda Eestimaa Looduse Fondi (ELF) vabatahtlike meeskonnaga.

"Eestis on lindude rehabiliteerimine ikka veel lapsekingades," tunnistab Aire, kelle ülesandeks on ELFis olla vabatahtlike grupijuht ehk ühenduslüli tavaliste vabatahtlike ja päästetöötajate vahel.

Ühenduslüli on vajalik, et vältida olukorda, kus vabatahtlikud lihtsalt randa kohale tulevad ja ise toimetama hakkavad. Sellal, kui leiti Nõva reostus, selliseid grupijuhte veel ei olnud. Samas ei jätkunud päästeteenistusel reostuse kontrolli alla saamiseks ja haldamiseks inimressurssi, kuna naftatõrje nii merel kui ka rannikul oli töömahukas protsess, millega ei oldud kuni selle hetkeni Eestis nii tõsiselt kokku puututud.

Appi kutsuti vabatahtlikke, kuid neil puudus kogemus, kuidas reostuspiirkonnas käituda ja mida seal täpselt tegema peaks. See ajendas ELFi meeskonda korraldama koolitusi, kus õpetatakse välja vabatahtlike grupijuhte, kes teaksid, kuidas järgmisel korral sarnases olukorras käituda ja kuidas saaksid vabatahtlikud aidata.

Kui Aire sellest koolitusest kuulis, tahtis ta kohe osaleda. Nüüd on ta üks neist vabatahtlikest, kes teab, kuidas naftareostuse puhul toimida. Kokku on temasuguseid ELFis koolitust saanud vabatahtlike grupijuhte Eestis 500.

"Ma ei ole küll paduroheline ega meeletu loomakaitsja, aga tahtsin näha, mida naftareostus lindude puhul tegelikult endast kujutab ja milline seal olukord on," meenutab Aire, miks ta otsustas ELFi vabatahtlike meeskonnaga liituda. "Hästi palju on sõna võetud teemal, milleks üldse kulutada ressursse sellisele mõttetule asjale, kui linnud nagunii ära surevad. Nõval tehti paljusid asju alguses lihtsalt teadmatusest valesti. Sellest reostusjuhtumist on nüüdseks palju õpitud."

ELFist saadud koolituse sai Aire praktikasse rakendada 2008. aasta algul, kui Saaremaalt Sõrve tipust leiti naftaga määrdunud aulid. Koos teiste vabatahtlikega aidati püsti panna linnuhaigla ja päästeti nõnda üle 30 auli. Rohkem kui pooled linnuhaiglasse sattunud lindudest jäid toona ellu.

Ta meenutab, kuidas nad Sõrves öösiti taskulambivalgel linde otsisid, kuna linnud ei lasknud endale päeval kedagi ligi, vaid lendasid minema niipea, kui nägid inimesi lähenemas. Linnuhaiglasse saabunud lindude seisukorda uuriti lähemalt, kui linnud olid piisavalt rahunenud, nende suled puhastati õlist ning seejärel paigutati tiivulised sooja ruumi kuivama, kus nad said taastuda. Päästetöid raskendasid ilmaolud, lisaks polnud linde eriti kuhugi pannagi - esialgu hoiti kinnipüütud linde kohaliku muuseumi toas, muu mere- ja sõjakraami vahel.

"Sellistel puhkudel on ikka ahastus ja viha, sest vabatahtlikud tegelevad ju kellegi teise põhjustatud jamade likvideerimisega," meenutab ta Sõrves päästetööde ajal valitsenud rusuvat õhkkonda.

Aire oli Sõrves päästetöödel vaid neli päeva ja oleks hea meelega jäänud kauemakski - linnuhaigla oli kokku avatud umbes kuu aega -, aga pidi lindude päästmise usaldama kolleegidele, kuna teda ootasid koduski ühed linnupojad.

„Mu kaks last olid siis väiksed ja ma ei saanud pikalt kodust eemal olla," meenutab Aire, kes jättis kaasvõitlejad Sõrve maha raske südamega. „Leidsin endale sinna asendaja ja seega teadsin, et neil on Sõrves piisavalt abikäsi."

"Kui sa tegeled vabatahtlikult asjadega, mis sulle meeldivad, suurendab see võimalust leida endale töö, mis sulle tõesti meeldib," on Aire veendunud. "Ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad, ja ma ei pea selle eest alati raha küsima. Need elamused, mis sa selle eest vastu saad, on paremad kui raha! Palgatöö on midagi, mida PEAD tegema, ja tihti on inimesed seal vimmas ja vihased... Aga vabatahtlike juures on kõik vaid oma VABAST tahtest ja seda on kohe tunda!"

Aire Orula (33)

Vabatahtlik alates 2004. aastast
Töötab Tartu Keskkonnahariduse Keskuses loodusmaja õpetajana
Vabatahtlikuks käib Eestimaa Looduse Fondi ja Emajõe Lodjaseltsi juures
Hobideks on lugemine ja matkamine

Miks tasub olla vabatahtlik?

Virisemise ja vingumise asemel saab ise maailma paremaks muuta. Vabatahtlik tegevus annab palju positiivseid emotsioone, häid uusi sõpru-tuttavaid, väga hea töökogemuse.

Organisatsioon
Eestimaa Looduse Fond

Magasini 3, Tartu 51005
Tel: 742 8443
E-post: elf@elfond.ee
http://www.elfond.ee/

Eestimaa Looduse Fond (ELF) on vabatahtlik kodanikeühendus, mille eesmärgiks on Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine järgmiste tegevuste kaudu:

Ohustatud liikide ja nende elupaikade kaitsmine
Eestile omaste loodusmaastike ja koosluste säilitamine
Loodusvarade säästlikule kasutamisele kaasaaitamine
Keskkonnateadlikkuse suurendamine ühiskonnas
Lahenduste otsimine tulevastele põlvedele puhta elukeskkonna säilitamiseks

ELF on olnud eestvedaja mitme Eestile olulise looduskaitsetöö tegemisel. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks. ELFi koordineeritavatel reostustõrjetöödel tohib vabatahtlikuna osaleda alates 18. eluaastast.

Täisealised ELFi vabatahtlikud aitavad vajadusel likvideerida naftareostust või kustutada metsatulekahjusid.
Alla 18-aastased saavad kaasa lüüa ELFi loodustalgutel www.talgud.ee

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Piet Boerefijin: Vabatahtliketa ei saaks ühiskond toimida

2012-04-08

Mullu käivitatud Toidupank abistab igal nädalal toidupakiga rohkem kui 1000 peret üle Eesti. Ettevõtmise juhi Piet Boerefijini sõnul poleks see vabatahtlike abita võimalik.

Peaaegu 20 aastat tagasi hakkas hollandi inimgeograafi Piet Boerefijni huvitama, kuidas toimib üks väike postsovetlik riik, mida Eesti endast kujutab ja kuidas siin elatakse. 1992. aastal tuligi ta siia üliõpilasvahetuse raames, aasta hiljem naasis Eestisse lõputööd kirjutama ja 1994. aastal otsustas mõneks ajaks Eestisse elama jääda. Ootamatult hakkas Eestis talle meeldima, kiirelt leidis ta töö Eesti-Hollandi Heategevusfondis Päikeselill ja jäigi siia, õppis ära eesti keele ja sulandus ühiskonda.

2010. aastal sai Piet eestlastele laiemalt tuntuks, kui tema eestvedamisel Päikeselille ja Swedbanki koostöös pandi alus uuele heategevuslikule algatusele, Toidupangale. Samal aastal valiti Piet Eestis aasta kodanikuks.

Piet tunnistab, et tõuke Toidupangaga alustada andis Eestit ja kogu maailma kolm aastat tagasi tabanud finantskriis. Inimeste vaesus kasvas ja paljudel oli väga keeruline endaga toime tulla. Samal ajal viskasid - ning viskavad tänini - firmad ja supermarketid hulgaliselt müümata toitu ära.

"See ei ole õige, kui on nii palju inimesi, kes on hädas ja näljas," sõnab Piet kindlalt ja toob kohe näiteks, et Hollandis on inimeste äravisatava toitu suurusjärk rahasse ümber arvestatuna ligi 4 miljardit eurot aastat. Võrdluseks - Eesti 2011. aasta riigieelarve on umbes 5,6 miljardit eurot.

Nagu iga algus, oli ka Toidupanga loomine keeruline. Palju leidus skeptikuid ja vastaseid, kes ütlesid, et Eestis pole selline asi lihtsalt võimalik, inimesed ja ettevõtted ei tule ideega kaasa ega anna midagi.

Piet koges aga õnneks vastupidist. Swedbank oli kohe huvitatud ideest hädasolijaid Toidupanga kaudu abistada, niisamuti Avatud Eesti Fond. Ajapikku tuli juurde ka teisi toetajaid ja koostööpartnereid.

"Tihti oli vaja viis korda rääkida, enne kui näiteks mõni supermarket ideega kaasa tuli ja meie sõnum neile kohale jõudis," selgitab Piet. Tänaseks on abistajate ridades Fazer Eesti, Prisma Peremarket, Säästumarket, Leibur, Rimi, Valio, Bambona ja paljud teised.

"Eks see annab ka ettevõtete töötajatele hea tunde, kui ei visata ära seda toitu, mis on näiteks mingis osas praak või mida ei suudeta ära müüa," on Piet veendunud.

Asja käima saamiseks oli esmalt vaja kaardistada abivajajad, korraldada logistika ja otsida appi vabatahtlikke, kes seda tööd korraldada aitaksid. Vabatahtlikke käib Toidupangal üle Eesti abiks 80-100 inimest. Nad aitavad toidu kokku koguda, kontrollida, pakkida ja hiljem jälle laiali vedada. Samuti abistavad osad vabatahtlikud paberitöö tegemisel ja Toidupanga ruumide korrashoidmisel.

"Ilma vabatahtliketa ei saaks ühiskond töötada. Igas ühiskonnas on probleeme ja vajadusi. Riik üksi ei saa kõike teha, korraldada, maksta või organiseerida," usub Piet ja toonitab, et loomulikult ei saa iga kord, kui inimene teeb midagi head, pidada seda vabatahtlikuks tegevuseks, vaid mõnikord on lihtsalt tarvis teha väikeseid asju, et muuta enda elu paremaks.

"Inimene teeb sageli lihtsalt seda, mida tuleb ühiskonnas teha. Näiteks, kui ma näen prügi, võtan selle üles ja viskan ära," selgitab Piet. "See ei ole vabatahtlik tegevus, see on midagi, mida iga inimene peaks tegema".

Eestis elatud ajale tagasi vaadates tunnistab Piet, et muutused ja suhtumine vabatahtlikku tegevusse on aastate jooksul kõvasti paranenud. Paljud noored on järjest enam huvitatud vabatahtlikuks olemisest, kuid oleks veelgi toredam, kui vabatahtlikke tuleks Eestis juurde.

"Kohati on mul aga tunne, et Eesti inimeste väärtushinnangud on natukene valed," mõtiskleb Piet. "Inimesed peavad väga palju töötama - nende võlad on nii suured, kuna nad on tahtnud kalleid ja ilusaid asju, et hästi elada. Aga võib-olla alati ei ole vaja neid kalleid ja ilusaid asju. Mulle tundub, et noored saavad sellest üha enam aru."

Toidupank on suutnud vabatahtlike abiga toimemehhanismid nii hästi tööle panna, et punkte, kus abivajajatele iga nädal toidupakke jagatakse, on üle Eesti juba üheksa. Pieti sõnul on Toidupanga töö tegelikult ainult logistika - nädalast nädalasse tuleb toit kokku korjata, kontrollida ja pakkida.

Seejärel aitavad erinevad koostööpartnerid toidu laiali jagada. Teiste seas teeb Toidupank koostööd selliste organisatsioonidega nagu Peeteli kirik, Päästearmee Eestis, Tallinna Lasterikaste Perede Liit ja Eesti Suurperede Abistamise Selts.

"Nemad tunnevad abivajavaid inimesi ja abistavad meid neile toidu kättetoimetamisel. Samuti saadavad linnaosavalitused iga nädal nimekirjad abivajajate nimedega. Meil on kindlad punktid, kuhu nad toidule ise järgi lähevad," selgitab Piet, kuidas töö on korraldatud.

Abivajajate hulka kuuluvad näiteks suured pered, üksikemad ja inimesed, kes saavad toimetulekutoetust, mis on praegu Eestis 62-77 eurot kuus ja ilmselgelt liiga väike summa, et normaalselt ära elada.

Piet Boerefijin (48)

Õppinud Hollandis Utrechti ülikoolis inimgeograafiat
Juhib Eesti Toidupanka ja Sihtasutust Eesti-Hollandi Heategevusfond Päikeselill
Alustas vabatahtliku tööga umbes 20 aastat tagasi Utrechti geograafia õpilasseltsis. Pärast Eestisse saabumist hakkas abistama siinseid hooldekodusid humanitaarabiga, samuti toetas Eesti vaeseid peresid. On kirjutanud välismeediale artikleid Eesti kohta.
Hetkel on Holland Business Clubi juhatuses ja rahvuste ümarlaua liige, proovib käivitada Hollandi kooli Eestis.

Kuidas alustada vabatahtliku tööga?

Esmalt tuleb läbi mõelda, mis kõige rohkem meeldib. Mõnele meeldib sport, mõnele jälle loodus, sotisaaltöö või kultuur. Töö tuleb valida ikka huvide järgi. Eestis on olemas näiteks Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus, samuti organisatsioonid Continious Action ja Serve The City, Help.ee, Õnnepank. Nende kaudu leiab infot, millised MTÜd või inimesed otsivad vabatahtlikke appi.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Vabatahtlik töö – see avab uksi ja muudab maailma

2012-04-06

Vabatahtlik töö tõesti avab uksi ja muudab maailma - nii enda oma kui ümbritsevat! Tehes vabatahtlikku tööd, saad uusi kogemusi - organiseerimisoskus, suhtlemisjulgus, meeskonnatöö oskus; kasulikke tutvusi ja kontakte; töökogemust, mida noored saavad ka oma CV-sse lisada.

Loe artiklit siit: http://eestielu.delfi.ee/eesti/viljandimaa/suure-jaani-vald/elu/vabatahtlik-too-see-avab-uksi-ja-muudab-maailma.d?id=64209211.

Vabatahtlike sotsiaaltöö vajab ettevalmistust

2012-04-04

Pärnumaa vabatahtlike keskuse veetav projekt pikaajaliste vabatahtlike kaasamiseks sotsiaaltöös hakkab jõudma lõpusirgele.

Loe artiklit Pärnu Postimehest: http://www.parnupostimees.ee/797336/vabatahtlike-sotsiaaltoo-vajab-ettevalmistust/.

Asko Talu: Kellele on palju antud, sellelt on ka palju küsitud

2012-04-01

Mentor Asko Talu on seda meelt, et pealehakkamist ja teadmisi tuleb jagada, mistõttu käibki ta ettevõtliku inimesena juba kolmandat aastat organisatsioonil SINA vabatahtlikuna abis.

"Kellele on palju antud, sellelt on ka palju küsitud," on Toomas Lumani lause ühelt Pärnu Juhtimiskonverentsilt, mis MTÜ SINA vabatahtlikul Asko Talul pidevalt meeles mõlgub ja teda tegudele ärgitab.

Asko on veendunud, et kui inimene on kaasa saanud aktiivsuse, ettevõtlikkuse ja positiivse ellusuhtumise, tuleb seda jagada. Seda silmas pidades osaleb Asko põhitöö ja SINA tegemiste kõrvalt vabatahtlikuna veel ka AIESECi, EASi, MTÜ R.A.A.A.M ja Erakool Läte töös.

Tema tee vabatahtlikkuse juurde sai alguse 1994. aastal, mil ta alustas tööd Eesti Maadlusliidu juhatuses, peagi ulatas ta abikäe ka Kadrina Keskkooli vilistlaskogule, Eesti Kvaliteediühingule ja mitmele teisele organisatsioonile. MTÜga SINA puutus Asko kokku kolm aastat tagasi, kui oli just maha pannud juhiameti kullerfirmas TNT.

Asko oli TNTs töötanud kümme aastat ja selle aja jooksul oli ta töö paremaks korraldamiseks kasutanud usaldusväärse ja kogenud mentori abi. Saadud positiivne kogemus, silmanähtavad edusammud ja areng, mis mentorlusele järgnesid, innustasid Askot sedavõrd, et ta leidis peagi, et mentorlus on just see, millega ta tahab edasi tegeleda. 2007. aastal panigi ta mugava juhiameti maha ja asus iseseisvalt mentorina tööle. See samm viis ta peagi kokku noorteorganisatsiooniga SINA, kes mentorit vajas.

"SINA noored kogunevad erinevatest koolidest sooviga viia ellu mingeid sotsiaalseid projekte. Moodustunud noortegruppe juhendavad mentorid," selgitab Asko. "Aga ka nendel mentoritel on ettevalmistust vaja, et nad oleksid valmis noori toetama. Seega kutsuski SINA juht Kairi Birk mind n-ö mentorite mentoriks."

Tänaseks on ta nõustanud ja suunanud mentoreid juba kolm aastat. Toimunud on arvukalt koolitusi, kokkusaamisi ja arutelusid. Asko tunnistab, et kõige enam võlub teda noortega töötamise juures nende entusiasm ja tahtmine midagi ära teha.

"Nägemine, millise innuga nad teadmisi käsna kombel endasse imevad ja millise julgusega nad ideid ellu viivad, annab endale ka palju energiat," põhjendab ta. Asko sõnul on noored altid kõike proovima, samas vajavad aga ka tuge, et esimeste ebaõnnestumiste korral kohe mitte asju pooleli jätta, vaid edukalt uuesti proovida. "Neid on vaja suunata, et nad ennast lõhki ei kisuks."

Seda Asko teebki SINAs mentoreid koolitades, kes omakorda juhendavad noori. Peamine, mida Asko ikka ja alati soovitab nii mentoritele kui ka kõigile noortele, kes oma eesmärke tahavad saavutada, on otsida kontakti oma ala spetsialistidega.

"Ärge kartke õppida parimatelt, julgege nendega kontaktid luua. See avab uksi," on Asko veendunud. "Me kõik oleme lõpuks inimesed, keegi ei ole väiksem või kehvem. Ei tasu pidada kedagi endast kõrgemaks ega teha kedagi enda silmis suuremaks, sest siis muututakse ise väiksemaks ja kontakti on raske luua. Eneseusk on oluline."

Asko soovitab algatuseks koostada nimekirja 5-10 oma ala spetsialisti nimega. Selle nipi õppis ta staarkoolitaja Peep Vainult. Vain kirjutas Asko sõnul üles 20 maailma parima koolitaja ja enesearenguteemaliste raamatute autori nimed, võttis endale eesmärgiks nendega kokku saada ja kontakti luua. Tänaseks on Vain oma nimekirjast mitme inimese koolitustel käinud, neid Eestisse koolitust andma kutsunud või aidanud kaasa nende raamatute eesti keelde tõlkimisele. Sarnaselt soovitab noortel tegutseda ka Asko.

"Mentorina proovin alati noori innustada ja julgustada. Psühholoog Tõnu Ots on selle kohta öelnud, et innustamine ja julgustamine on ette tänamine," räägib Asko ja tõdeb, et see ongi tema töö koos kiitmise ja inimestesse usu süstimisega. Tal on igati hea meel, kui on suutnud sellega noortes eneseusku kasvatada, nii et nad oma ettevõtmistega edukalt hakkama saavad. Olgu selleks siis kas või organisatsiooni SINA abiga korraldatud teatri-, keskkonna- või taaskasutuseteemaline projekt.

Lõppude lõpuks juhib igaüks Asko sõnul läbi elu omanimelist MTÜd või OÜd, mistõttu just suunamine ja julgustamine on olulised. Ta usub, et toetus aitab noortel edukalt selle juhtimisega algust teha ja ka edaspidi hakkama saada, olgu siis perekonna loomisel, sõprusringkonnas või tööelus.

Asko Talu (45)

Lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli mehhaanika inseneri eriala
Täna töötab mentorina
Vabatahtlikuna on olnud seotud erinevate organisatsioonidega juba 1994. aastast. On kuulunud vabatahtlikuna erinevate organisatsioonide ja ettevõtete juhatusse ning nõukokku
Praegu tegutseb vabatahtlikuna järgmiste organisatsioonide juures: Haiba Lastekodu SA, Keila Terviseradade SA, MTÜ Ühendus R.A.A.A.M., Erakool Läte, SA Vaba Lava, AIESEC Eesti

Kuidas alustada vabatahtliku tööga?

Kuigi ka SINA noored on hea variant, siis miks mitte alustada kas või oma koolist. Võtta klassi- või koolikaaslased kokku ja teha midagi vajalikku. Hea oleks leida endale ka juhendaja, kas siis mõni lapsevanem, õpetaja või näiteks naabrimees, kes aitaks ja suunaks.

Organisatsioon
SINA noored

MTÜ SINA - Suured Ideed Noorte Algatusel
Rotermanni 8, Tallinn 10111
Tel: 664 5074
E-post: info@sinanoored.ee
www.sinanoored.ee

SINA on programm, mis toetab noori sotsiaalseid ettevõtjaid. SINA on 2007. aasta kevadel Heateo Sihtasutuse algatusena loodud ning 2009. aastast iseseisvalt tegevust jätkanud organisatsioon, mis aitab koolinoortel (13-19aastased) esimesed suured ideed teoks teha. SINA programmiga liitunud noortele korraldatakse koolitusi, neid juhendavad juhtimiskogemusega mentorid ja jagavad kogemusi juba midagi saavutanud inimesed. Noori aidatakse ideede genereerimisel, projekti kirjutamisel ja edukal elluviimisel.

Vabatahtlikuna saab kaasa lüüa organisatsiooni arengu planeerimisel, õppeürituste korraldamisel ja läbiviimisel või noorteprojektide juhendamisel.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Mae Laur: Igaüks saab kaasa aidata

2012-03-25

Mitu teismelist neidu oleks nõus suvevaheaja varahommikul tõusma selleks, et koristada toatäit kassipuure? Ja seda veel vabast tahtest?'

Üks selline on Eestis vähemalt olemas - 14-aastane Mae Laur, Tabasalust pärit koolitüdruk, kes käib suvel kaks korda nädalas Võru loomade varjupaigas abiks.

„Suved veedan Võrus vanaema juures ja põhimõtteliselt ei ole siin suurt midagi teha, seega tundus huvitav varjupaigas käia," seletab ta naeruselt. „Kui vanaema ja vanaisa tööle lähevad, viivad nad mind varjupaika."

See tähendab, et Mae on tööpostil umbes kella kaheksa paiku hommikul, olles nõnda esimeste töölesaabujate seas. Et koertega tegelemiseks on Mae veel liiga noor, hoolitseb tüdruk varjupaiga kasside eest. Peamiselt tähendab see nende järelt koristamist. Ei saa salata - suurema osa murdeealiste tütarlaste arvates pole kassijulkade koristamine kindlasti mitte parim võimalik viis koolivaheaega veeta.

„Aga mulle meeldivad loomad ja mulle nii õudselt meeldivad kassid! Nii tore on näha hommikul esimese asjana tuttavaid kasse!" ei ole Mae motivatsiooni tagamaid selgitades emotsioonidega kitsi. Tema silmad on kassidest ja varjupaiga abistamisest rääkides suured ja säravad. „Ma olen sel suvel nii-iii palju kasse näinud ja nii-iii paljusid kasse paitanud!"

Varjupaiga tegevusest kuulis Mae kodus. Tema ema on töö kaudu seotud heategevusprojektiga, mis varustab loomade varjupaiku toiduga. Sealtkaudu tuligi varjupaiga tegevus tihti jutuks ning Mae kuulis, et varjupaika saab minna ka vabatahtlikuks.

Suvevaheaeg vanaema juures näis olevat ideaalseim aeg alustada ja Mae ei pidanud valikus pettuma. Kuna Tabasalus varjupaika pole ja Tallinna varjupaik jääb Mae jaoks kodust liiga kaugele, tuleb talveperioodiks küll varjupaiga abistamisest loobuda, aga Mae ei lase end sellest heidutada ja mõtleb juba uue suve peale.

„Järgmisel suvel tulen kindlasti tagasi. Nii kaua, kui ma käin Võrus, käin ka varjupaigas," usub Mae. Veendunud näoga ütleb ta, et soovitaks seda kindlasti ka tuttavatele ning juba ongi ta toonud sõbrannasidki varjupaigaelu uudistama.

Varjupaigas puhastab Mae kassidel puure, vahetab söögi ja joogi, korrastab magamisasemed ja liivakastid. Kui ta varasuvel alustas, oli varjupaigas 80 kassi, suve jooksul kasvas hulk üle 90.

„Kui alustasin, arvasin, et lihtsalt kammin kasse või mängin nendega," meenutab Mae, nüüd aga on ta rahul kassipuuride koristamisegagi. „See töö, mida ma praegu teen, on väga tore!"

Muidugi on varjupaigaelul ka varjuküljed. Kurb on juba ainuüksi see, et varjupaigad üldse olemas peavad olema. Mae tunnistab, et ta ei suuda mõista neid inimesi, kes oma loomad hülgavad ning kelle tõttu varjupaigad eksisteerivad.

„Ma ei saa neist aru!" hüüatab ta kurvalt. „Kas nad aru ei saa, et loom on elusolend? Sul on ju vastutus looma ees... Neid ei saa lihtsalt ühel päeval metsa jätta."

Mae väristab õlgu. Ta peab masendavaks, et inimesed ei adu, millist vastutust tähendab lemmiklooma võtmine. Igal sügisel saabub varjupaikade jaoks „hüljatute hooaeg", kui suvilatesse ja maakodudesse võetud armsad kutsikad ja kassipojad lõpetavad varjupaigas, kuna omanikud kolivad linna tagasi ja avastavad, et lemmikuid ei ole enam kuhugi panna.

Traumaatilisest hülgamisest hoolimata on suurem osa varjupaigaloomi Mae arvates sõbralikud, kuigi loomulikult on mõned neist kurjemad kui teised. Muidugi oleneb palju sellest, millise trauma loom on läbi elanud - tavaliselt on inimesed varjupaika sattunud loomi hoolimatult kohelnud. Nad on kas kuhugi maha jäetud või neid on kividega loobitud, igal varjupaigaloomal oleks rääkida oma dramaatiline lugu. Altimad on ründama Mae sõnul kassid, kes on alles äsja varjupaika toodud.

„Eriti need, kellel on pojad ka kaasas ja kes kaitsevad oma väiksekesi, aga ka neid emasloomi saab suhteliselt kiiresti sõbralikuks muuta. Kui sa nendega leebe oled, paitad rahulikult, söödad, hoolitsed nende eest, siis saab müür murtud," ei lase Mae end heidutada. „Nendes ruumides, kus kassid on koos, on kõik sõbralikud. Ei saa ju sinna lastagi mingit väga kurja kassi. Ja seal tõesti tahab enamik kasse sülle tulla, nad teevad kõik selleks, et pai saada."

Mae on veendunud, et igaüks saab kaasa aidata varjupaiga loomade eluolu parandamisele. Ka need, kes ei julge loomade juurde minna või kes on allergikud. Võib ju abistada kas või kodulehe haldamise, loomade pildistamise, flaierite jagamise, loomi iseloomustavate tekstide kirjutamise või varjupaigas rohu niitmisega - varjupaigas ajab pidevalt üks töö teist taga ja igasugune abi on teretulnud. Mae soovitab neil, kes tahavad aidata, julgesti varjupaigaga ühendust võtta.

Mae Laur (14)

Vabatahtlik alates 2011. aastast
Tabasalu Gümnaasiumi 8. klassi õpilane
Käis suvel vabatahtlikuks Võru loomade varjupaigas
Hobideks sulgpalli mängimine, tantsimine, puslede kokkupanemine

Miks tasub olla vabatahtlik?

Vabatahtlik olles tead, et saad teha midagi teiste inimeste või loomade heaks. Kui midagi teha ei ole või on palju vaba aega, võiks ju teha vabatahtlikku tööd. See on palju parem kui lihtsalt istuda teleka või arvuti ees ja mitte midagi teha.

Organisatsioon
Varjupaikade MTÜ

Lühike 3, Võru 65604
Tel: 5046 102
E-post: info@varjupaik.ee
www.varjupaik.ee

Varjupaikade MTÜ alla on koondunud viis kodutute loomade varjupaika üle Eesti: Pärnu, Viljandi, Virumaa, Võru ja Valga. Organisatsiooni eesmärk on aidata kaotsi läinud loomad koju tagasi, leida hüljatud ja omanikuta loomadele uued kodud ja teavitada inimesi loomade steriliseerimise/kastreerimise tähtsusest ning soovimatute lemmikloomade arvukusest.

Vabatahtlikud saavad varjupaigas aidata mitmel moel:

tutvustades varjupaiga külastajatele loomi
hoolitsedes kasside eest ja jalutades koertega, neid sotsialiseerides
pakkudes hoiukodu loomatitadele, haigetele või erivajadustega loomadele
kogudes loomade abistamiseks raha
koordineerides teisi vabatahtlikke
aidates teha administratiivset tööd
korraldades erinevaid üritusi
andes oma panuse üldise loomapidamiskultuuri tõstmiseks ühiskonnas

Kui soovid minna varjupaika vabatahtlikuks, külasta nende kodulehte ja täida vabatahtliku avaldus http://varjupaik.ee/tule-vabatahtlikuks

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Eestlased aitavad Kolmandat maailma

2012-03-25

Eestis pole puudust entusiastidest, kes aitavad vaestes riikides elujärge edendada.

Loe artiklit Postimehest: http://www.postimees.ee/784208/eestlased-aitavad-kolmandat-maailma/.

Paides hakkasid kehtima uued rahatähed

2012-03-19

Järvamaal saab eurode kõrval arveldada jälle oma rahatähtede P.A.I-dega, millel on kujutatud kohalikke kultuuritegelasi ja tuntud hooneid. P.A.I-sid saab endiselt teenida vabatahtlikku või kogukonna heaks tööd tehes.

Loe uudist Järva Teatajast: http://www.jt.ee/774678/paides-hakkavad-tana-kehtima-uued-rahatahed/.

Kiisleri kümme ettepanekut tulumaksusoodustuse lihtsustamiseks

2012-03-19

Regionaalminister Siim Kiisler saatis rahandusministrile kümme ettepanekut tulumaksuseaduse muutmiseks, millega saaks annetamist edendavat tulumaksusoodustust senisest palju enamad organisatsioonid ning muutuks selgemaks vabatahtlike maksustamine.

Loe ettepanekuid Hea Kodaniku infoväravast: http://ngo.ee/ngo/8/article/3298.

Catre Hanga: Ise abi vajades vabatahtliku töö juurde

2012-03-18

Catre Hanga leidis tee vabatahtliku tegevuse juurde ise abi vajades - Catre abiellus noorelt ja kui ta oli kõigest 18-aastane sündis tema esimene laps. Downi sündroomiga.

„See oli tõeline šokk," meenutab Catre, kuidas tuli õppida eluga teistmoodi hakkama saama. Õnneks oli tema ümber palju neid, kes ulatasid abikäe. Suurem osa neist olid tavalised inimesed, kes ei kuulunud mitte ühessegi heategevusorganisatsiooni. Naabrid, oma küla inimesed, haiglates kohatud juhututtavad...

"Kui meil ei olnud mitte midagi, siis annetati meile näiteks hästi palju riideid ja muud eluks vajalikku," meenutab Catre, tänutundega südames. Selline teiste vabatahtlik abi on tema perekonna elu väga palju paremuse poole muutnud. Kogu see abi pani teda mõtlema, et kui perekond endale ükskord jalad alla saab, siis oleks hea tunne ka teisi abistada.

„Aga selleks, et jalule saada, pead ise ka aktiivne olema, mitte istuma ja ootama jääma," on Catre samas veendunud. Ta ise käis näiteks kunagi abiks kasutatud riiete poes ja sai selle eest tasuks riideid. „Kui tööd ei ole, siis tuleb teha ükskõik mida, ka siis, kui pole võimalik raha eest töötada. Võib-olla saad hoopis mingit muud kasu kui rahalist."

Nüüd on Catrel juba viis last, ta töötab Keilas lehekandjana ja lööb kaasa Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liidus (THLPL). Tõsi, kui THLPL eelmisel aastal Harjumaale laienes ja Keilasse ennast tutvustama tuli, liitusid Hangad organisatsiooniga pigem ajendist ise abi saada kui teisi aidata.

"Liitusin küll selle pärast, et kasu saada, aga siis hakkasin mõtlema, et kui on võimalust ja vaba aega, saan pakkuda rohkemat," tunnistab Catre, et teda motiveeris võimalus saada Euroopa Liidu toiduabi programmist toidupakke.

Kui aga Catre nägi, kui palju panustab organisatsiooni selle esinaine Katerina Puusepp ja kui palju ta liidu arendamisse aega investeerib, oli Catrelgi otsus valmis - tahan ka teisi aidata! Nii ongi Catre juba mitu kuud Katerina Puuseppa erinevates tegemistes aidanud. Ta aitab vajadusel peredele annetatud kaupa Tallinnast ära tuua ja laiali jagada ning liidu teistel vabatahtlikel erinevaid üritusi korraldada.

Näiteks on toimunud orienteerumis- ja käsitööpäev ning lastega on käidud ratsutamas. Selliste sündmuste korraldamiseks tuleb otsida toetajaid, mis tähendab koputamist erinevate kohalike ettevõtete ustele.

Vajadusel rakendab Catre töösse ka oma abikaasa ning naine tunnistab, et just peresisene meeskonnatöö ja perekonna toetus tema tegevusele on väga tähtis. Teadmine, et vajadusel võib ta oma meest paluda THLPL tegevustes appi kas või autojuhina, on väga oluline.

Aga kuidas ikkagi ta seda kõike viie lapse kõrvalt jõuab? Vastus on Catre jaoks lihtne - aega tuleb planeerida ja aega tuleb võtta.

„Kui on südames tahtmine midagi teha, siis leiad selle aja," ütleb Catre, kes ei ole pidanud ajapuuduse tõttu millestki loobuma. „Üksinda on raskem, siis tuleks kindlasti aega võtta millegi, näiteks laste arvelt. Aga kui pere toetab, on kõik hästi."

Ja see pole veel sugugi kõik - lisaks lasterikaste perede abistamisele on Catre oma südameasjaks võtnud veel ka kodutute loomade aitamise. Iga koer või kass, kes tema ukse taha satub, saab alati süüa ja peavarju ning tema pere üritatakse võimalusel üles leida. Siiani on tulnud varjupaika saata vaid üks koer, kellele ei suudetud kodu leida.

"See on kirjeldamatu tunne, kui saad kedagi aidata. Kas või siis, kui see loom leiab endale pere, siis tunned, et midagi on nüüd tehtud, ta ei ole tänavale jäänud," on Catre veendunud. „Vabatahtlik võib olla igaüks ja igal pool!"

Catre Hanga (34)

Vabatahtlik paar kuud
Täiskohaga viie lapse ema ja lehekandja
THLPLs aitab kaasa erinevates tegevustes, näiteks käib Tallinnast toiduabipakke ära toomas
Armastab aidata eksinud koduloomi ja tahab õppida massööriks

Kuidas alustada?

Vaadake enda ümber ja otsige abivajajaid - see, kes abi vajab, ei tule sageli ise paluma. Eestlane juba on kord selline tagasihoidlik ega kipu oma muresid jagama.
Alusta kas või naabrite abistamisest. Kui näed, et kellelgi on abi vaja, siis aita. Teiste aitamiseks ei pea ühtegi organisatsiooni kuuluma, igaüks saab seda ka omal käel väga hästi teha.

Miks alustada?

Kes ei taha vabatahtlikuna tegutseda, see ei hakka ka sellega tegelema. Aga kellegi aitamine annab midagi - sisemise hea- ja rahuolutunde, teadmise, et saad kellegi jaoks midagi teha, saad olla kasulik.
Töötul aitab vabatahtlik tegevus olla ärkvel ja kogu aeg liikvel, see aitab olla aktiivne ja teiste inimeste keskel.

Organisatsioon
Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liit (THLPL)

Kotka 12, Tallinn 11315
Tel: 5175 355
E-post: lasterikkadpered@gmail.com
http://www.tlpl.ee

THLPL koosneb vabatahtlikult liitunud kolme- ja enamalapselistest peredest. Organisatsioon on alles noor (asutatud 2009. aastal), ent järjepideva aktiivse tegevuse tõttu kasvanud tugevaks ja tubliks mittetulundusühinguks, kel tänaseks liikmeid peaaegu 700.

THLPL seisab hea kõrge perekvaliteedi eest, teeb koostööd teiste Eesti organisatsioonide, äriettevõtete ning riiklike struktuuridega, nõustab peresid, jagab paljulapselisi peresid puudutavat informatsiooni, korraldab kultuuri- ja spordiüritusi ning koolitusi, räägib kaasa seadusandluses lapsi ja peresid puudutavates küsimustes, pakub paljulapselistele peredele vabatahtlikuna nõustava pereterapeudi abi, toetab majanduslikesse raskustesse sattunud Tallinna ja Harjumaa paljulapselisi peresid seitsmel päeval nädalas toiduabiga, samuti regulaarse riideabi, jalatsite, lastetarvete, koolitarvete jm-ga.

Vabatahtlikuna saab end pakkuda appi THLPLi Toidupanka või Riidepanka, aidata korraldada üritusi, osaleda käsitööpäevade tegevuses heategevuslikel eesmärkidel, korraldada koolitusi lastele ja lastevanematele, aidata koguda sihtotstarbelisi annetusi, pakkuda transpordiabi, jagada erinevates valdkondades oma häid oskusi jne.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Agnes Nurme: Vabatahtlikkusest võib saada töö

2012-03-10

Kui Agnes Nurmet kutsuti vabatahtlikuks uue Tartu armastusfilmide festivali tARTuFF juurde, ei teadnud ta sedagi, mis asi on filmifestival. Tänaseks on Agnes üks neist, kelle jaoks vabatahtlikust algatusest sai ühel hetkel palgatöö.

Jah, see ei ole nali - Agnes polnud tõesti filmifestivalidest eriti midagi kuulnud ega teadnud ka päris täpselt, mis on vabatahtlik tegevus. Ta oli 18-aastane, lõpetanud äsja keskkooli, kolimas Räpinast Tartusse ning oli just esimest korda elus vabatahtlikuna kaasa löönud Tartu Hansapäevadel.

„Sõbrad tahtsid külastada Hansapäevi, läksin kodulehele uurima, millega tegu. Seal oli muuhulgas ka link „vabatahtlikele", kus paluti kandideerimiseks paar lahtrit täita," meenutab Agnes, kuidas ta sattus esimest korda vabatahtlikuks. „Ma vist ei saanud päris täpselt arugi, mida ma teen. Olin väga üllatunud, kui mind kutsutigi vabatahtlikuks. Festival jättis väga hea mulje ning leidsin palju uusi sõpru."

Kõigest paar nädalat hiljem potsatas postkasti kiri küsimusega: „Kas tahaksid tulla tARTuFFile vabatahtlikuks?" Küsijaks oli inimene, kellele Agnes oli Hansapäevade vabatahtlike meeskonnast meelde jäänud. Muidugi, miks mitte!

„Kui ma mõtlen selle kõige peale tagasi, tundub see uskumatu. Müstiline! Ma pole üldse selline inimene, kes läheb end niimoodi ise pakkuma," naerab Agnes, kes selle esimese tARTuFFi ajal elas festivali väga sisse. „Sain aru, et seal askeldab suur punt inimesi, kelle tegevus mulle metsikult meeldima hakkas."

Järgmisel aasta kutsuti Agnest uuesti tARTuFFile vabatahtlikuks. Ja siis uuesti. Kuni lõpuks pakkus Pimedate Ööde Filmifestival 2008. aastal Agnesele hoopis päriselt tööd - nüüd töötab ta PÖFFis Tartu projektijuhina, tema hallata on nii tARTuFFi kui ka Tartu PÖFFi korraldamine. Ehk siis vabatahtlikust sai hoopis inimene, kes juhib festivali ja koordineerib vabatahtlikke. Tänavu oli tARTuFFil tema alluvuses 22 vabatahtlikku, PÖFFi ajal on neid enamasti üle 35.

„Festivali ajal on minu eesmärk olla vabatahtlike kõige suurem sõber - alati olemas ja kättesaadav. Sel ajal oleme kõik üks suur perekond," räägib Agnes. „Oleme koos igasuguseid muresid lahendanud, mitte ainult festivali või vabatahtlike, vaid ka nende perekondade omi. Sest minu vabatahtliku mure on ka minu mure."

Agnes räägib oma vabatahtlikest sellise kirega, mis ei jäta mitte mingit kahtlust - ta hindab oma vabatahtlikke kõrgelt ning hoolib neist uskumatult palju.

„Vabatahtlike abi kasutades peaks olema selge, et vabatahtlik ei tohi olla inimene, kes võetakse kampa lihtsalt sellepärast, et ei taheta assistendile maksta," selgitab Agnes oma põhimõtteid vabatahtlikega suheldes. „Neile tuleb usaldada iseseisvaid ülesandeid, mis neid huvitaksid. Nõnda on vabatahtlikul motivatsiooni organisatsiooni ka pikemaks ajaks jääda."

tARTuFFi vabatahtlikud tulevad enamasti tagasi ja väga hea meelega. Ehk on asi mingis mõttes ka selles, et Agnes ei tee festivali ajal töödel vahet - kui on tarvis, tõmbab ka ise kummikindad kätte ja hakkab koristama; kui on vaja, müüb pileteid, paneb plakateid üles või teibib käpuli mudasel kõnniteel juhtmeid kokku.

„Töö tuleb teha vabatahtlike jaoks huvitavaks. Muidugi tuleb festivali ajal ka vähem atraktiivseid ülesandeid täita, näiteks prügi koristada, aga meelde jääb neile ikkagi hoopis midagi muud ja positiivsemat," on Agnes veendunud. Ta usub, et suuresti toobki tARTuFFile ja PÖFFile vabatahtlikke tagasi organisatsiooni suhtumine neisse - vabatahtlikud on oodatud ja neid hinnatakse, seda näidatakse välja kas või pärast tARTuFFi toimuva tänuüritusega. Nii on Agnes viinud oma vabatahtlikud näiteks Lodjaga sõitma, Tartu Botaanikaaeda piknikule ja rabamatkale.

„Vabatahtlik tahab tulla ja sinuga suhelda, pimedasse kinosaali võib ta minna ükskõik kellega," põhjendab ta selliste tänuürituste valikut ning vajalikkust. Lisaks püüab ta vabatahtlikele alati kaasa anda ka väikese meene.

„Kui festival saab läbi, tekib meil vabatahtlikega alati vastastikune igatsus ja tahe veel midagi suurt koos teha," tunnistab Agnes ja innustab tööandjaid rohkem panustama inimestesse, kes tegutsevad vabatahtlikena. „Need on väga tugeva motivatsiooniga siirast head tahet täis inimesed."

Agnes Nurme (24)

Alustas vabatahtlikuna umbes kuus aastat tagasi Hansapäevadelt, sealt edasi liikus abistama uut filmifestivali tARTuFF, mille korraldaja Pimedate Ööde Filmifestival võttis ta 2008. aastal tööle. tARTuFFi korraldamise kõrvalt pole Agnes unarusse jätnud ka vabatahtlikku tegevust - ta on aktiivne vabatahtlik oma kodukohas, muusikafestivalil Rabarock ja käib abikohtunikuks raievõistlustel.

Õpib Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorraldust.

Soovitusi organisatsioonile:
Kuidas vabatahtlikega töötada?

Kaardista valdkonnad ja ülesanded, kus vajaksite vabatahtlike abi.
Jälgi, et organisatsiooni abistamisega ei kaasneks vabatahtlikele otseseid lisakulusid.
Märka ja tunnusta! Siiralt väljendatud kiitus on alati kõige motiveerivam.
Kahepoolne tagasiside (vajadusel isegi kolmepoolne) ehk kokkuvõttev tegevuste hinnang nii vabatahtliku, organisatsiooni kui ka teiste palgatöötajate vaatevinklist.
Tänu! Ära unusta vabatahtlikke tänamast, see on ainus tasu, mis nad selle töö eest saavad.

Organisatsioon

MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival

Telliskivi 60A, 10412 Tallinn
Tel: 631 4640
E-post: tartuff@poff.ee
www.tartuff.ee

Kümmekond kaunist suve tagasi istus üks peen daam Viini suvekohvikus, vaatas käsikäes kõndivaid noori, nautis päikesepaistet ja maitsvat kohvi, ning leidis, et see kõik on nagu filmis. Aastal 2005, soovides toonast tunnet teistegagi jagada, pani seesama peen daam koos Pimedate Ööde Filmifestivali tegusa kollektiiviga plaani paberile ja läks Tartu linnavalitsuse jutule.

Linnapea oli heast mõttest vaimustuses ja Tartu astus sammukese lähemale oma esimesele vabaõhufilmifestivalile. I-le pani täpi MTÜ Armastus Tartust, kes samuti projektiga ühines ja nii sündiski esimest korda Eestis armastusfilmide festival vabas õhus tARTuFF .

Vabatahtlikele leidub ülesandeid hääletussedelite jagamisest roosade õhupallide täitmiseni. Kandideerimiseks leiab kontaktid kodulehelt.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Olari Oja ja Linda Luhaäär: Eestlane võiks õppida abi küsima

2012-03-04

Üks suuremaid vabatahtlike kaasajaid Eestis on viimasel ajal olnud Sihtasutus Tallinn 2011. Neile on kultuuriaasta läbiviimise juurde tulnud appi enam kui 1200 vabatahtlikku.

Ühed neist, kes kergejõustiku EMi korraldamisele vabatahtlikult õla alla panid, on Olari Oja ja Linda Luhaäär. Kuigi mõlemad on olnud abiks ka teiste kultuuriaasta sündmuste korraldamisel, on just juunioride EM neile eriliselt meelde jäänud - see võimaldas neil näha tõeliselt suure ja rahvusvahelise sündmuse köögipoolt ja omandada uusi oskusi.

"Töö oli pingeline ja tõi minus välja parimad iseloomuomadused," tunnistab Olari, kui EMi ajale tagasi vaatab. "Nautisin pinget ja hetki, kui kõik sujub. Mulle meeldis olla hammasrattake süsteemis, mis töötas ühise eesmärgi nimel."

Olari ülesandeks oli olla võistluse perioodil hotellide infolaudade koordinaator ehk ta vastutas selle eest, et infolaudades oleks võistlejate jaoks kogu aeg olemas värskeim informatsioon ja et nad saaksid kõigile küsimustele kiirelt vastuse.

Linda ülesandeks oli võistluse ajal olla Slovakkia meeskonna atašee ehk ta võttis sportlased ja nende saatjad vastu, juhatas hotelli, aitas ning abistas tekkinud küsimustes, jälgis nende võistlusi, abistas võistlusareenil, kui sportlastel meditsiinilist abi vaja läks, tutvustas neile Tallinna ja Eestit ning saatis võistluste lõpul ka ära.

"Eks see oli töö nagu töö ikka. Oluline oli lihtsalt võtta seda loominguliselt," jäi Linda saadud kogemusega väga rahule. "Saime ise valida, kuidas neile linna tutvustame, mida näitame. Samuti tuli arvestada erinevas vanuses inimeste huvidega, meeskondade juhid olid ju vanemad inimesed, osalejad noored."

Linda kiidab väga organisaatoreid, kes lisaks koolitamisele varustasid vabatahtlikke vajalike materjalidega, kus oli olemas kõik alates sõnastikust kuni päevakavani välja. Ikka selleks, et vabatahtlikud saaksid oma tööd paremini teha.

Lisaks juunioride EMile on Olari ja Linda osalenud teisteski kultuuripealinna tegemistes, näiteks on nad pakkunud oma abikätt Muuseumiööl, Tallinna merepäevade ja Vabaduse Laulu läbiviimisel.

"Igapäevaste tegemiste kõrvalt jääb mul power'it üle, nii et miks mitte siis aidata. Kui ei ole rikas ja ei saa raha anda, saab anda oma aega ja panustada eesmärki jõudu," selgitab Linda, miks ta 2010. aasta lõpul otsustas Tallinn 2011 vabatahtlike armeega ühineda.

"Vabatahtlikuks olemine kultuuripealinna tegemistes on väga hea hüppelaud edasises tööelus," on Olari veendunud. "Need projektid, ettevõtmised ja saadavad kogemused võivad kindlasti kasuks tulla. Samuti annab see võimaluse proovida ja näha, kuidas ise asjadega hakkama saada. See on võimalus laiemas plaanis ära tunda, kas see valdkond ja töö on üldse sinu jaoks."

Nii Linda kui ka Olari meelest ühendab kõiki vabatahtlikke üks omadus - see on avatud olek ja säravad silmad. Linda on siiski üsna veendunud, et tahtmine olla vabatahtlik peab tulema igaühe enda seest ja veenmisega inimesi kaasa meelitada ei õnnestu.

"Ma ei ole ka kellelegi peale surunud, et tulge vabatahtlikuks. Pigem olen kutsunud sõpru ja tuttavaid üritustele, et nad ise näeksid, kuidas vabatahtlikud tegutsevad. Mõned on sellest innustust saanud ja ennastki vabatahtlike programmi registreerinud," toob Olari näite, kuidas inimestes huvi äratada.

"Kultuuripealinn on astunud üldse vabatahtlikkuse teema tutvustamise ja propageerimise osas Eesti ühiskonnas olulise sammu," on Olari kindel. "Kõigi nende üritustega on vabatahtliku tegevuse mainet tõstetud. Loodame, et see maine tõuseb veelgi ja äratab inimestes usaldust!"

Olari sõnul on Eestis juba kord nii, et Eestis inimesed tänaval eriti ei naerata, ja kui naeratavadki, siis peetakse neid tihtipeale natuke imelikeks.

"Mis siis veel vabatahtlikest rääkida. Sellest, et keegi tuleb ja teeb midagi tasuta. Kindlasti muutub see suhtumine paremaks, kõik võtab aega," on Olari veendunud.

Suhtumise muutmist tasub alustada tema sõnul näiteks kas või sellest, et igaüks helistab homme sõbrale ja pakub talle oma abi - kui igaüks teeks kas või ühe heateo nädalas, oleks tulemus ju fantastiline, on Olari veendunud.

"Ärme häbene ka abi küsida," lisab Linda. "Eestlased on suhteliselt kinnised, pigem närivad küüsi, kui hakkama ei saa, selle asemel et abi küsida. Olgem avatud. Kui me küsime abi, siis meid ka aidatakse!"

Linda Luhaäär (53)

Harju Maakohtu rahvakohtunik
Alates 2010. aastast SA Tallinn 2011 vabatahtlik
Hobideks reisimine, aiandus, kokandus, jalgrattasõit ja käimine. Parim sõber on hea raamat.

Olari Oja (24)

Lõpetamas Tallinna Ülikooli filosoofia eriala
Alates 2011. aastast SA Tallinn 2011 vabatahtlike meeskonna juht
Hobideks muusika tegemine, kitarrimäng, laulmine

Millal vabatahtliku tööga alustada?

Linda Luhaäär:
Kunagi pole hilja alustada, heast asjast võib lihtsalt pikalt oodates ilma jääda.

Kust pihta hakata?

Olari Oja:
Põhiline on alustamise juures anda endast organisatsioonile võimalikult hea kirjeldus - mis sulle huvi pakub, mida sooviksid teha jne. Organisatsioon teab siis, milline inimene sa oled, kuhu sa võiksid sobida või kuhu võiks sind soovitada. Just enda avamine organisatsioonile on kõige olulisem.

Organisatsioon
SA Tallinn 2011

Pärnu mnt 8 / Väike-Karja 9, Tallinn 10148
Tel: 653 2494
info@tallinn2011.ee
www.tallinn2011.ee

Vabatahtlike programmiga tahab Tallinn 2011 meeskond kaasata kõiki inimesi kultuuripealinna aasta läbiviimisse. Kultuuripealinna vabatahtlikuks on oodatud kõik, kes tahavad oma aja, oskuste, kogemuste ja hea tahtega kaasa aidata kultuuripealinna programmi ja kultuuriaasta läbiviimisse. Vabatahtlikud võivad olla nii noored (alates 16. eluaastast), eakad (sh pensionärid), eri rahvusest inimesed, erivajadustega inimesed kui ka sotsiaalsed ja huvigrupid (perekonnad, sõpruskonnad, huviringid, laulukoorid).

Võimalusi abistamiseks on väga palju. Kaasa saab lüüa kultuuripealinna aasta raames info jagamisel ja kogumisel, sündmuste läbiviimisel, assisteerimisel, külaliste võõrustamisel jm.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Vabatahtlike töö hind on kuni 80 miljonit eurot aastas

2012-02-28

Regulaarset vabatahtlikku tööd teeb enamasti oma põhitöö kõrvalt üle 53 000 inimese.

Loe vabatahtlike töö hinnast Eesti Päevalehest: http://www.epl.ee/news/eesti/vabatahtlike-too-hind-on-kuni-80-miljonit-eurot-aastas.d?id=63983803.

Selgunud on vabatahtliku tegevuse uuringu tulemused

2012-02-27

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus (VTA) viis 2011. aasta lõpus läbi uuringu ettevõtete ja vabaühenduste seas, selgitamaks osapoolte vajadusi ning huve vabatahtliku tegevuse edendamisel. Kaisa Ilves VTA-st kirjutab tulemustest lähemalt.

Ettevõtteid (vastanuid 16) küsitledes selgus, et vastutustundliku ettevõtluse kuvandi kujundamisel tähtsustatakse kogukonda panustamist võrreldes teiste aspektidega vähem, millele annab kinnitust ka fakt, et ainult pooled ettevõtetest näevad prioriteetse sidusgrupina vabaühendusi (kui erinevate ühiskondlike huvigruppide esindajaid).

Vabatahtlik tegevus pole Eesti ettevõtluses sugugi võõras nähtus - mitmed ettevõtted soodustavad töötajate vabatahtlikkust (võimaldades selleks mitterahalisi vahendeid, tunnustades töötajaid, tutvustades vabatahtliku tegevuse võimalusi jne).

Vähestel juhtudel pakuvad ettevõtted töötajatele vabatahtlikuks tegevuseks tasustatud tööaega või süsteemselt korraldatud vabatahtliku tegevuse võimalust töötaja kompetentside ja oskuste arendamiseks. Vabatahtliku tegevuse mõju hindamine või sellekohane aruandlus pole ettevõtetes kuigi tavapärane.

Ettevõtete vabatahtliku tegevuse arendamist piiravad mitmed tegurid - näiteks töötajate ülekoormatus tavatöös, vabatahtliku tegevuse korraldamisega kaasnevad kulud või vähene töötajatepoolne initsiatiiv.

Sellegi poolest näevad Eesti ettevõtted vabatahtliku tegevusega kaasnevaid võimalusi suurendamaks klientide brändilojaalsust, laiendamaks ettevõtte ühiskondliku vastutuse kuvandit ja loomaks sidusamaid suhteid töötajaskonnas.

Küsitluses osalenud vabaühendused (vastanuid 31) andsid kinnitust levinud arusaamale, et põhiline osa Eesti vabakonna igapäeva tööst tehakse ära vabatahtlikkuse korras. Seejuures leiti, et professionaalsete oskustega panustavaid vabatahtlikke võiks tegevustesse senisest enam kaasata, kuid ka, et selleks tuleks rakendada täiendavat ressurssi.

Vabatahtlike kaasamise ja juhtimise taset hinnatakse vabaühendustes üsna harva. Kuigi sobivate vabatahtlike kaasamine on sageli ajakulukas, leiavad vabaühendused, et vabatahtlik tegevus loob olulist väärtust; ning seejuures ärisektori töötajate rakendamine vabatahtlikena annaks oskuste-teadmiste põhisele vabatahtlikkusele Eestis uue tasandi.

Uuringu tulemustega saab lähemalt tutvuda siin.

Projekti rahastas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Henri Ley: Igaühel võiks olla elus mingi eesmärk

2012-02-26

Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik Henri Ley usub, et igal inimesel võiks olla elus mingi eesmärk. Üks tema sihte on vabatahtliku töö kaudu areneda ise, aidata areneda teistel noortel ja seeläbi ühiskonda paremaks muuta.

"Palju on neid, kes pärast tavapärast tööpäeva lähevad koju, viskavad diivanile, joovad kaks õlut, vahivad telekat ja lasevadki elul nii mööduda. Samas võiks selle ajaga midagi muud teha," kutsub ta üles inimesi diivanilt tõusma ja midagi ette võtma. "See ei pea alati vabatahtlik tegevus olema, võib ka näiteks sporti teha. Mina leidsin noortega töötamises enda jaoks väljundi."

Henri on suurepärane näide sellest, kuidas vabatahtlikuna organisatsiooni sees kasvada, areneda ja hilisemaks tööeluks väärtuslikke kogemusi koguda. 2006. aastal alustas ta Noorte Kotkaste juures rühmapealikuna, mis tähendas algselt Liivalaia Gümnaasiumi paarikümnele koolinoorele ürituste, koolituste, matkade ja õppepäevade korraldamist.

Sealt saadud kogemused ja tubli töö viisid aga omakorda selleni, et 2007. aastal sai temast maleva juhatuse liige ja Noorte Kotkaste maleva pealiku abi. Tubli vabatahtlikuna jäi ta peagi teistelegi silma ning järgnes uus tõus ametiredelil - 2011. aasta algusest on Henri Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik.

Ta on suur Noorte Kotkaste fänn ja peab seda väga oluliseks organisatsiooniks, kus noortele antakse ülevaade riigikaitsest, Eesti ajaloost, põhiseadusest, esmaabi andmisest ja paljust muust. Lisaks tutvutakse kodumaa loodusega ja õpitakse seal toime tulema.

Et füüsis saadavatele teoreetilistele teadmistele alla ei jääks, harjutavad noorkotkad erinevate matkade, õppepäevade, laagrite ja võistluste raames näiteks looduses orienteerumist, õhk- ja sportpüssiga laskmist, käivad sukeldumas, langevarjuhüppeid tegemas, purilennukiga sõitmas või Mini-Ernal rammu, vastupidavust, tarkusi ja oskusi proovile panemas. Kõigi nende tegevustega on otseselt või kaudselt seotud ka Henri, keda erinevad ametid Noorte Kotkaste juures on tublisti arendanud.

"Lisaks juhtimisoskusele on vabatahtlikuks olemine õpetanud mulle meeskonnatööd - kuidas panna meeskonda kokku, kuidas üritusi korraldada ja eesmärke seada. Tulevikus annab see mu karjäärile kindlasti juurde," on Henri veendunud. Ka probleemide ja kitsaskohtade lahendamine on üks neist oskustest, milles juhitöö on teda karastanud.

"Kõige olulisem on probleemide korral asju mitte südamesse võtta. Kui seda liialt teha, siis lõpuks kahjustad tegelikult ennast," sõnab ta enda kogemusest.

Ta usub, et inimene ei peaks olema aktiivne ja teotahteline ainult selleks, et saada isiklikku kasu, vaid see on hädavajalik ka ühiskonna seisukohast vaadates. Kui inimesi innustada, neile piisavalt vabadust ja otsustusõigust anda, neid tunnustada, koolitada ja toeks olla, on võimalik ühiskonna jaoks palju kasulikku ära teha.

Seetõttu püüabki Henri demokraatliku juhtimisega noori innustada. Ta jagab ülesandeid ja annab kõigile piisavalt vastutust, kuulab ära teiste seisukohad ja ootab arvamust, arvestab ja tunnustab neid.

"Koostöö on minu jaoks väga oluline. Kui juht pole koostöövõimeline, jääb ta varsti üksi iseennast juhtima. Eriti oluline on koostöö just vabatahtlikus organisatsioonis, kus tuleb lasta inimestel oma asja ajada," selgitab ta.

Nii saavadki noorkotkad piisavalt vabadust ja võimalust iseseisvalt töötada, esitades rühmajuhtidele ettepanekuid, milliseid koolitusi ja üritusi korraldada või mida koonduste käigus juurde õppida. Selle juures on oluline noori ka tunnustada - Noortel Kotkastel on oma teeneteristid, samuti tänukirjad ja tunnustusüritused. Kõik see koos meeskonnatundega on Henri sõnul kindlasti aspektid, mis noorkotkaid organisatsiooni juures hoiavad.

"Eks palju sõltub ka karismaatilistest noortejuhtidest. Nad peavad olema tugevad isiksused, teadma mida tahavad noortega teha ja kuhu jõuda. Neil peab olema kindel siht," sõnab Henri ja lükkab kiirelt kohe ka ümber väite, et noortele riigikaitsega seotud teemad kõige muu põneva kõrval enam huvi ei paku.

Henri Ley (26)

Töötab kaitseväes nooremleitnandina
Vabatahtliku tegevusega alustas juba 1999. aastal Kuressaare õpilasesinduse liikmena, sealt edasi on olnud Kuressaare Linna Noortevolikogu liige. Alates 2006. aastast tegutseb vabatahtlikuna Noorte Kotkaste Tallinna maleva juures, 2011. aastast on Tallinna maleva pealik.
Lõpetanud Tallinna Ülikooli riigiteaduste eriala, õpib Tallinna Tehnikaülikoolis magistrantuuris haldusjuhtimist

Miks teha vabatahtlikku tööd?

Et demokraatiat hoida, selleks on vabatahtlikke vaja, samuti kodanikeühendusi. On vaja, et inimesed oleksid aktiivsed nii ühiskonna ja riigi kui ka endi jaoks. Mida rohkem on vabatahtlikkust, seda elujõulisem on ühiskond ja mõtlevamad inimesed. Kui kõike tehakse käsu korras, siis järelikult ei mõelda. Kui sa ei sobi või ei soovi näiteks hakata noorkotkaste rühmapealikuks, võib alati toetajaliikmeks astuda.

Kust alustada?

Kõigepealt on vaja selgusele jõuda, mida sa teha tahad. Kui otsustad vabatahtliku töö kasuks, tasub hakata väljundit otsima, interneti abiga on see väga lihtne. Organisatsioonid ukse taha kedagi ei jäta. Oluline on, et oleksid pühendunud.

Organisatsioon
Noored Kotkad

Toompea 8, Talllinn 10142
Tel: 717 9134
E-post: nk@kaitseliit.ee
www.nooredkotkad.ee

Noored Kotkad on Kaitseliidu skautlik eriorganisatsioon, mis asutati 1930. aastal ja kuhu kuulub hetkel ligi 3400 inimest. Organisatsiooni eesmärk on isamaalises vaimus kasvatada noori vaimselt ja kehaliselt terveteks Eesti kodanikeks. Selleks korraldatakse erinevaid võistlusi (suusatamine, orienteerumine jm), erilaagreid (langevarjuhüpe, sukeldumine, purilend), osaletakse võidupüha paraadil, Mini-Erna retkel jm. Üritused on noortele tasuta. Kõiki neid tegevusi organiseerivad ja koordineerivad organisatsiooni sees vabatahtlikud noortejuhid, kelle tegevust toetavad palgalised Kaitseliidu noorteinstruktorid ja peavanem.

Noorkotkaks võib saada igaüks, kes on 8-18-aastane ja elab alaliselt Eestis. Täiskasvanutel on võimalus osaleda organisatsioonis vabatahtlikuna, hakata juhiks või toetajaliikmeks.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Siseministeeriumil valmis ülevaade vabatahtlike aastast Eestis

2012-02-23

Siseministeeriumil sai valmis värviline ülevaade lõppenud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastast Eestis. Ülevaade on kättesaadav siseministeeriumi veebist.

Kokkuvõttega saab tutvuda ka issuu.com keskkonnas.

Lisainfo:

Marten Lauri
kodanikuühiskonna peaspetsialist
kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond
Siseministeerium
tel 612 5191
marten.lauri@siseministeerium.ee

Valmis ülevaade vabatahtlikust tegevusest eri valdkondades

2012-02-19

Prügi koristamine metsatuka alt, loomade varjupaigas koertega jalutamine ja lastekodulaste meelelahutamine on ilmselt esimesed kujutluspildid, mis vabatahtliku tegevusega seoses inimestele pähe tulevad. Vabatahtlike tegevusvaldkondade pilt on tegelikult palju kirjum.

Selleks, et anda parem ülevaade vabatahtliku tegevuse mitmekesisusest ning kuidas riik toetab oma elanike kodanikualgatust, koostas Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus (VTA) lühiülevaate vabatahtlikust tegevusest eri valdkondadest (2011 aasta seisuga).

Valdkondlikud ülevaated leiab Vabatahtlike Väravast.

Eestis 2008/2009 aastal läbiviidud uuringute kohaselt on meie vabatahtlikele kõige südamelähedasemad valdkonnad külaliikumine ja kohaliku elu edendamine (38%), keskkonnakaitse ja loodushoid (34%), sotsiaaltöö (33%) ning laste ja noorte huvide kaitse (22%). Kokku koostas VTA ülevaate 10 valdkonnast, kus vabatahtlikud on Eestis kõige aktiivsemad.

Täname vabatahtlikke kaasavaid ühendusi ja ministeeriumite esindajaid, kes aitasid kaasa ülevaate valmimisele!

Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus loob ühendustele parimad võimalused vabatahtlike kaasamiseks. Töötame selle nimel, et tulevikus on vabatahtlik tegevus Eestis igapäevane ja normaalne osa inimeste elust, organisatsioonid oskavad vabatahtlikke hästi kaasata ja juhtida ning ühiskond tunnustab, väärtustab ja toetab vabatahtlikku tegevust.

Rohkem infot:

Anna Gramberg
projektijuht
Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus
tel. 56 914 066, 742 0341
anna(at)vabatahtlikud.ee
www.vabatahtlikud.ee/vta
www.vabatahtlikud.ee

Sirli Lend: Suur ind ja väike reaalsustaju võivad muuta maailma

2012-02-19

Viis aastat tagasi asutas Sirli Lend koos sõpradega MTÜ Noorteklubi Esik, eesmärgiga edendada kristlikku noorsootööd Sakus. Õnneks oli neil ohtralt motivatsiooni ja indu, tunduvalt vähem aga reaalsustaju.

Täna on Sirli 25-aastane, vastutab Noorteklubi Esik raamatupidamine eest, toimetab kristlikku noorteajakirja ning laulab misjonikooris. Seda kõike muidugi vabatahtlikuna.

"Alguses ma ei mõelnudki, et tegelen vabatahtliku tegevusega. Tahtsin lihtsalt midagi teha. Ei teadnud, kuhu see kõik välja viib," meenutab Sirli kuue aasta tagust aega, kui Kohila ja Tallinna noortest koosnev seltskond oli Saku kiriku juures juba mitu aastat noortegrupina koos käinud ja neil tekkis soov oma tegevusse ka kohalikke noori kaasata. Nii otsustatigi luua MTÜ Noorteklubi Esik.

MTÜ loomiseks on vaja aga täita erinevaid dokumente. Milliseid täpsemalt, seda noored ei teadnud. Sirli leppis sõbrannaga õhtuse kohtumise kokku, et koos paberid korda ajada.

„Kokku saades olime mõlemad rõõmsad ja tegutsemistahet täis ning hakkasime uurima, mida on tarvis teha," meenutab Sirli. „Helistasime ühele tuttavale ja küsisime, kuidas alustada. Saime vastuse, et alguses kirjutage põhikiri valmis. Selle peale vaatasime küsivalt üksteisele otsa: „Mis asi see põhikiri veel on?!""

MTÜ siiski loodi ja Sirli arvates on nende kogemus hea näide sellest, kuidas saab väga edukalt teha suuri ja vingeid noorteüritusi ka siis, kui alustades ei teata midagi paberimajandusest ega asjaajamisest.

Alguses korraldas noorteklubi kord kuus ühe suurema ürituse, kus umbes sada inimest käis bändi, meelelahutusetteastet ja tõsisematel teemadel kõnelejat kuulamas. Nüüd on klubi tegevus laienenud, kogunetakse sagedamini väiksemates gruppides, pakkudes noortele ka sotsiaalset tuge ning üritusi teistele sihtgruppidele, näiteks vähekindlustatud peredele ja lastele.

"Mõned vanemad inimesed olid alguses manitsevad, kas saame ikka sellise suure ja kuluka ürituse korraldamisega hakkama. Me ei mõelnud noortena üldse sellistele probleemidele," meenutab Sirli.

Nüüd on Sirli Esiku tööst natuke taandunud ja tema ülesandeks on jäänud veel ainult raamatupidamine. Tal endal on uued väljakutsed - ta teeb tutvust meedia köögipoolega. Just tänu noorteklubist saadud kogemuste pagasile julges ta vastu võtta 2010. aasta augustis tehtud pakkumise hakata toimetama kristlikku noorteajakirja. Tõsi, kui ajakirja peatoimetaja Sirlile helistas, küsis tüdruk esmalt üllatunult, kas helistaja valis ikka õige numbri.

"Varem arvasin, et ma pole selline inimene, kes üldse võiks ajakirjanik olla, aga pakutud koordinaatori-toimetaja roll tundus täpselt minu teema," naerab Sirli. Nüüd läheb ta aastaks Soome kristliku ajakirja toimetusse meediavaldkonnast uusi teadmisi ammutama. Sellist asjade käiku ei osanud ta ette ennustada.

"Kui midagi teed, tekivad võimalused iseenesest," lisab Sirli, kellel lisaks uutele võimalustele paistab iseenesest juurde tekkivat ka aega, sest korraga omandada magistrikraadi, toimetada ajakirja ning korraldada noorteklubis üritusi ei jõua just igaüks.

"Kui selliseid kohustusi endale võtta, siis kuidagi imelikul kombel ei jää aega vähemaks. See annab nii palju positiivset energiat," selgitab Sirli, kuidas ta kõike jõuab. Lisaks ei tähenda vabatahtlikkus ju ainult andmist, vaid ka saamist.

"Hea on kuulda, kui mõne noore elu on meie korraldatud üritused muutnud," toob Sirli välja ühe motivatsiooniallika. Lisaks on ta aastatega saanud väga suure praktilise kogemuse.

"Ilmselt on minu tahe tegutseda vabatahtlikuna seotud sellega, et olen kristlane. Lihtsalt tunnen, et tahan aidata, kui näen, et on nõrgemaid või neid, kes abi vajavad," põhjendab Sirli. Samas leiab ta, et vabatahtlik tegevus on eelkõige sobilik noortele - pere ja täiskohaga töö kõrvalt on tunduvalt keerulisem seda aega leida.

Sirli arvates on vabatahtlik parim töötaja, kuna raha ta oma tegevuse eest ei saa. "Ta peab tõeliselt põlema, et viitsiks seda teha ilma igasuguse tasuta," selgitab Sirli, et seetõttu kõik, kellel tõelist tahtmist pole, ei hakkagi tegutsema või vajuvad ära. Sirli on kindel, et mingil määral jääb ka tema tulevik vabatahtliku tegevusega seotuks. "Kes sellega tegelema hakkavad, neil tekib harjumus või sõltuvus. Ei saa enam ilma, ei oskagi niisama tegevuseta olla."

Sirli Lend (25)

Vabatahtlik juba vähemalt viimased kuus aastat
Pooleli magistriõpingud Tartu Ülikoolis geograafia erialal
Sel sügisel sõitis aastaks tööle Soome kristliku ajakirja juurde, et õppida nende kogemustest
On tegelenud laulmisega

Kuidas alustada vabatahtliku tööga?

Mõtle välja, mis teema sind huvitab. Leia keegi, kes sarnaselt mõtleb ja kaasa tuleb. Üksinda võib olla päris raske ja tekkida tahtmine käega lüüa.

Kui sa ei tea, mida teha tahad, hakka lihtsalt tegema ja selle käigus õpid enda kohta palju ning tekivad uued võimalused.
Vabatahtlikuks sobivad kõik erinevate omaduste ja annetega inimesed. Võid kindel olla, et vabatahtlik tegevus muudab su elu huvitavas ja ootamatus suunas.

Organisatsioon
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskus

Tehnika 115, 10139 Tallinn
Tel: 646 4760
E-post: mk@eelk.ee
www.misjonikeskus.ee

EELK Misjonikeskus on rajatud 1997. aastal, et edendada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku misjonitööd. Keskus pakub teavet, oskusi ja tuge kristlikuks eluks. Põhitegevuse võib jagada kolmeks suureks valdkonnaks: kuulutamine, koolitamine ja läkitamine.

Igal aastal korraldab Misjonikeskus koolitusi, kontserte, laagreid, mille korraldusel on abiks olnud sadu vabatahtlikke. Regulaarseteks tegevusteks on meil 45 lauljaga misjonikoor, noorteajakiri Pluss, koguduste rajamine, misjonisekretärid EELK kogudustes üle riigi. Igal suvel peetakse Nelja Tuule ristirännakut.

Kogu keskuse töö saab reaalselt teoks tänu vabatahtlike panusele, kuna misjonitöö sõnum kandub kõige paremini edasi inimeselt-inimesele.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Euroopa Sotsiaaluuring: Linnas elav töötav 40-64aastane eesti keelt rääkiv naine on aktiivse Eesti elaniku musternäide

2012-02-14

Värskeima Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) põhjal selgus lisaks paljule muule ka Eesti vabatahtliku ja aktiivse elaniku profiil. Mõlema puhul on tegemist enamasti eesti keelt kõneleva, töötava ja linnas elava keskealise elaniku, sageli naisega. Sarnane on ka nende kahe tüübi meediatarbimine.

ESS uuring tõi välja, et aktiivne Eesti elanik räägib eesti keelt ja on keskmiselt 44-aastane. Suurem osa aktiivsetest elanikest töötab ja on kas kesk-, kutse- või kõrgharidusega. Uuringu mõistes oli aktiivne elanik teinud järgnevast loetelust vähemalt kahte: võtnud ühendust mõne poliitiku või ametnikuga, tegutsenud erakonna või surverühma heaks või töötanud mõnes muus organisatsioonis või ühingus, kirjutanud alla petitsioonile, boikoteerinud tooteid, kandnud kampaaniamärki või võtnud osa seaduslikust avalikust demonstratsioonist. Sellest tulenevalt ei ole ka ime, et aktiivsed elanikud tunnevad keskmisest mõnevõrra rohkem huvi poliitika vastu. Ka vaatavad nad võrreldes keskmisega suurema osa teleri vaatamisele kulutatavast ajast uudiste- ja poliitikasaateid ning samal ajal kulutavad vähem aega muude saadete vaatamisele.

Eesti vabatahtlikud jäävad samuti vanusevahemikku 40 ja 64 eluaastat ja räägivad kodus eesti keeles. Vabatahtlikud on peamiselt kesk-, kutse- või kõrgharidusega. Võrreldes keskmise Eesti elanikuga elab enamik vabatahtlikke linnalises asulas, maal elab pisut vähem kui kolmandik vabatahtlikest, seega jaotuvad nad linna ja maa vahel üsna ühtlaselt. Vabatahtlikke on suhteliselt rohkem enda elu kindlustanud inimeste seas, st kõrgema sissetulekuga inimeste seas. Selle kinnituseks - vabatahtlike üldine eluga rahulolu on mõneti kõrgem kui keskmisel eestlasel. Sarnaselt aktiivse elanikuga vaatavad ka vabatahtlikud keskmiselt märgatavalt enam uudiste- ja poliitikasaateid ning kuulavad sarnaseid saateid ka raadiost.

Vabatahtlikeks loeti neid vastajaid, kes 2008. aasta küsitluse järgi on viimase kuu aja jooksul teinud palgatööd ja/või töötanud vabatahtlikuna. Vabatahtlik tegevus tähendab oma aja, energia või oskuste pakkumist vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides.

Põnev on teada, et vabatahtlikud on keskmisest Eesti elanikust mõnevõrra optimistlikumalt meelestatud kaasmaalaste aususe ja abivalmiduse suhtes. Aktiivsed elanikud aga usaldavad organisatsioone nagu politsei, ÜRO, Euroopa parlament ja Eesti õigussüsteem tervikuna - veidi sagedamini kui keskmised Eesti elanikud.

Analüüsi lõppraport koos vabatahtliku ja aktiivse elaniku tüpoloogiaga on kättesaadav siseministeeriumi veebis rubriigis „uuringud ja publikatsioonid" www.siseministeerium.ee/uuringud-ja-publikatsioonid/

Euroopa Sotsiaaluuring (ESS) on üle-euroopaline uuring, mille peamine eesmärk on mõõta inimeste hoiakute ja käitumisviiside muutumist ajas. Uuringu teeb väärtuslikuks andmete võrreldavus - selles kasutatakse rahvusvaheliselt ühtlustatud metoodikat. Eestis korraldab uuringu läbiviimist Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskus koostöös Tartu Ülikooliga. Uuringu rahastajaks on haridus- ja teadusministeerium ja sotsiaalministeerium. Eestist kuulub valimisse 2800 vähemalt 15-aastast erinevatest piirkondadest pärit elanikku.

Euroopa Sotsiaaluuringu põhjal koostatud raport valmis regionaalministri tellimusel. Raporti koostas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.

Lisainfo:

Marten Lauri
kodanikuühiskonna peaspetsialist
kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond
Siseministeerium
tel 612 5191
marten.lauri@siseministeerium.ee

Kadri Laar: Vabatahtlik töö näitab kasulikku köögipoolt

2012-02-12

Ettevaatust - vabatahtliku tegevuse kõrvalnähtudeks võivad olla unenägudes ringi jooksvad pommikoerad!

Kadri Laarile meeldib end võimalikult erinevates olukordades proovile panna - vabatahtliku tegevuse käigus on ta sattunud nii kinosaali, iluuisutamise Euroopa meistrivõistlustele kui ka NATO välisministrite mitteametlikule kohtumisele, kus puutus muuhulgas kokku pommikoertega, kes leidsid tee tema unenägudesse.

Magistriõppes tudeeriv Kadri ühekülgse elu sündroomi all küll kindlasti ei kannata ja enda sõnul pole tal kooli kõrvalt põrmugi raske vabatahtlik olla - pigem peab ta seda vaheldusrikkaks eneseharimiseks.

"Kes palju teeb, see palju jõuab," nendib Kadri muretult, kui selgitab sügisesi plaane, mis näevad ette nii magistritöö kirjutamist, tegutsemist korporatsioonis kui ka mässamist vabatahtlikuna erinevate projektide juures. "Kui mul liiga palju vaba aega on, muutun laisaks!"

„Kui sa oled korra vabatahtlikuks käinud ja see vaim sul sees on, ei saagi teisiti," on Kadri veendunud. Ta on juba üsna staažikas vabatahtlik, kes alustas üheksandas klassis ehk umbes kümme aastat tagasi. Kadri tunnistab, et vabatahtlikke projekte valides lähtub ta eelkõige sellest, et need talle huvitavaid kogemusi pakuksid.

„Ma proovin leida situatsioone, kus saaksin ennast arendada ja rohkem pingutada, end proovile panna," selgitab Kadri. „Inimesed, keda vabatahtlikena kohtad, on kõik väga toredad. Nende suhtumine ei ole: „Ohoo, ma teen nüüd tasuta tööd!" Seal on eriline positiivsuse aura, mis on just inimeste tekitatud."

Eelmisel aastal oli Kadri kaks kuud vabatahtlikuks Eesti Rahva Muuseumis (ERM), mille tegevusvaldkond ühtib ülikoolis õpitava eriala - etnoloogiaga.

„Ega vabatahtlik töö ei pea olema midagi suurejoonelist - tähtis on pigem kogemus, mille saad," kinnitab Kadri ja on rahul, et tema praktika ERMis oli vaheldusrikas. ERMi kogemuse puhul hindab Kadri eriti uusi erialaseid tutvusi, mis tekkisid töö käigus.

„Isiklik kontakt on väga oluline," on Kadri veendunud. „Kui tahad ise tulevikus midagi erialast korraldada, on juba kontaktid olemas, tead kohe, kelle poole pöörduda, et abi paluda. Inimesed on väga abivalmid, kui tahad midagi ise algatada."
Pärast vabatahtliku perioodi lõppu pakuti Kadrile ERMi ühe projekti juures juba palgatööd. Kadri tunnistab, et päris töö leidmine polnud üldse tema eesmärk, aga lihtsalt juhtus nii, et asjad klappisid.

Ürituste puhul, mis on jäänud tema eriala valdkonnast väga kaugele, peab Kadri oluliseks organiseerimiskogemuse saamist. ERMis aga on olnud tal võimalus rakendada erialaseid teadmisi ja projektides rohkem isiklikku initsiatiivi üles näidata.
„Vahelduseks oli päris hea tunne, et tean, mida teen," naerab Kadri. „Teiste ürituste puhul olen hüpanud vette tundmatus kohas - kui palju ma ikka tean iluuisutamisest või kaitsepoliitikast!"

ERMi tulles soovis Kadri tutvuda just organisatoorse poolega ja ta usub, et asjade köögipoole nägemine on kindlasti kasulik kogemus.
„Isegi, kui ise teeksin midagi teisiti, on kogemused sellest, kuidas eri organisatsioonid probleeme lahendavad, ülimalt väärtuslikud," usub Kadri, kelle hinnangul avardab vabatahtlik tegevus meeletult silmaringi.

Nii näiteks toob ta välja, et kui ta poleks olnud iluuisutamise EM-il vabatahtlik, oleks ta parimal juhul vaadanud sündmust telerist. Selle asemel oli ta aga hoopis Saku Suurhallis kohal, et infopunktis nõu ja jõuga kõigile küsijatele abiks olla. Kui ta poleks olnud NATO tippkohtumisel vabatahtlik, oleks ta selle kohta lugenud vaid lehest või näinud ülevaadet uudistest. Kadri loodab, et vabatahtliku tegevuse mentaliteet hakkab levima ka laiemalt ja inimesed ei tee kõike ainuüksi raha pärast. Ta tunnistab, et teda vabatahtlik tegevus nime pärast ei tõmba, pigem on olulisem just kontekst tema enda jaoks. Iga kord on tegemist uue väljakutsega. Kadri uusim väljakutse on osaleda konverentsi TEDxTartu korraldamises sel sügisel.

"Seekord olen projektiga seotud algusest lõpuni ja vastutust on palju rohkem kui vaid paariks päevaks ürituse toimumise ajal kohal käies - eks ole huvitav näha, milliseks see kogemus kujuneb."

Kadri Laar (25)

Vabatahtlik alates 9. klassist
Õpib Tartu Ülikooli magistrantuuris etnoloogiat, töötab Eesti Rahva Muuseumis
On olnud vabatahtlik erinevate organisatsioonide juures: MTÜ Tegusad Eesti Noored, Korp! Filiae Patriae, NEFA, Erasmus Student Network in Tartu. Hetkel aktiivselt Domus Dorpatensise juures
Hobid on fotograafia ja film

Mis on vabatahtliku tegevuse juures oluline?

Vabatahtliku tegevuse juures on vaja väga palju avatud meelt. Tuleb olla piisavalt paindlik ja teadvustada endale, et eelkõige tuleb täita sulle määratud ülesandeid. Olen näinud, kuidas inimesed on solvunud, kui nende potentsiaali pole piisavalt kasutatud. Eriti, kui nad on juba oma erialal varem palju saavutanud.

Kõik on suhtumise asi. Kui on antud võimalus, tuleb seda võimalust/kogemust ära kasutada. Iga asi võib olla igav, kui see enesele igavaks mõelda. Igast asjast on midagi õppida ja iga kogemust ei saa mõõta rahas.

Organisatsioon
Eesti Rahva Muuseum

Veski 32, Tartu 51014
Tel: 735 0400
E-post: erm@erm.ee
www.erm.ee
Eesti Rahva Muuseum (ERM) on etnoloogilise suunaga kultuuriloomuuseum, mille eesmärk on kajastada igapäevaelu, kultuuri kui elamise viisi ja laadi, arvestades selle ajalist, ruumilist ja sotsiaalset mitmekesisust. ERM on Eesti üks põhilisi etnoloogiakeskusi nii uurimistöö kui ka õpetamise alal.

ERM ootab alati kaasa lööma aktiivseid inimesi, kes tahavad muuseumi eesmärkide saavutamisele kaasa aidata ja samas ise õppida tegutsemise kaudu. Vabatahtlikuna saab kaasa aidata järgmistes valdkondades:

Sündmuste ja näituste juures abistamine
Informatsiooni levitamine ERMi kohta
Heakorratööd (Raadil, arhiivides)
Tööd andmetega (ESTERisse ja esemete kataloogimisel, litereerimisel, meediamonitooring, Wikipedia täiendamine)
Oma erialaga seonduvalt (otsime tõlke, fotograafe, veebiga tegelejaid jt)

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Küsitlus: Eesti noorte meelisharrastus on sport

2012-02-08

Äsjavalminud noorteseire poliitikaülevaatest selgub, et Eesti noored ei ole mitte üksnes silmapistvate õpitulemustega, vaid on ka aktiivsed noorsootöös osalejad. 10-26-aastastest noortest osaleb koguni 91% huvihariduses, noortelaagrites või malevates, käib noortekeskustes, lööb kaasa noorteühingutes, noorteprojektides või tegutseb vabatahtlikuna. Kõige enam tegelevad noored spordiga - 30% noortest käib trennis üle kolme korra nädalas. Populaarsuselt järgmised huvivaldkonnad on laulmine, kunst ja käsitöö.

„Selline tegevuste jaotus ei pruugi alati peegeldada noorte huvisid, vaid pigem olemasolevaid võimalusi," nendib Noorteseire projektijuht Katrin Pihor ning rõhutab, et noortele sobivaimate võimaluste arendamiseks peame ennekõike teadma, mida noored noorsootööst ootavad, miks nad üht või teist tegevust eelistavad. „Me ei saa sundida noori kunstiringi, kui nad eelistavad robootikat, kuid me ei saa pakkuda üle Eesti igas paigas igale noorele huvipakkuvat tegevust - see ei oleks finantsiliselt mõeldav. Seega tuleb leida parim kompromiss noorte huvide ja noorsootöös osalemise võimaluste vahel."

Küsitluses osalenud noorte hinnangul mõjutab nende osalemist noorsootöös ennekõike aspekt, kas tegevus neile meeldib ja kas tegevuses saab osaleda koos sõpradega. Täiskasvanute, nii õpetajate kui vanemate rolli huvitegevuse valikul hindavad noored pigem väheseks.

Ülevaate ühe koostaja, noorsootöö eksperdi Marti Taru sõnul omandab noor noorsootöös osaledes erinevaid kogemusi ja oskusi, mis aitavad tal näha ümbritseva ühiskonna mitmekesisust, teha oma elus kaalutletumaid valikud. „Teisalt saab noor noorsootöös osaledes rakendada ja arendada oma „tehatahtmist", algatusvõimet ja saada positiivseid kogemusi, mis aitavad samuti kaasa tegusa inimese kasvamisele," lisab Taru.

Küsitluse tulemused näitavad, et üllatavalt kõrge on ka noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise määr: 48%-53% eri vanusrühmade lõikes. „Noosrootöös osalemise mustreid vaadates ilmneb, et iseseisvat tegutsemist, proovilepanekut ja enesemääratlemist nõudvates tegevustes nagu noorteühingud või vabatahtlik tegevus osalemise osakaal kasvab ootuspäraselt just vanemates vanuserühmades," tõdeb Taru.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Eesti Noorsootöö Keskusega koostöös korraldatud küsitluses osales pea 7400 Eesti noort vanuses 10-26 ning küsitluse põhiteemaks olid noorsootöös osalemise mustrid ja seda selgitavad taustategurid. Ülevaade toob välja küsitluse esmased tulemused: kui suur osa noortest osaleb noorsootöö eri tegevustes? Kui sageli ja millistes huviringides noored põhiliselt osalevad? Millega tegelevad noored noortekeskustes? Kui palju noori osaleb vabatahtlikes tegevustes? Miks noored noorsootöös osalevad ja mida see osalemine neile on andnud?

Küsitlus viidi läbi Eesti Noorsootöö Keskuse ja Praxise koostööprojekti Noorteseire raames. Noorteseires kogutakse ja esitatakse noorte eluolu muutusi kajastavaid indikaatoreid, viiakse läbi noorte eluolu puudutavaid uuringuid ja analüüse, antakse välja Noorteseire aastaraamatut.

Poliitikaülevaate teemadel toimub 8. veebruaril kell 10.00-13.00 Õpetajate majas (Raekoja plats 14, Tallinn) Praxise mõttehommik „Noorte huvid ja võimalused - kuidas neid ühitada?". Esinejatele saab küsimusi esitada kell 13.00 Hansa saalis.

Noorteseire süsteemi arendamise ja rakendamisega seotud tegevused toimuvad Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine" 1.1.0201.08-0001 raames.

Rasmus Pedanik: Professionaalide vabatahtlik tegevus toob kasu tervele ühiskonnale

2012-02-05

Kodanikuühendused, kel napib vahendeid professionaalide palkamiseks, võiksid abi saada sotsiaalselt vastutustundlikelt ettevõtetelt ja riigiasutustelt, kes nõustuksid investeerima oma spetsialistide aega ühenduste abistamiseks.

Ärgitamaks sellist suhtlust kodanikuühenduste ja ettevõtjate vahel, kutsus siseministeerium tänavu ellu pilootprojekti, kus viis tublit ettevõtet ja kümme kodanikuühendust saavad proovida, kuidas professionaalide vabatahtlik tegevus toimib. Kuna riigiasutustes on samuti palgal palju selliseid oma eriala spetsialiste, kes võiksid mittetulundusühingutes vabatahtlikena abiks olla, kutsuti paralleelselt osalema ka viis ministeeriumi.

„Eesmärk on, et tööandja annaks töötajatele võimaluse töö ajast panustada vabatahtlikult mõne organisatsiooni, ühenduse või projekti juures," selgitab regionaalministri nõunik Rasmus Pedanik, mida projekt endast kujutab. „Sellest peaks tulu tõusma kõigile osapooltele, laiemalt aga kogu ühiskonnale."

Pedaniku sõnul on pilootprogrammi strateegiline eesmärk, et ettevõte võidaks sellisest tegevusest, kuna see võimaldaks paremini motiveerida töötajaid, inimeste oskused areneksid, väheneksid koolituskulud ja paraneks ettevõtte maine ühiskonna silmis. Kõige selle saavutamiseks võiks ettevõte igale töötajale eraldada aastas või kuus mingi kindla perioodi, mille jooksul inimene saaks oma professionaalseid teadmisi rakendada kodanikuühenduse hüvanguks.

Sihiks on, et töötaja jääks organisatsiooniga võimalikult tihedalt seotuks ja leiaks vabatahtliku tegevuse kaudu lisamotivatsiooni oma tööd veelgi paremini teha, kuna oma oskused tuleb teisiti proovile panna. Lisaks võib töötaja näha selles võimalust pääseda välja igapäevasest töörutiinist, saada lisakoolitust ja pikemas perspektiivis aidata kaasa parema ühiskonna loomisele.

„Ettevõtete vabatahtlik tegevus on Eestis alles lapsekingades ja ka sotsiaalne vastutus on alles algusfaasis," tunnistab Pedanik. „Muidugi on ka väga häid näiteid, aga meil on vabatahtlikke siiski vähem kui paljudes teistes riikides. Võib-olla jättis nõukogude periood ühiskondlikust kasulikust tööst imeliku kuvandi."

Pilootprojekti on vaja selleks, et professionaalne vabatahtlik tegevus saaks mingi organiseerituma raamistiku - et kõik osapooled mõistaksid paremini, millega tegu; kuidas koostöö peaks olema korraldatud ja et tööandjate suhtumine muutuks soosivamaks ning toetavamaks. Samuti tuleb mõelda sellele, et kogu ettevõtmisega jääksid rahule nii vabatahtlik, tööandja kui ka kodanikuühendus.

Selleks korraldatakse erinevaid koolitusi pilootprojektis osalevatele ettevõtetele, õpetamaks neid, kuidas vabatahtlikke ja ettevõtet koostööks ette valmistada ning kuidas innustada töötajaid ja juhte panustama aega ka vabatahtlikku tegevusse.

„Pilootprojekti kaudu saame luua ettevõtetele ja nende töötajatele võimalused, saame selgitada, mis kasu sellest tõuseb kõigile osapooltele," sõnab Pedanik. „Sellise osaluse kaudu saaksid inimesed kanda oma professionaalset oskust üle vabatahtlikku tegevusse."

Pilootprogramm viiakse ellu Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames regionaalministri koordineerimisel. Programmi rakendamist jätkatakse 2011.-2014. aasta Kodanikuühiskonna arengukava raames.

Mida tähendab ettevõtete vabatahtlik tegevus?

Ettevõtete ja avaliku sektori vabatahtlik tegevus on töötajate aja, oskuste ja energia panustamine kodanikuühiskonna arengusse. Selle abil peaks kasvama asutuste, ettevõtete ja kodanikuühiskonna koostöö, mis omakorda peaks parandama kodanikuühenduste tegutsemisvõimekust ja elujõulisust.

Miks peaksid tööandjad panustama töötajate vabatahtlikku tegevusse?

Tihedamat koostööd oleks tarvis, kuna ühelt poolt ei jagu kodanikuühendustel sageli vahendeid professionaalse tööjõu palkamiseks, tihti on puudu ka erialastest teadmistest ja kogemustest, et oma organisatsiooni eesmärke mõjusamalt täita. Teiselt poolt on vaja tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikuna panustamise võimalustest ning sellega kaasnevast kasust nii endale, oma organisatsioonile kui ka kogu ühiskonnale.

Pilootprogrammiga soovitakse luua toimiv koostöövõrgustik kolme sektori vahel ning koguda eeskujulikke vabatahtliku tegevuse koostööpraktikaid edaspidiseks.

Rohkem infot leiab pilootprogrammi kodulehelt www.vabatahtlik.blog.com.

Osalevad ettevõtted

Coca-Cola Hellenic
Eesti Energia
Elion
Swedbank
Tallinna Vesi

Osalevad kodanikuühendused

Abja Kaugtöökeskus
European Anti Poverty Network Eesti (EAPN) Eesti
Eesti Kõrgkoolitennise Liit
Eesti Naabrivalve
Eesti Skautide Ühing
Eesti Vähiliit
Eesti Väitlusselts
Kodukant Läänemaa
Lastekaitse Liit
Loomakaitse Selts

Osalevad ministeeriumid

keskkonnaministeerium
kultuuriministeerium
majandus- ja kommunikatsiooniministeerium
põllumajandusministeerium
siseministeerium

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Evi Karilaid: Vabatahtlik tegevus toob särtsu ka pensionipõlves

2012-01-29

Rõõmsameelne ja särtsakas Evi Karilaid võib suure tõenäosusega olla Eesti kõige vanem tegutsev vabatahtlik. Ja staažikas on ta ka - juba oma kaks aastakümmet käib ta abiks Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingus (VENÜ).

"Mulle lihtsalt meeldib teisi inimesi aidata," põhjendab Evi, miks ta nii kõrges vanuses ikka aktiivselt vabatahtlikuna nõustamisühingu töös kaasa lööb. "Keskus on selline koht, kus kõike vabatahtlikult tehakse. Ma olen õnnelik, et saan siin kasulik olla. Oma vanuses ma ju enam tööle ei lähe."

20 aastat tagasi jäi Evi pensionile, kolis Poska tänavale ja avastas koos abikaasaga, et naabruskonnas on tore vastavatud keskus vanematele inimestele. Evi hakkas kohe aktiivselt Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu töös kaasa lööma ja peagi abistas ta vabatahtlikuna kõikjal, kus vaja. Viis aastat tagasi oli tema üks neist privilegeeritutest, keda Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus pärjas tiitliga aasta vabatahtlik.

Evi toimetab VENÜ majas kolm päeva nädalas, tema põhiülesanne on vastutada, et majas kõik toimiks. Nii peab ta ka intervjuu ajal juhendama teisi vabatahtlikke, kes korraldavad kohvipausi.

Lisaks Evile on majas veel kaks samasugust perenaist, igaüks töötab kolm päeva nädalas. Lisaks on keskuses kokku 13 toimkonda ja hoolitsemist vajavad kõrvaltoas säutsuvad papagoid, kõigil kolmel korrusel paiknevad toalilled ning ümber maja laiuv aed. Rääkimata sellest, et pidevalt tuleb korraldada igasuguseid üritusi - toimuvad arutelud, seminarid ja ka aiapeod.
Selle peale, et see kõik kokku on just kui tööl käimine, pole Evi isegi mõelnud. Pigem on tema jaoks oluline, et ta on koos toredate inimestega, kellest paljudega on aastate jooksul ka sõbraks saanud.

Evi ei ole keskuses pelgalt majaperenaise eest, juba üle kümne aasta on ta oma abi pakkunud haiglates, kodudes ja hoolekodudes. 1998. aastal käis ta Berliinis seminaril, kus tutvustati vabatahtlike tugiisikute teemat ja sellest ajast saati on ta olnud rohkem kui kümne inimese tugiisikuks.

„Kui ma olen inimese juures käinud ja talle midagi andnud, on endal pärast väga hea tunne," ütleb Evi, kellel on olnud üsna erinevaid hoolealuseid. Praegu on ta toeks ratastoolis olevale inimesele, kes ei soovigi muud kui suhelda. Oma hoolealustest on Evil kõige paremini meeles esimene, üle tänava elanud kahe koerakesega vanadaam.

"Ta oli üksik, rääkis kogu aeg oma noorusest ja elas minevikus. Samas ei kurtnud kunagi millegi üle," kirjeldab Evi prouat, kelle juures ta kolm aastat käis. Tegelikult ei olnud ka sel 100-aastaseks elanud vanadaamil muud abi vaja, kui lihtsalt seltskonda, kedagi, kellega vestelda.

"Seltskond on üksi jäänud inimestele väga oluline," teab Evi, kes ei olnud pärast abikaasa surma kümme aastat tagasi päris kindel, kas ta tahab üksinda VENÜ keskuses edasi käia. Just VENÜ naised olid toona need, kes tegid Evile selgeks, et kodus istumine ei mõju hästi ja veensid teda vabatahtliku tegevusega jätkama. Nüüd on Evi väga rahul, et otsustas teisi kuulda võtta. Seni pole tal sellist hullu mõtet uuesti pähe tulnud.

Selle asemel võtab ta aktiivselt osa Poska tänaval asuva VENÜ elust, lisaks majaperenaiseks olemisele käib Evi veel laulukooris, aitab Foorumi keskuses koos teiste vabatahtlikega korras hoida DoonoriFoorumi kohvilauda ja ootab pikisilmi ekskursioone erinevatesse põnevatesse paikadesse.

Poska tänava maja ise on vähemalt sama imetlusväärne kui seal koos käivad vabatahtlikud. Valgusküllane ja avar renoveeritud maja sai endale kolmanda kasutuskõlbliku korruse tegelikult alles kolm aastat tagasi. Siis panid ühingusse kuuluvad vabatahtlikud oma säästud riigi antud toetusega kokku ja lasid töömeestel vana maja pööningukorruse välja ehitada. Nüüd asubki kolmandal korrusel rohkete katuseakende ja uue mööbliga seminariruum, mida kasutatakse ise ja ka renditakse välja.

Pole siis ime, et positiivsust õhkub nii proua Evist kui ka kogu Poska tänava majast.

Evi Karilaid (85)

Vabatahtlik juba mitu aastakümmet
Pensionär, VENÜ keskuses täidab perenaise kohuseid, aitab organiseerida laulukoori ja käib abiks DoonoriFoorumis
Armastab laulmist ja ekskursioonidel käia

Kuidas olla hea vabatahtlik?

Naerata, naerata ja veel kord naerata! Aita teist inimest ja sellega aitad ka iseennast. Alustuseks võid kas või aidata mõnd tuttavat, kes on üksi jäänud. Inimene peab positiivselt mõtlema, ei maksa viriseda ega kritiseerida. Tuleb sellega hakkama saada, mis on. Mõtle positiivselt!

Organisatsioon
Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing (VENÜ)

J. Poska 15, Tallinn 10126
Tel: 601 3563
E-post venu@venu.ee
www.venu.ee

VENÜ koondab pensionieas inimesi, keda iseloomustab positiivne ellusuhtumine ja põhimõte, et aktiivselt tegutsedes väärtustatakse oma elu, teisi aidates aidatakse iseennast.

Ühingu tegevus põhineb heategevusel ja vabatahtlikkusel, kõigil liikmeil on kohustus anda jõukohane panus ühingu heaks.

Keskuse toimimise tagavad kolmteist toimkonda, mille liikmed täidavad endale vabatahtlikult võetud meelepärast ülesannet. Lisaks tegutseb nelikümmend huvirühma, mille juhendajaiks on oma ala asjatundjad, kes tahavad ka pensionil olles end teostada.

Lisaks toimuvad majas loengud, kohtumisõhtud, jututoad, kontserdid, peod, väljasõidud ning muud üritused.

Alaliselt ilmub mahukas omaloominguline kodukiri, vahelduvad käsitöö- ja maalinäitused. Abi osutavad eakaaslastest vabatahtlikud nõustajad: arst, psühholoog, jurist, psühhiaater, botaanik.

Poolesajast vabatahtlikust koosnev tugiisikute rühm on toeks üksikuks jäänud vanuritele nende kodudes ja hoolekodudes. Tugiisikute hoole all on ka rühm lapselapsi kasvatavaid vanavanemaid ja leski ning endisi natsismiohvreid. Erilist tähelepanu pööratakse oma ühingu abivajavatele liikmetele, kelle jaoks on sisse seatud SOS-teenistus.

Lisaks on ühing praktikakoht sotsiaaltöö üliõpilastele ja teeb koostööd noorte vabatahtlikega erinevatest riikidest.

Ühingusse kuulub pooltuhat liiget. Iga päev võtab keskus vastu sadakond külastajat.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Raidma: vabatahtlikud ja kutselised päästjad peaksid koos töötama

2012-01-25

Riigikogu liige ja endine päästeameti juht Mati Raidma leiab, et päästekomandode sulgemise probleemile oleks üheks lahenduseks see, kui koos töötaksid nii kutselised päästjad kui ka vabatahtlikud. Temaga nõustus ka riigikogu liige ning endine siseminister Kalle Laanet.

Loe uudist siit: http://uudised.err.ee/?06244290.

Priitahtlikud päästjad: vabatahtlikku komandot ei saa sunniviisiliselt tekitada

2012-01-22

Kutselise päästekomando sulgemisel ei saa eeldada, et sinna piirkonda hakatakse tekitama priitahtlikku komandot, vaid need peavad tekkima vajadusepõhiselt ise, rääkis Eesti Priitahtliku Päästeliidu juht Rait Killandi.

Loe lähemalt siit: http://www.postimees.ee/711552/priitahtlikud-paastjad-vabatahtlikku-komandot-ei-saa-sunniviisiliselt-tekitada/.

Ministeerium: vabatahtlike roll peab suurenema

2012-01-22

Vabatahtlike päästjate roll peab tulevikus igal juhul suurenema ning riik on selleks oluliselt panustanud, kinnitas siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonnajuhataja asetäitja Priit Laaniste.

Loe uudist siit: http://www.postimees.ee/711572/ministeerium-vabatahtlike-roll-peab-suurenema/.

Taavi Raidma: Kuidas kinkida sõbrale sünnipäevaks kits, kana või eesel?

2012-01-22

Pärast vabatahtlikku tööd Aafrikas ei ole Taavi Raidmal enam palju peamurdmist, mida sõpradele sünnipäevaks või perele jõuludeks kinkida. Ta teab, et hästi sobib näiteks kits, kana või eesel.

Kõnealused kitsed ja kanad pole välja mõeldud, kuid - tõsi küll - nad ei asu Eestis, vaid hoopis Aafrikas, nad kuuluvad kategooriasse eetilised kingitused ja neid vahendab sealsetele vaestele MTÜ Mondo, mille eesmärk on abistada külasid Ghanas, Keenias, Ugandas ja ka Afganistanis. Kinkija maksab kinni looma (kana - 4 eurot; kits - 20 eurot; eesel - 130 eurot), mis võib aidata ühel väga vaesel Ghana perel saada parema elujärje peale ning vastutasuks saab kinkija kaardi, mis kinnitab, et tema nimel on ühte külasse viidud kits.

„Ma ise olen kinkinud kolm kitse ja hunniku kanasid," tunnistab Taavi. „Selle asemel, et kinkida jõuludeks järjekordne tass või pildialbum, võiks valida hoopis midagi põnevamat ja kasulikku. See on väga tore kingitus."

Selliste projektide puhul on väga oluline, et kohalik partner oleks usaldusväärne ja tõesti tahaks kogukonda aidata. Taavi on kindel, et Mondole annetatud raha läheb Aafrika külade eluolu parandamiseks, kuna kohalikud koostööpartnerid on usaldusväärsed, Mondo üks juhtfiguure ning asutajaid aga on Taavi onu, riigikogu liige Mati Raidma. Pealegi käis Taavi 2009. aasta sügisel ühes neist küladest vabatahtlikuks ja õppis kohalikke partnereid paremini tundma. Ta on kindel, et iga eetilisse kingitusse investeeritud sent läheb asja ette.

Selleks, et aafriklasi aidata pea just kinkima kitse, panustada võib ka muudmoodi. Näiteks võib hakata mõnele lapsele sponsoriks ja maksta kinni kulud, mis seotud tema koolitamisega. Tänu eestlastele sai tänavu Keenias kooliteed jätkata 40 last ning Ghanas isegi 130. Lisaks sellele on paljud kohalikud naised 2009. aastast saanud umbes 20 euro suuruseid mikrolaene, mis aitavad neil alustada oma ettevõttega või innustavad muul moel pere elukvaliteeti parandama.

„Meie tegevus mõjutab inimeste elu väga-väga suurelt," on Taavi veendunud. Ta toob näiteks, et kui Euroopas ei pruugi 6 euroga suurt midagi ära teha, siis Aafrikas võib see summa sõna otseses mõttes muuta perekonna elu.

Taavi ise muutis Aafrikas vabatahtlikuks olles ilmselt päris mitme pere elu. Lisaks sellele, et ta oli mikrolaenude süsteemi väljatöötamise juures, aitas ta koguda raha, et umbes 50 kohalikku last saaksid endale korralikud sandaalid, millega koolis käia, ning panustas sellesse, et kohalikud noored õpiksid ka arvutit tundma. Ghanas on 11. klassi programmis arvuti baaskoolitus kohustuslik.

„Küsisime ühes klassis, kui paljud on üldse kunagi arvutit näinud. Sajast lapsest tõstis käe seitse," põhjendab Taavi, miks MTÜ Mondo hakkas otsima ka võimalusi, kuidas parandada küla arvutiparki, et lapsed ei peaks vajalikku eksamit sooritama ainult värviliste piltidega õpikute abil. „Reaalse arvutikoolituse läbimine on üks asi, mis aitaks päriselt uue oskuse kaudu inimese maailma muuta. Kogumegi raha selleks, et kõik soovijad saaksid koolituse läbida."

Kuigi tema vabatahtlikuperioodist Aafrikas on juba möödas mitu aastat, on kauge maailmajagu Taavile südamesse kasvanud ja ta usub, et iga eestlane saab aidata sealsete inimeste elu paremaks muuta. Olgu selleks kas või midagi nii väikest nagu kits või võimalus aastajagu koolis käia.

Mullu kevadel käis Taavi ise uuesti vaatamas, kuidas elu „tema külas" edeneb. Ta möönab, et inimesed mäletasid teda ning nende nägudest oli näha, kuidas nad on Taavile ning Mondole tänulikud. Isegi nii tänulikud, et olukorras, kus inimesed on vaesed ja söögikraami napib, hakkasid kohalikud Taavile kingituseks kanu tooma.

„Mul oli natuke imelik, kui inimesed tulid, kanad jalgupidi pihus," tunnistab Taavi tagasihoidlikult, et ta ei teadnud päris hästi, kuidas selles olukorras käituda. „Vanemad naised lubasid kanad ära küpsetada, kui nad naiseks võtan."

Naist Taavi sellest Aafrika külast kaasa ei toonud, aga kanadest valminud praad sai väga hea.

Taavi Raidma (26)

On lõpetanud Ameerika Ühendriikides Wheatoni kolledži ning omandanud magistrikraadi Suurbritannias Londoni majanduskoolis. Ta on töötanud äri- ja turunduskonsultandina, teinud uurimustööd maapiirkondade finantsvahendussüsteemide vallas Lõuna-Aafrika Vabariigis ning on United World College's Eesti Rahvuskomitee esimees. Hetkel juhib ta Suurbritannias tehnoloogiauuringutele keskendunud start-up ettevõtet CROWDIPR.

Vabatahtlikuna on Taavi käinud MTÜ Mondo kaudu Ghanas ning tegutseb organisatsioonis tänaseni. Tema kaasabil on arendatud algatust Muuda Maailma, mille eesmärk on innustada eestlasi MTÜ Mondo vahendusel panustama sellesse, et haridus oleks Aafrika külades paremini kättesaadav ja seal kasvavatel lastel tekiksid paremad tulevikuväljavaated.

Miks olla vabatahtlik?

See ehk kõlab klišeena, aga vabatahtlikuks olemine annab elule lisamõtte, sädeme. Vabatahtlikuks olemine aitab murda rutiini, kus töötame rütmis, et saaks süüa ja magada, et seejärel uuesti tööle minna. Iga selline kogemus muudab inimest, selle kaudu õpib iseennast ja maailma paremini analüüsima.

Organisatsioon
MTÜ Mondo

Telliskivi 60A, 10412 Tallinn
Tel: 677 5445
E-post: mondo@mondo.org.ee
www.mondo.org.ee

MTÜ Mondo on Eesti esimene põhikirjaliselt arengukoostöö ja maailmaharidusega tegelev organisatsioon, mis asutati 2007. aastal. Organisatsioon töötab hetkel kolmes Aafrika riigis - Ghanas, Keenias ja Ugandas - ning Afganistanis. Keskendutakse kõige haavatavamas olukorras olevatele inimestele - leskedele, orbudele ja erivajadustega noortele.

Toetusprogramm „Kingitus lähedasele - abi kaugele" pakub Eesti inimestele võimalust toetada konkreetse lapse haridusteed (sponsorlus) või annetada kohaliku kogukonna majanduslikuks toimetulekuks (eetilised kingitused). Ghanas, Keenias ja Afganistanis toetakse laste haridust lasteaiast gümnaasiumini, pakutakse koolitusi, mikrolaene, koduloomi ja muid toetusi. Kokku on MTÜ Mondo vahendusel annetanud eestlased laste haridusele ja naiste toimetulekule Aafrikas üle 14 000 euro.

Mondo ootab vabatahtlikeks energilisi inimesi, kes saavad aidata korjanduste organiseerimisel. Vabatahtlikud hoiavad inimestega ühendust, selgitades Mondo eesmärke ja tegevusi ning hoides suhteid annetajatega.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Vabatahtlikku tööd teevad peamiselt noored eesti naised

2012-01-21

Praxise majanduspoliitika analüütik Risto Kaarna kirjutas Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis „Heategevuse majanduslik väärtus, mõju ja väärtustamine", et 2009. ja 2010. aastal tegi umbes 4,5 protsenti Eesti elanikkonnast ehk umbes 54 000 inimest tööd vabatahtlikuna. Selgus, et vabatahtlikest 48 protsenti on mehed ja 52 protsenti naised.

Loe lähemalt siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vabatahtlikku-tood-teevad-peamiselt-noored-eesti-naised.d?id=63708182.

Vabatahtlikud — kellele ja milleks?

2012-01-18

Vabatahtlik tegevus annab inimestele vabaduse tegelda asjadega, mis neid huvitavad ja mida nad peavad vajalikuks ning on ühtlasi üks vaba aja huvitavalt ja kasulikult veetmise viis.

Loe Viljandimaa vabatahtlike keskuse asutaja ja eestvedaja Helen Visnapuu artiklit siit: http://eestielu.delfi.ee/eesti/viljandimaa/viljandi/arvamus/vabatahtlikud-kellele-ja-milleks.d?id=63779906.

Margot Hein: Vabatahtlik tegevus aitab ennast ületada

2012-01-15

Värske tudeng Margot Hein nägi meililistis veidra sisuga kirja - Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond otsis vabatahtlikke. See võiks olla päris huvitav, mõtles Margot, kelle eriala - geenitehnoloogia - oli samuti meditsiiniga seotud, ja ta otsustas proovida. Nüüd, kolm aastat hiljem, võib Margot kindlameelselt öelda, et seda otsust pole ta kordagi kahetsenud.

„Tihti on ju nii, et ei taheta just eelneva töökogemuseta noori tööle võtta," tõdeb Margot. „Vabatahtlikuna on aga noortel võimalik vajalik kogemus saada ning selline töö on väga hea võimalus, kust karjääri alustada. Minu jaoks käib vabatahtlik töö koos tudengistaatusega, see on nagu hüppelaud."

Kuigi hetkel tegeleb Margot Lastefondis peamiselt veebi haldamisega - ta vastutab siseveebi, Facebooki uudiste ja kodulehekülje uuendamise eest -, on tööülesanded aastate jooksul olnud siiski väga erinevad.

Esimesel vabatahtlikuaastal korraldas Margot näiteks Tartu Kaubamajas sõbrapäeval üritust, mille raames koguti Lastehaigla jaoks mänguasju. Ta on käinud erinevates kohtades fondi tegevust tutvustamas. On kirjutanud pressiteateid ja suhelnud ajakirjanikega. On juhtinud uue kodulehe tegemist. On käinud mitu korda haiglates aparatuuri üle andmas, näinud kliinikumi siseelu ning sattunud kohtadesse, millest tavaline tudengielu oleks mööda läinud.

Näiteks pidi Margot kord Vene Teatri lavale ronima ja võtma sõna heategevusürituse Hair Fusion Show raames, kus näitasid oma nägemust juuksurikunstist ja kõrgmoest erinevad rahvusvahelised meistrid. Margot pidi rääkima Lastefondi tegevusest ja insuliinipumpadest, mille abil saaks vähendada suhkruhaigete laste süstimist.

„See oli eneseületamine - minna teatrilavale, saal on rahvast täis," meenutab Margot. „See oli proovilepanek - kas hakkab hääl värisema, kas ma julgen, kas ikka saan hakkama? Kõik läks väga hästi. Saime sellelt ürituselt tulu üle 8000 euro ja selle eest sai osta mitu insuliinipumpa. Endal oli tohutult hea tunne! Kui mingi üritus saab tehtud, siis just pärast on selline tunne, et KORRAS!"

Hiljuti pidi Margot tegema raske valiku ja loobuma üritustel osalemisest, kuna aega lihtsalt kõigeks ei jagu. Lastefondi kodulehega jätkab ta sellest hoolimata hea meelega ja rõõmustab, et fondi töökorraldus on paindlik, võimaldades vajadusel vabatahtliku ülesandeid muuta või ümber korraldada.

„Igaüks saab endale valida erineva suuna, millega tegelda. Kes tahab rohkem lastega mängida, kes soovib end suhtlemises proovile panna ja üritustel inimestega rääkida, kes jälle soovib vabatahtlike koordineerimisel juhikogemust saada," loetleb Margot innukalt, miks olla vabatahtlik just Lastefondi juures. Margot on veendunud, et sellised kogemused võivad tulla kasuks nii stipendiumi taotlemisel kui ka tööle kandideerimisel.

„Ma tahan lihtsalt kõigist võimalustest kinni haarata - ju ma sellepärast Lastefondigi sattusin," ütleb Margot, keda muidugi motiveerivad asjaga jätkama ka teised vabatahtlikud, kellega kolme aasta jooksul on saanud headeks sõpradeks. Kogu vabatahtlike seltskond on aktiivne, kõik tahavad midagi korraldada ning oma ideid on võimalik kohe käiku lasta.

"Praegu on väga hea aeg vabatahtlikuks tulla," nendib Margot naeratades. Kui ta ise alustas vabatahtlikku tegevust, oli see Lastefondile esimene aasta, kus võeti vabatahtlikke kampa ja ka organisatsioonil endal ei olnud veel selget ettekujutust, mida vabatahtlikest oodatakse.

Praeguseks on korralik süsteem välja töötatud - alguses on uued tulijad lihtsalt huvilised ja neil on võimalus fondi tegevust paar kuud kõrvalt jälgida ning kui neile tundub, et see ongi just see, millega nad tegeleda tahavad, saavadki vabatahtlikeks.

"Peabki nii olema, et kõigil on sisemine soov midagi teha. Ma ei usu, et selle eest palka tuleks maksta," arvab Margot. "Kui keegi on millegagi eriti hästi hakkama saanud, siis ikka premeeritakse ja tunnustatakse. Ja tunnedki, et oled vajalik ja suudad midagi korda saata! Kui on õige visioon ja hea meeskond, siis asi toimib."

Lastefondi juures hindab Margot veel võimalust näha lõpptulemust - seda, kuidas reaalselt haiglates seadmeid üle antakse. Sünnitusosakonda imikute hingamisaparaati viies aduvad vabatahtlikud, kui tähtis on nende tegevus kõige pisemate abivajajate jaoks. Need emotsioonid, mis sealt saadakse, on tema silmis nii positiivsed, et annavad iga kord suure energialaksu edasitegutsemiseks.

Margot Hein (22)

Vabatahtlik üle kolme aasta
Õpib Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat
Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondis on vabatahtlikuna kaasa aidanud mitmel moel, praegu haldab veebi
Hobi korras laulab Tartu Ülikooli Akadeemilises Naiskooris

Miks tasub olla vabatahtlik?

Vabatahtliku tegevusega kaasneb lihtsalt väga suur energialaeng ja hea enesetunne. Peamisteks motivaatoriteks ongi tegutsemisest saadavad värvikad kogemused ning ehedad emotsioonid.

Organisatsioon
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond (TÜK Lastefond)

Puusepa 1A, Tartu 50406
Tel: 524 6580
E-post: info@lastefond.ee
www.lastefond.ee

SA TÜK Lastefond on üks suurematest ja vanematest lastehaiglate juures tegutsevatest heategevusfondidest Eestis. Lastefond tegeleb vajaliku aparatuuri soetamisega Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikusse ja Kliinikumi teiste allüksuste lasteosakondadesse. Lisaks toetab organisatsioon eriliste haigusjuhtumite ravi üle Eesti, välislektorite visiite Eestisse ning õdede ja arstide väliskoolitust.

SA TÜK Lastefondi vabatahtlike vastutada on fondi esindamine erinevatel üritustel ning inimeste teavitamine fondi tegevusest.

Vabatahtlikele pakutakse Lastefondi juures suurte ja väikeste ideede realiseerimisvõimalust; head enesetunnet laste abistamisest; ürituste korraldamise kogemust; võimalust organisatsiooni sees areneda; võimalust tutvuda kliinikumi osakondadega; sõbralikku ja hoolivat seltskonda.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond sai 2012. aasta jaanuaris esimese organisatsioonina vabatahtliku sõbra märgi.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Vabatahtlik töö annab piiritult võimalusi!

2012-01-15

Liis Kuusk ja Carmen Pajuste Viimsi Noortevolikogust räägivad seoses möödunud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaga vabatahtlikkusest, jagavad oma kogemusi ning pakuvad välja võimalusi, kus ja kuidas vabatahtlikuna tegutseda.

Loe artiklit siit: http://eestielu.delfi.ee/eesti/harjumaa/viimsi/elu/vabatahtlik-too-annab-piiritult-voimalusi.d?id=63770518.

Lastefond sai esimese organisatsioonina vabatahtliku sõbra märgi

2012-01-13

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond sai esmese organisatsioonina Eestis Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse (VTA) poolt tunnustuse, mis näitab vabatahtlike väärtustamist ja toetamist fondi tegevuses.

Lastefondi tegevjuhi Küllike Saare sõnul on tore just see, et vabatahtlikud ise märgi saamisega aktiivselt tegelesid ning seda väärtuslikum ja rõõmustavam on sõbra märk praegu. „Vabatahtliku sõbra märk on suurepäraseks tunnustuseks kõigile vabatahtlikele meie fondis - nad panustavad Lastefondi tegemistesse ja me hindame seda kõrgelt. Mul on ääretult hea meel, et see sai ka märgatud," rääkis Saar.

Vabatahtliku sõbra märk aitab inimest, kes soovib ka ise vabatahtlikuks hakata. Märgi saanud organisatsioon näitab, et ta hoolib ja tunnustab oma vabatahtlikku ning panustab vabatahtliku töösse, pakkudes talle tuge ja eneseteostusvõimalust. Märk kinnitab, et vabatahtlike kaasamine ja juhtimine on selles organisatsioonis professionaalsel tasemel.

VTA poolt välja antud vabatahtliku sõbra märgi sai Lastefond pärast pilootorganisatsioonina taotlusprotsessis osalemist, kus vaadati üle heategevusfondi hetkeseis ning lähtuvalt kvaliteedikriteeriumitele anti VTA poolt soovitusi, kuidas tõhustada Lastefondi vabatahtlike kaasamist.

Pärast pea aasta kestnud protsessi otsustas VTA nõukoda kohtumiste, osalusvaatluse ja Lastefondi poolt välja töötatud programmi põhjal, et fondi tegevus on kooskõlas kvaliteedikriteeriumitega ning fond sai endale vabatahtliku sõbra märgi. Märki saab organisatsioon kasutada kaks aastat.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on laste ravitingimuste parandamiseks annetusi kogunud alates 2001. aastast ning seega üks vanimatest Lõuna-Eestis tegutsevatest heategevusfondidest. Lastefondi missioon on äratada kaaskodanikes hoolivust ja tähelepanu kõige õrnemate ja nõrgemate suhtes.

SA TÜ Kliinikumi Lastefond sai esimese organisatsioonina vabatahtliku sõbra märgi

2012-01-12

Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus (VTA) andis välja esimese vabatahtliku sõbra märgi SA TÜK Lastefondile kui organisatsioonile, kes kaasab oma tegevusse vabatahtlikke läbimõeldult ning toetab, tunnustab ja väärtustab oma vabatahtlikke.

SA TÜK Lastefond läbis pilootorganisatsioonina taotlusprotsessi, mille käigus VTA eksperdid koos Lastefondi esindajatega vaatasid üle kvaliteedikriteeriumidest lähtuvalt hetkeseisu ning panid paika, mida ja kuidas võiks Lastefond täpsemalt teha, et oma organisatsioonis vabatahtlike kaasamist paremaks muuta. Kohtumiste, osalusvaatluse ja Lastefondi poolt väljatöötatud materjalide põhjal koostas VTA kokkuvõtte kvaliteedikriteeriumidele vastavusest ning märgi väljaandmise otsustas VTA nõukoda.

"Lastefond paistab juba kaugelt ühe latiseadjana vabatahtlike rakendamise taseme poolest," tunnustas VTA nõukoja esimees Jon Ender Lastefondi sihipärast tegevust oma organisatsiooni vabatahtlike kaasamise süsteemi ülesehitamisel.

Lastefondi vabatahtlike kaasamise põhimõtete ja vabatahtliku tegevuse võimaluste kohta leiab rohkem infot Lastefondi kodulehelt (http://www.lastefond.ee/vabatahtlikule/).

VTA otsustas kasutusele vabatahtliku sõbra märgi, et aidata vabatahtlikuks soovijal ära tunda ja valida vabaühendus, kus vabatahtlike kaasamine ja juhtimine on professionaalsel tasemel.

Vabatahtliku sõbra kvaliteedimärk on kinnitus, et vabaühendus on läbi mõelnud koostöö vabatahtlikega, hoolib ja peab lugu vabatahtlikest ning püüab nende tegevust ühe paremini korraldada ja toetada.

Kvaliteedimärki annab välja VTA, kes tegeleb ka märgi kriteeriumite välja töötamise ja tutvustamisega. Kvaliteedikriteeriumid kinnitab ja märgi kasutusloa andmise üle otsustab VTA nõukoda. Märk antakse vabaühendusele kasutamiseks 2 aastaks.

Rohkem infot vabatahtliku sõbra märgi esialgsete kvaliteedikriteeriumite kohta leiab märki tutvustavast trükisest (http://issuu.com/vabatahtlikud/docs/vabatahtliku_s_bra_m_rk), mis valmis 2010.aastal. Trükise väljaandmist toetas Siseministeerium.

Teate koostas

Anna Gramberg
projektijuht
Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus
anna(at)vabatahtlikud.ee
www.vabatahtlikud.ee/vta

Gea Lepik: Vabatahtlik tegevus avab uusi uksi

2012-01-07

Ühe Domus Dorpatensise korraldatud projekti lõpuüritusel tabas Gea Lepik end mõtlemast, kuivõrd vedanud tal on, et on saanud olla osa organisatsioonist, mis on toonud kokku Lõuna-Eesti ärksaimad noored ja andnud neile võimaluse areneda.

"Mäletan, kuidas kõndisin kella kahe paiku öösel vihmas kodu poole ja mõtlesin, miks ma seda ometi teen? Miks ma ei maga kodus või ei ole sõpradega väljas?" meenutab Gea nüüd seda eelmisesse suvesse jäänud õhtut.

Selle asemel panustas Gea, toona vaevalt 20-aastane juuratudeng, hoopis vabatahtlikuna Domus Dorpatensise tegemistesse, aidates läbi viia projekti "Noored liidrid". Nüüd teab ta juba väga hästi, et suuremate projektidega võib ka vabatahtliku tegevuse puhul tekkida tunne, nagu käiksid tegelikult pooleteise kohaga tööl.

"Aga ülihea tunne oli, läksin koju ja naeratasin terve tee, sest tundsin, et teen nii ägedat asja. Mul on selliseid enesega ülima rahuolu hetki olnud teisigi, aga seda õhtut mäletan eriti eredalt," meenutab Gea südamlikult sooja häälega. "Igalt poolt tuli nii palju positiivseid emotsioone, kogu seltskond oli noor ja tahtmist täis. Tundsin sedavõrd kindlalt, et see on VÄÄRT tegevus, millega Domuses tegeleme."

Domuses tegeletakse kodanikuühiskonda toetavate ürituste korraldamise ja konkreetsete ühiskondlikke probleeme lahendavate projektidega. Igapäevaselt tegutseb seal umbes kümme projektimeeskonda eri valdkondades, alustades ürituste sarjadest ja telesaadetest kuni valdkonnanädalate ja sotsiaalsete ettevõteteni. Kõike seda aitavad organiseerida vabatahtlikud. Kogu aasta vältel toimuvad koolitused, aruteluõhtud ja sotsiaalsed üritused vabatahtlikele ning erinevad töisemad üritused.

Gea sööstis Domuse vabatahtlikuks saades kohe töösse. Juba tema esimene projektitaotlus sai täisrahastuse Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuselt ning noorte osaluse suurendamine kohaliku tasandi otsustusprotsessides võis alata.

Projekti sihtrühmas olid Tartu kooliõpilased, kellele korraldati seminarisari, mis lõppes konverentsiga. Eesmärk oli suurendada noorte ja linnavalitsuse omavahelist infovahetust ning suhtlemist, et ka noored saaksid ühiskonnas kaasa rääkida ning kodukohas midagi muuta, kas siis üksikisikuna või mõne organisatsiooni kaudu.

Üks asi viib aga teiseni ning nii kasvaski Gea esimesest projektist kohe välja uus ja suurem projekt, mis kestis terve aasta. Selle projekti raames asutati viide Tartumaa valda noorte volikogu. Aasta jooksul koolitati noori ja anti neile baasteadmised volikogu tööst, igas vallas olid neile abiks ka mentorid.

"Päris keeruline oli hallata noori viies vallas, kui kokku on inimesi 50 ringis ja lisaks veel viis mentorit - selline haldustegevus oli üsna keerukas, aga toimis," meenutab Gea.

Juba projekti kirjutamine koostöös viie omavalitsusega oli paras sotsiaalne väljakutse, mis nõudis suhtlemist ja läbirääkimist paljude erinevate osapooltega. Gea on selle kogemusega väga rahul ja hindab kõrgelt, kui palju selline tegevus just tema enda isikuomadusi arendab. "Sain suhelda väga erinevate inimestega, alustades kooliõpilastest ja lõpetades vallavanemate, muusikute, teadlaste, telekanalite esindajate ja sponsoritega," loetleb Gea innustunult. See andis talle teadmise, et igale inimgrupile tuleb läheneda erinevalt ja andis kogemusi erinevates olukordades toimetulekuks.

Muidugi tunnistab Gea, et nii suurt projekti tehes lööb ühel hetkel maailm üle pea kokku. Näiteks, kui selgub, et eelarves napib raha; tundub, et asjad käivad üle jõu; oleks vaja suuremat meeskonda, rohkem aega ja vähem probleeme.

"Need ei ole negatiivsed kogemused, pigem raskemad hetked. Keegi ei sunni ju kedagi. Isegi, kui ilmnevad raskused, oled need endale vabatahtlikult võtnud ja saab hakkama küll," ei lase Gea end kõigutada. "Kui ise vastutad, ei saa asju ka ülejala teha."

Tuleb tunnistada tõsiasja - Gea on vabatahtlikust tegevusest vaimustuses ja soovitab seda kõigile. Eriti aga just keskkoolinoortele. Miks? Sest vabatahtlik tegevus võib avada väga palju erinevaid võimalusi. Leiab uusi tuttavaid, saab uusi kogemusi ja tekivad uued koostöövõimalused.

"Saad ise midagi algatada ja teha just seda, mida tahad," ütleb Gea, kelle jaoks on võtmeküsimus endale sobiva organisatsiooni leidmine. "See, kuidas organisatsioon inimesega sobib, mõjutab kogemust väga palju. Domuses mulle lihtsalt istub - ma ei kujuta ette, et võiksin siit ära minna! Ma ei tee seda kui vabatahtlikku tegevust vabatahtliku tegevuse pärast. Olen leidnud Domuses selle koha, mida tahaksin toetada."

Gea Lepik (21)

• Vabatahtlik alates 2009. aastast
• Töötab juristina ja õpib magistrantuuris
• Tegutseb vabatahtlikuna Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuses Domus Dorpatensis
• Hobid on väitlemine, enesearendamine ja kultuuriürituste külastamine

Miks olla vabatahtlik?

Vabatahtlik tegevus on igaühe võimalus muuta maailma kas või natukenegi paremaks ja saada sealjuures väärtuslikke teadmisi, kogemusi ja tutvusi kogu eluks.
Kogemused ja võimalused, mis vabatahtliku tegevusega kaasnevad, avardavad nii maailmapilti kui ka sind ennast isiksusena.

Organisatsioon
Domus Dorpatensis

Raekoja plats 1 / Ülikooli 7, Tartu 51003
Tel 733 1345
E-post dorpatensis@dorpatensis.ee
www.dorpatensis.ee
Domus Dorpatensis on avalikes huvides tegutsev sihtasutus, mille eesmärk on leida häid ideid, neid tutvustada, levitada ning teoks teha.
Domuse ühiskondlik tegevus jaguneb kaheks:
• üritused, sarjad, konverentsid;
• konkreetset ühiskondlikku probleemi lahendavad projektid.
Domus soovib panna aluse jätkusuutlikele sotsiaalsetele ettevõtetele ja võrgustikele, mis jätkaksid ühiskonna teenimist ka pärast Domusest väljakasvamist.
Vabatahtliku roll Domuses on arendada iseennast ning seeläbi anda panus väärt ettevõtmistesse, mis samm-sammult maailma paremaks muudavad. Vabatahtlikke värvatakse kaks korda aastas, septembris ja aprillis (kandideerida võib ka muul ajal). Vabatahtlikeks ootadakse eelkõige inimesi, kel on varasemast ajast kogemusi noorteorganisatsioonides tegutsemisel. Samas on oodatud kandideerima ka kõik teised teotahtelised ja aktiivsed noored.

Lugu on pärit regionaalministri tellimusel valminud raamatust „Olen vabatahtlik, muudan maailma!" (toimetanud Liis Kängsepp). Raamatut esitleti 22. novembril Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Raamatuga saab tutvuda keskraamatukogude laenutuspunktides üle Eesti, samuti saadeti raamat enam kui 200-le gümnaasiumile üle Eesti. Raamatut saab lugeda ka internetist www.siseministeerium.ee/vabatahtlikud.
2011. aasta oli Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aasta, millega soovitakse ühest küljest tõsta inimeste teadlikkust vabatahtlikkust tegevusest ja seda väärtustada, teisest küljest tugevdada vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone. Vaata lisa www.siseministeerium.ee/evta2011.

Rauno Avel – aasta vabatahtlik 2011

2012-01-04

Iisaku Noortekeskuse juht Lii Roosa räägib Iisaku valla ajalehe Meie Keskel detsembrinumbris aasta vabatahtlik 2011 Rauno Avelist ning sellest, kuidas noormehe tunnustuse kandidaadiks esitas.

Loe artiklit siit: http://eestielu.delfi.ee/eesti/ida-virumaa/iisaku/elu/rauno-avel-aasta-vabatahtlik-2011.d?id=63724182.

Vabatahtlik: Olen kuulnud imestust: "Miks sa palgata tööd teed?"

2011-09-21

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) soovib oma tegevusse kaasata kuus organiseerimisvõimelist vabatahtlikku projektijuhti, kellest igaüks pühenduks ühe loomakaitse valdkonna eestvedamisele nii strateegilisel tasemel kui konkreetsete ettevõtmiste näol. ELSi olemasolevad vabatahtlikud Geit Karurahu ning Annika Lepp rääkisid Bioneer.ee-le eneseteostusest ning põhjustest miks seltsi tegevusega liituda.

„Läbi valdkonna tegevuse koordineerimise arendab vabatahtlik projektijuhtimist, tiimitööd, ajaplaneerimist ja suhtlusoskust. Vabatahtlikul on võimalus saada valdkonna oma ala spetsialistiks ja täiendada oma teadmisi ka teistes loomakaitse valdkonnas. Tegevuse tulemusena annab vabatahtlik väga olulise panuse loomade heaolu tõstmisse ja väärkohtlemise vähendamisse," teatab ELSi vabatahtlikke projektijuhte otsiv kuulutus.

Niisamuti kinnitasid ka vabatahtlike koordinaator Geit Karurahu ning taimetoidumessi projektijuht Annika Lepp Bioneer.ee-le just kui ühest suust, et on saanud organisatsiooni hõlma all oluliselt panustada ning olulises valdkonnas midagi ära teha.

Loomade kaitsminee ja abistamine on mõlemale vabatahtlikule südamelähedaseks teemaks, mille edendamiseks vabast ajast ja heast tahtest kaasa löömine tasub ennast kindlasti ära. Mainimisväärne boonus on tööst saadav kogemustepagas ning eneseteostuse tunne nii isiklikul kui ka professionaalsel tasemel. Nii et küsimus „Miks palgata tööd teha?" vabatahtlike endi mõtteisse ei kipugi.

Kui kaua olete ELSi vabatahtlikud olnud?

Geit: Eesti Loomakaitse Seltsiga liitusin ma 2007. aasta lõpus. Vabatahtlikuna hakkasin tegutsema nii umbes aasta hiljem. Esmalt üritasin ELSile abiks olla logotoodete kujundamisel, seejärel heategevusliku müügi vallas. 2010. aasta septembril pakuti mulle võimalus asuda tegutsema vabatahtlike koordinaatorina, mille ma ka rõõmuga koheselt vastu võtsin.

Annika: Alates käesoleva aasta aprillist.

Kuidas tulite ideele vabatahtlikuks hakata?

Geit: Esmalt tuli soov kaitsta loomi ja parandada nende olukorda Eestis. Kuna sellel ajal vabatahtliku tegevuse võimalusi niimoodi ei tutvustatud, ei osanud ma alguses ennast vabatahtlikuks pakkuda vaid liitusin ELSiga ja lootsin, et saan sellel viisil kuidagi kasulik olla. Alles hiljem jõudsin vabatahtliku tegevuse juurde. Kuna siis veel ELSil kindlat vabatahtlike programmi ei olnud loodud, üritasin iseseisvalt leida tegevusi milles ELSil minu abi vaja võiks minna.

Annika: Mul oli üks idee, mis ELSile meeldis. Kui selts oli otsustanud idee ellu viia, siis võeti minuga ühendust, et kas ma sooviksin antud projekti juhtida. Olin nõus.

Kuidas ikkagi just ELSi sattusite?

Geit: Ma ei ole kunagi aru saanud inimeste halvast suhtumisest loomadesse ning olen juba lapsest saati soovinud seda kuidagi parandada. Kuuldes loomakaitse organisatsioonidest välismaal hakkasin uurima kas ka Eestis selline organisatsioon tegutseb. Selle käigus leidsingi ma Eesti Loomakaitse Seltsi. Tutvudes Seltsi põhikirjaga ja tegevustega sain aru, et tegu on organisatsiooniga, mille tegevuses ma soovin osaleda.

Annika: Kui ma üldse vabatahtlikku tööd teeksin, siis minu esimene valik oleks loomade abistamine. Loomulikult ei välista see teisi vabatahtlikke tegevusi. Kui need on oma olemuselt üllad ja maailma muutvad, siis olen võimaluse korral alati valmis abikäe ulatama.

Millised on teie tööülesanded?

Geit: Minu peamiseks ülesandeks on vabatahtlikega suhtlemine ja uute vabatahtlike värbamine, samuti vabatahtlike andmebaasi haldamine. Lisaks tegelen vabatahtlike tegevuse kavandamisega ja korraldamisega, vabatahtlike ürituste ja koolituste korraldamisega ning juhendamisega. Loomulikult ka kõige muuga, mis on seotud vabatahtlikega ja nende tegevusega.

Annika: Olen projektijuht. Sean paika ja viin ellu konkreetse projekti tegevuskava, eelarve, meedia- ja turundusplaani. Otsin ja suhtlen partneritega ning ning kaasan vabatahtlikke. Hoian kätt pulsil kõikidel projektiga seonduvatel tegevustel.

Milline koormus teil vabatahtlikena on?

Geit: Alates eelmise aasta septembrist tegelen ma vabatahtliku tööga igapäevaselt. Teen seda keskmiselt kuskil 30-60 minutit päevas. On ka olnud aegu, kus olen sellega tegelenud nii umbes 5-6 tundi päevas. Kõik oleneb sellest, mis ELSis seoses vabatahtlikega hetkel toimub. Kui on tulemas mõni üritus, kuhu on vabatahtlike appi vaja, või on uued tegevused, kus vajaksime vabatahtlike abi, siis on tööd loomulikult rohkem ja sealt tulevad ka need 5-6 tunnised päevad. Hetkel on jäänud vaid veel ülikooli lõpetamine vabatahtliku tegevuse kõrvale, kuid kuni selle aasta suveni sai vabatahtliku tööd tehtud paralleelselt töö ja ülikooliga.

Annika: Keskmiselt umbes 8 tundi nädalas. Viimasel ajal siiski rohkem - ligikaudu 2-3 tundi päevas.

Mida vabatahtlik tegevus ELSis teile annab?

Geit: Annab võimaluse olla osaline loomade olukorra parandamises, suhelda ja tegutseda koos inimestega, kes armastavad loomi ja soovivad neid aidata sama palju kui mina. Samuti on ELSis tegutsemine õpetanud paremini tundma loomakaitse valdkonda ja andnud võimaluse pidevalt loomakaitse teemadega kursis olla. Loomulikult ka võimaluse teha seda, mida ma kõige rohkem teha armastan.

Annika: Saan aidata kaasa äärmiselt vajaliku ja uue asja sünnile. Loomulikult saan ka kogemusi projektijuhtimises, tiimitöös, ajaplaneerimises jms. Lisaks olen tutvunud mitmete väga toredate inimestega, kellega kindlasti ka tulevikus erinevaid ettevõtmisi korraldame.

Millised on vabatahtliku tegevuse positiivsed küljed?

Geit: Üks peamiseid positiivseid külg on see, et vabatahtlikuna tegutsemine annab võimaluse tegeleda millegagi, mis endale huvi pakub. Iga tegevusega saab juurde uusi kogemusi, millede käigus võib õppida juurde midagi, mida hiljem võib ka mujal vaja minna. Lisaks tutvub paljude erinevate inimestega, kellega koos saab ühise eesmärgi nimel tegutseda. Üks kõige paremaid tundeid vabatahtliku tegevuse juures on see, kui tead, et oled saanud oma tegevusega kellelegi kasulik olla või kedagi aidata.

Annika: Võimalus aidata on juba iseenesest positiivne.

Millised on aga murekohad või probleemid?

Geit: Ausalt öeldes ei oskagi otseselt vabatahtliku tegevuse juures ühtegi probleemi või murekohta välja tuua. Kui kardetakse, et vabatahtlikuna tegutsemine võib häirima hakata muid tegevusi, siis alati on võimalus neid tegevusi koomale tõmmata. Või kui kardetakse, et isiklikud väljaminekud suurenevad vabatahtliku tööga tegeledes, siis keegi ju ei kohusta selleks. Vabatahtlikku tööd on võimalik teha ilma selle peale kuidagigi raha kulutamata. Ainuke kulu vabatahtliku tegevuse juures on aeg.

Annika: Vabatahtlikul ei ole ju töölepingut ega tööaega. Teinekord on keeruline erinevaid tegemisi ja asjaajamisi sättida nii, et kõigile sobiks. Ja aeg-ajalt tullakse vabatahtlikuks liigse entusiasimiga - ollakse algselt nõus ühe või teise asjaga tegelema, kuid kui tegemiseks läheb, siis on inimene otsustanud, et tal siiski pole aega või tahtmist. Selles mõttes on oluline, et vabatahtlik võtaks ka vastutuse.

Mida tunnete, et saate vabatahtlikuna ära teha?

Geit: Tegutsedes vabatahtlike koordinaatorina tunnen, et olen ELSis suutnud palju ära teha. Olen aidanud ellu viia vabatahtlike projekti ja asunud seda juhtima. Tehes seda, olen vähendanud teiste aktiivsete tegutsejate töökoormust ja muutnud nende töö teatud mõttes ka mugavamaks. Järgnevalt plaanin vabatahtlike programmi veelgi edasi arendada, leida uusi tegevusi, millede juures ELSil vabatahtlike abi võiks vaja minna, et muuta organisatsiooni tegevust veelgi efektiivsemaks.

Annika: Kui on piisavalt ressursse, siis saab väga palju ära teha. Aga ressursid on just need, millest tavaliselt puudu jääb. Võib-olla saaks palju rohkem ära teha, kui ettevõtted oleksid altimad abistama erinevaid ettevõtmisi. Ja ma ei pea silmas rahalisi toetusi, vaid pigem konkreetsete teenuste ja know-how jagamist. Sellised pro bono laadsed ettevõtmised tuleks kuidagi au sisse tõsta.

Kas on mõni konkreetne saavutus, mida tahaksite enda tegevuse juures või üldiselt ELSi vabatahtlike tegevuse juures eriliselt esile tõsta?

Geit: Võibolla üheks saavutuseks võibki pidada meie vabatahtlike programmi, mille oleme aasta jooksul aktiivselt käima saanud. Selle aja vältel oleme värvanud juurde palju uusi vabatahtlikke, leidnud vabatahtlikele tegevusi ja vaadanud üle seltsi tegevused, kus vajaksime vabatahtlike abi.

Kuidas on vabatahtlikest kasu organisatsioonile?

Geit: MTÜde jaoks moodustavad vabatahtlikud suure osa tööjõust tänu kellele on võimalik organisatsioonina midagi ära teha. Vabatahtlikud aitavad ellu viia organisatsiooni eesmärke, samuti on nad abiks organisatsiooni igapäeva tegevuste juures.

Annika: Lisaks töökoormuse vähenemisele on kindlasti suureks plussiks see, et läbi vabatahtlikkuse võimaldamise on organisatsioon avatum ja justkui meie kõigi ühine ettevõtmine. Meil on kõigil võimalik kaasa aidata loomade paremale käekäigule.

Mis üldse teid kui vabatahtlikke enim motiveerib?

Geit: Üheks peamiseks motivaatoriks on see, et ma saan aidata organisatsiooni, mille tegevust pean oluliseks.

Annika: Nagu juba eelnevalt mainisin, on minu jaoks olulisim võimalus otseselt aidata loomi. Kõik muu on teisejärguline.

Milline on teie arvates suhtumine vabatahtlikku tegevusse Eestis? Aga teie sõpruskondades?

Geit: Eestis on aastate jooksul suhtumine vabatahtlikku tegevusse paranenud. Järjest enam nähakse vabatahtlikus töös suurt kasu organisatsioonidele ja head kogemuste pagasit inimestele. Rohkem tutvustatakse vabatahtlikke tegevusi ja erinevaid võimalusi kus ja kuidas vabatahtlikuna tegutseda. Viimaste aastate jooksul on läbi viidud ka rohkem uuringuid vabatahtliku töö ja vabatahtlike kohta.

Pean tunnistama, et minu sõpruskonnas, inimeste hulgas, kellega ma kõige tihedamalt suhtlen, ei ole ühtegi inimest, kes vabatahtliku tööga tegeleks. Pigem toimib selline vaikiv austus minu vastu, kes ma vabatahtliku tööd teen, ja minu poolt siis mõistmine, miks nemad seda teha ei soovi või ei saa.

Annika: Tahaks loota, et suhtumine on siiski valdavalt positiivne. Olen küll vahel kuulnud imestust, et "miks sa ilma rahata tööd teed?" Aga seda viimast väga harva, ja peale põgusat selgitust on tavaliselt seegi mõistatus lahenenud.

Mida tuleks vabatahtliku tegevuse toimimise juures veel paremaks muuta?

Geit:Vabatahtliku tegevuse toimimist on Eestis viimaste aastate jooksul jõudsalt edasi arendatud. Loodud on lihtsaid ja mugavaid viise, kuidas vabatahtlikud saaksid endale tegevusi leida ja organisatsioonid vabatahtlikke. Samuti on järjest enam hakatud vabatahtlikku tööd avalikkusele tutvustama. Samas tundub, et Eestis on vabatahtlik tegevus levinud enam õpilaste ja tudengite hulgas. Vabatahtlikule tegevusele ja vabatahtlikkusel põhinevatele organisatsioonide tegevusele aitaks kaasa, kui vabatahtliku tööd tutvustataks ka enam vanematele ja kogenenumatele inimestele.

Annika: Ma usun, et see on organisatsioonipõhine. ELSile näiteks kuluks ära üks vabatahtlike veebipõhine rakendustarkvara. Ehk leidub kuskil keegi, kes tahaks vabatahtlikus korras sellise meile meisterdada?

ELSi vabatahtlikke valdkonnajuhte otsimise kuulutust loe siit ning ELSi meeskonna ja tegevustega saad tutvuda siin.

Artikkel valmis MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös.

Eesti neiu vabatahtlikuna Kreekas eriolümpial kogemusi korjamas

2011-08-31

Mai-Liis Sõerd on positiivsusest ja pealehakkamisest pakatav tütarlaps, kes tudeerib Tartu ülikoolis korraga kahte eriala – inglise keelt ja kirjandust ning ajakirjandust ja kommunikatsiooni – ning haarab suure hurraaga kinni põnevatest vabatahtliku töö võimalustest. Sel suvel käis Mai-Liis priitahtikuna ennast proovile panemas eriolümpiamängudel Kreekas ning jutustab seejärel silmade särades oma kogemusest ka Bioneer.ee-le.

Vabatahtlike Väravas talvekuudel erialase või muu põneva tegevuse leidmiseks huviga ringi vaadates leidis Mai-Liis kuulutuse, mis teda hetkega paelus. Nimelt otsiti Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVS) kaudu vabatahtlikke Ateenas toimuvatele eriolümpiamängudele.

Siiras ettevõtmine unistuste riigis

Just toimumiskoht Kreeka oli see, mis esmalt neiu tähelepanu reklaamitud võimaluse juures köitis. „See on pika ajalooga jutt,“ selgitab Mai-Liis oma aktiivset huvi Kreeka ja kreeka keele vastu, mis vabatahtliku töö pakkumise juures vägagi olulist rolli mängisid.

Juba põhikoolis asus ta nimelt omal käel ja interneti abil katsetamise huvist kreeka keelt õppima. Tänaseks on Mai-Liisil aga juba läbitud paar keelekursust ülikoolis ning sõbrannaga ka lemmikriigis rändamas käidud.

Küll sellest pole aga saanud ning hing ihkas ikka Kreekasse tagasi, mistõttu sobis Vabatahtlike Väravas ilmunud kuulutus Mai-Liisile kui rusikas silmaauku.

„Esimene asi, mida ma vaatasin, oli loomulikult aeg – ma ei tahtnud ülikoolist selle nimel loobuda,“ selgitab ta kuulutust silmates peast läbi käinud mõtteid.

„Teisena vaatasin projekti – eriolümpiamängud – ülimalt põnev nimetus ja tundus nii siiras ja nii suur ettevõtmine,“ ütleb Mai-Liis, lisades, et Euroopast oodati projekti raames üritusele appi kokku 100 priitahtlikku kätepaari.

Tegevusetus õpetas kannatlikkust

Boonuseks oli sealjuures, et nii elamine kui ka toit olid EVSi vabatahtlike jaoks tasuta ning sõidukulud hüvitati. Hiljem selgus aga, et olümpiale oli kaasatud lisaks EVSi programmi läbi valitutele ja rohkearvulisele kohalike abiliste hordile ka ligikaudu 500 muud rahvusvahelist vabatahtlikku, kellel erinevalt EVSi projektilistest oma elamise ja vabatahtlikuks olemise võimaluse eest kõik kulud ise kanda tuli.

„Eraldi korraldustiim oli kohal ja nemad olid eraldi otsinud vabatahtlikke ja nende jaoks rolle leidnud,“ selgitab Mai-Liis ning lisab, et tegelikult ei oldud väga hästi suudetud hoomata, kui palju vabatahtlikke suurürituse korraldamiseks reaalselt vaja võiks minna, mistõttu kippus tegutsemisvalmeid abikäsi pigem üle jääma.

„Juhtus see, et päris tihti tuli meil lihtsalt istuda ja oodata, et meile leitaks tegevust,“ ütleb ta, „ja tegelikult tekitas see alguses väga palju paksu verd, sest mõned inimesed olid tulnud suurte ootustega ja väga teotahteliselt, valmis maailma muutma ja kõike tegema.“

Organiseerimisvead said ka vabatahtlike seas peamiseks aruteluküsimuseks, kuid lõppkokkuvõttes tuli siiski tunnistada, et igaühel pruukis ise oma kogemus just niivõrd eriliseks teha kui hing ihaldas.

„Ütleme nii, et see töö õpetas mulle väga palju kannatlikkust ja ma usun, et ka teistele,“ sõnab Mai-Liis ning lisab, et Kreekas on ajastki teistmoodi arusaam, mistõttu tuligi mõnikord väga kaua oodata.

„Vahel sai aga päris palju teha ja see sõltus ka sellest kui aktiivne ise olid, kui palju läksid sportlasele juurde, kes paistis natuke igavlevat, rääkisid temaga,“ rõhutas ta igaühe suhtumise olulisust.

Mai-Liis (vasakult esimene) teiste vabatahtlikega Kreekat avastamas. Foto: Kadri Sprenk

Parimaks osaks eksootiliste sportlastega suhtlemine

Kogu ettevõtmise parimaks osaks peab Mai-Liis vaieldamatult võimalust päevast päeva igast maailma nurgast pärit inimestega tihedasti suhelda, koos elada ning sealjuures valitsevat harmoonilist õhkkonda.

„Kogu see maailm on nii eriline ja täis nii paljut – väga palju naeru, lõbutsemist, häid emotsioone ja lihtsalt siirust,“ loetleb neiu eriolümpia sportlastega kokkupuutumise võlusid.

„Mulle meeldis just see, et kõik oli niivõrd rahvusvaheline,“ jutustab Mai-Liis, „inimesed riikidest, mille nime ma kuulen teist korda elus ja mina sain neid igapäevaset aidata.“ Abiks sai ta sportlastele olla ehk pisikestena näivate ülesannete juures, kuid vastutasuks saadav tänu oli üüratu.

Samamoodi paelusid tütarlast põnevad vestlused näiteks meeskonnaga Iraanist või sportlasega Omaanist ning võimalus näha, kuidas eri maakera otstest pärit inimesed ennast igapäevaselt üleval peavad.

„Sellised väikesed kontaktid väga eriliste, sinu jaoks eksootiliste inimestega ja tänu või eneseteostuse tunne, mida ma usun, et väga paljud vabaathtlikud läksidki sinna otsima,“ loetleb Mai-Liis ülivõrdelisi emotsioone ning lisab, et kõik vabatahtlikud nõustusid, et sportlaste ja delegatsioonidega tutvumine oli absoluutselt parim osa nende tööst.

Õppimine toimus ka töötundidest vabal ajal

Samamoodi moodustas olulise osa EVSi vabatahtlikuks olemisest aagrielu ja omavaheline suhtlus, mis toimus ka töötundidest väljaspool. „Sinna ei mindagi ju selleks, et infolauas infot jagada, vaid lähed laiemas mõttes huvitavat kogemust saama ja õppima,“ täpsustab Mai-Liis projekti põhimõtteid.

„EVSi mõte ongi see, et töö on ainult pool kogemusest, teine pool õppimisest ja arenemisest ongi see, et veedad aega koos erinevate rahvuste esindajatega, elad, õpi, muutud sellega,“ lisab ta.

EVSi vabatahtlikud elasid kuu aega suures kuumuses olümpiakülade juures telklaagrites. Olümpiamängud kestsid ise kokku ligi nädala, millele eelnesid ettevamistav periood, sisseelamine ning koolitused ja järgnesid kokkuvõtete tegemine ja pisaraterohked hüvastijätud.

Kiireimateks tööpäevadeks olid vabatahtlikud jagatud kolme vahetusse: hommikune, lõunane ja õhtune. Hommikune vahetus alustas juba kell kuus, et läbi maalilise laagripaiga olümpiakülla marssida ning tegudele asuda.

„Ärkasime pimeduses, võtsime jääkülma dušši ja sammusime pimeduses – tavaliselt kuu veel paistis, taamal kõrgusid Kreeka mäed ja valged siniste kuplitega kirikud – mööda metsavaheteed küladesse,“ kirjeldab Mai-Liis varajast, kuid eksootilisusega hurmavat laagrirutiini.

Tööpäev kestis 5-6 tundi, millele järgnes vaba graafik. „Väga suur osa ajast mööduski lihtsalt rannas sõpradega mõnusasti aega veetes, aga organiseeriti ka erinevaid etevõtmisi, näiteks koguti seltskond kokku ja mindi lähedalasuvaid saari külastama,“ jutustab ta.

Võimalusi meelelahutuseks ja kohaliku elu-oluga tutvumisek leiti reeglina ise. „Kõik olid iseseisvad, aga samas tehti kõike koos ja igaüks leidis alati seltskonna, kes oli samadest asjadest huvitatud,“ sõnab Mai-Liis.

Ennast probleemidesse ei sega

Raskustest rääkides jääb neiu aga tagasihoidlikuks ning lausub, et tal ei ole kombeks endale asjadest suurt probleemi tekitada.

„Mul on tunne, et mida vähem ma segan ennast probleemidesse või mida vähem ma mõtlen mingisuguse asja endale probleemiks, seda kergem ja mõnusam mu elu tegelikult on,“ selgitab ta.

Varasemat kogemust tal erivajadustega inimestega suhtlemisest ei olnud, kuid kohapeal tehtd lühiülevaade, oma heaksarvamine ja teiste vabatahtlike tugi aitasid neiul gas olukorras kenasti toime tulla.

„Suurema osa pidime lihtsalt tegema omast heast talupojamõistusest ja loomulikult tekkis küsimusi,“ ütleb ta, „aga see kogemus õpetas meid kindlasti kõiki rohkem nägema.“

„Sa lihtsalt oled sina ise ja lased neil olla nemad ise ja vaatad, kuidas te hakkama saate,“ on peamised tarkuseterad, mis neiu vaimupuudega sportlastega suheldes endale kõrva taha pani.

Mai-Liis kohaliku kilpkonnaga tutvumas. Foto: Kadri Sprenk

Vabatahtlik on uudishimulik ja aktiivne

Kõige enam rõhutab Mai-Liis aga kuivõrd rahule tema ning uutest tuttavatest vabatahtlikud kogemusega jäid. Igas vanuses, igalt elualalt ja haridustasemega rahvusvahelisest seltskonnast kujunes soe sõprusringkond, kelle järele igatsetakse ja kellega Facebooki teel tihedat suhtlust peetakse.

Ühise nimetajana leiab Mai-Liis aga kõigil vabatahtlikel olevat uudishimu ja aktiivsuse „Minu meelest on vabatahtlikul uudishimu maailma vastu – ta ise näeb, tunneb huvi, et saaks midagi teha, midagi muuta, midagi kogeda.“

Kindlasti on andmisrõõm sealjuures suurem kui saamisrõõm ning üks tekitab ka juurde teist, mistõttu positiivsed tundmused kogemuse käigus aina kuhjuvad.

„Mina aina sain häid emotsioone, häid sõpru, toredaid meeldejäävaid kogemusi, millele on hea tagasi vaadata,“ ütleb Mai-Liis ja lisab, et kohapeal olles võis ju vahel tunduda, et on liiga palav ja väsinud olla ning vanaema igatsus peal, aga tagasivaates ei loe kõik see enam karvavõrdki.

„Ma olen nii õnnelik, et selline asi minuga juhtus, et nii just pidi minema,“ lausub ta silmade särades taaskord oma sõnade kinnituseks.

Artikkel valmis MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös.

Viru folgi vabatahtlik: vabatahtlikuks olemine on elustiil

2011-08-22

Viru Folgi vabatahtlik KADRI SPRENK rääkis Bioneer.ee portaalile, miks ja kuidas saadakse Viru folgi vabatahtlikuks.

Kuidas saadakse Viru folgi vabatahtlikuks?

Mina saatsin kirja Agni Kaldmale, kes on vabatahtlike koordinaator. Leidsin Agni andmed Viru Folgi kodulehelt. Kirjutasin folgimeeskonnale kevadel ja küsisin, kas nad otsivad vabatahtlikke.

Alguses pidi minu tööks olema parklapiletite müümine, aga paar päeva enne folki helistati ja küsiti, kas tahan olla hoopis lavamänedžer. Võtsin pakkumise rõõmuga vastu.

Mida lavajuht folgil teeb?

Ma tegelen bändidega ja nende lavale saamisega. Hoolitsen, et bändide heliproovid hakkaksid õigel ajal. Pakun esinejatele ka vett ja saiakesi. Kui on mingeid probleeme, siis on minu ülesanne suhelda targemate inimestega.

Sel korral oli mul kaks lava: Vinteri lava ja kabel-kirik.

Mida vabatahtliku tegevus sulle annab?

Minule annab vabatahtlikkus rõõmu - sellist heaolu tunnet, et olen kedagi saanud aidata. Saan nii palju uusi kogemusi ja uusi tuttavaid. Kogun endale sotsiaalset kapitali.

Kas vabatahtlikud saavad ka mingit muud kasu peale sotsiaalse kapitali?

Olen kohanud inimesi, kes võtavad hästi väikese ülesande, et saaksid hästi palju kontsertidel käia.

Kui mulle mõni üritus väga meeldib, aga pilet on minu jaoks kallis, siis uurin, kas seal otsitakse vabatahtlikke. Aga see ei ole määrav.

Mille peale ise folgil raha kulutad?

Olen folgi toidul, mul ei kulu eriti raha.

Meil on toidutalongid, sellised punased. Kui oled vabatahtlik, siis polegi aega, et kuskile sööma minna. Vabatahtliku toiduks on tavaline koolisöökla toit: kartul, lihakaste, salat.

Kas oskad Bioneeri lugejatele välja pakkuda mõne nipi, kuidas pääseda üritustele, kui raha eriti pole?

Mina olen alati vabatahtlikuks saanud. Kui oled juba ühe aasta olnud, siis läheb lihtsamalt.

Olin vabatahtlik Eriolümpia rahvusvahelistel suvemängudel Ateenas, siis Viljandi folgil, Europeade’il, nüüd on Viru Folgil. Olin kunagi ka kodutütar.

Vabatahtlikuks olemine on elustiil.

Kust leida vabatahtliku tegevuse projekte?

Projekte leian Vabatahtlike Väravast. See on mu parim sõber! Postkasti tulevad kirjad ja siis vaatan, mis mulle meeldib.

Viljandi folgi vabatahtlik: saan olla meeskonnas, mis toob inimeste näole naeratuse

2011-08-04

11 aastat Viljandi folgil vabatahtlikuna kaasa löönud Kristo Tohver püüdis kord käia festivalil lihtsalt külastajana, kuid rohkem ei suutnud – korraldajate entusiasm ja korraldamisest saadav hoopis teistsugune, sisulisem festivalitunne meelitasid ta meeskonda tagasi, kirjutab Agnes Männiste Bioneer.ee portaalis.

Kristo alustas folgil aastal 2000 raamatupidamise abina, näiteks aitas ta selle töö raames piletimüüki korraldada. Ta tegutses vabatahtlikuna viis aastat ning võttis siis pausi, sest tahtis festivali vahelduseks lihtsalt külalisena nautida. Ent n-ö vabal aastal sai ta kohe aru, et see pole ikka see ning pakkus end tagasi. Ühe aasta tegutses ta veel raamatupidamise abina ning asus siis tööle lavajuhina. Seekordne pärimusmuusikafestival oli lavajuht Kristole juba neljas.

Mis siis on see, mis festivalist eemale ei lase ja sellele igal aastal tagasi toob? „Esiteks on folk täiesti fenomenaalne sündmus ja läheb nii paljudele inimestele korda – nii korraldajatele kui külastajatele. Siin on nelja päeva jooksul nii positiivne atmosfäär ja minu jaoks on oluline, et saan olla selles meeskonnas, mis toob inimeste näole naeratuse,“ põhjendab Kristo.

Endise kultuurikorraldajana teab ta, et vabatahtliku töös puudub muidu kultuurikorraldusega nii tihedalt seotud stress. Vabatahtlik läheb festivalile ja annab oma väikese panuse ning saab hiljem positiivset tagasisidet nagu korraldajadki. Panus on väike aga positiivne elamus ja hea tunne mõnusalt suured.

Aastad on korraldusmeeskonna kokku liitnud

Teisalt annab korraldusmeeskonnas kaasa löömine festivalile hoopis teise mõõtme ja pakub teistsuguse elamuse. Nii näeb ka lava taga või staabis toimuvat, saab kaasa elada korraldajate rõõmudele ja muredele, toetada meeskonnaliikmeid jne. Kristo sõnul on folk aastate jooksul korraldajate meeskonna väga hästi kokku liitnud, nii et tegutsetakse justkui kogukonnana.

Varem PÖFFi korraldamisega ja selle raames ka vabatahtlike programmi ülesehitamisega tegelenud, kuid nüüd Niitvälja golfikeskuse tegevjuhi ametit pidava mehe sõnul on oluline, et vabatahtlike seas tekiks tiimitunne. On tähtis, et nad tunneks end ja oma panust olulisena, mitte teisejärgulisena. „Vabatahtlik on tihti eesliinil. Kõik korraldajad ei puutu publikuga nii vahetult kokku kui piletimüüjad, platsikoristajad või lavajuhid ja see side loob festivali näo. Selle nimel peab organisatsioon palju vaeva nägema, sest tasu, mida saadakse sellest, kui inimesed on rahul ja positiivsust, mida nad annavad külastajatele, ei ole võimalik millegagi asendada,“ usub ta.

Kristo töö pärimusmuusikafestivali lavajuhina koosneb mitmest ülesandest. Lava taga tuleb jälgida, et kõik toimiks ja kõik vajalik oleks olemas ning vajadusel tuleb aidata probleeme lahendada. Enne esineja lavaleminekut tuleb teda publikule tutvustada ning püüda luua positiivne atmosfäär, et publikul oleks tore. Kontserdi ajal tuleb jälgida, et esineja mängiks etteantud aja ja mitte palju rohkem, sest kui kõrvallaval algab hiljem kontsert, vajavad sellel üles astuvad esinejad samuti aega heliprooviks. Pärast kontserti tuleb rääkida publikule nii järgmistest kontsertidest kui jagada muud olulist infot. Veel tuleb lava taha juhatada ajakirjanikke ja fotograafe ning jälgida isegi ilma. Näiteks kui lavaesine on läinud liiga mudaseks, on toodud publikule jalgade alla põhku.

Püüdsid kolmekesi päästa hilinenud kontserti

Kristol lavajuhi tööst õnneks ebameeldivaid kogemusi meenutada ei ole, sest kontserdid on alanud üldiselt õigel ajal ja tehnilisi probleeme pole ka ette tulnud. Vaid paar korda on oldud lähedal kontserdi pooleli jätmisele. Küll aga muigab ta ühe kõrvallaval juhtunud loo üle.

Seal ei tahtnud üks tehniliselt keeruline kontsert käima minna ja hilines. Lavajuht Andri püüdis aja sisustamiseks publikuga juttu ajada ja laulda, kuid see ei tulnud tal eriti hästi välja. Kristo ja kolmas lavajuht Arno itsitasid kolleegi püüdluste peale lava taga, kui Andri teatas publikule, et kutsub oma sõbrad appi. Kuid mehed ei suutnud ka kolmekesi laval midagi ette võtta. „Inimestel oli väga naljakas, sest me olime hädas seal kolmekesi. Siis tuli pärimusmuusik Cätlin Jaago appi ja tegime laval ühe ringmängu,“ on täbar olukord Kristol siiani eredalt meeles.

Veel mäletab ta kontsertidelt publiku reaktsioone esinejatele. Näiteks kaks aastat tagasi toimunud Venemaa balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski kontserti mäletab Kristo kui väga rahvarohket. „Kirsimägi oli nii täis, et inimesed oleks tagantpoolt üle ääre hakanud kukkuma,“ meenutab ta. Samuti on tal hästi meeles emotsioonid, kui see rahvamass esinejat tagasi kutsus.

Folgil esinevad muusikud on Kristo sõnul väga mõistlikud ja positiivsed. Näiteks sel aastal esinenud Dominikaanist pärit merengue-muusiku Joaquin Diaze bändil jäi folgile tulles maha pagas, kuhu olid pakitud ka ühe omapärase pilli mängimiseks vajalikud metallvardad. Nende asendamiseks pakkusid folgilised muusikule kahvlit, mille peale mees teatas, et söögiriist sobib mängimiseks väga hästi. „Mõni muu muusik oleks võinud pirtsutama hakata, et ta ei mängi sellega, kuid folgi muusikud naudivad seda, mida nad teevad ja nendega on hästi lihtne suhelda,“ arvab Kristo.

Esinejate entusiasm ja positiivsus nakkavad

Esinejate nauding, positiivsus ja entusiasm kanduvad lavalt üle ka publikule ning nii ei saagi Kristo folgi ajal aru, kuidas ta üldse saab mingit teistsugust muusikat kuulata. Kontsertidel käies tundub, et just see ongi kõige õigem ja parem. Entusiasmiga tegutsevad folgil ka korraldajad ning see nakatab uusi vabatahtlikkegi. „Kui tuled vabatahtlikuna folgile, siis näed, kuidas kõik naudivad seda, mida nad teevad ja paratamatult naudid ise ka. Ükskõik, mida sa teed,“ on Kristo veendunud. Ta kinnitab, et folgil tegutsedes ei tundu ükski töö ebameeldiv, isegi mitte platsi koristamine.

Vabatahtlikuna töötades on hea võimalus ka kohtuda inimestega, kellel on sarnased huvid. Uute vabatahtlike jaoks on Kristo sõnul folk väga hea tutvuste sõlmimise ja sõprade leidmise koht.

Aasta aega Inglismaal kultuurikorraldust õppinuna leiab Kristo, et Eestis on vabatahtlikuna tegutsemine muutunud küll populaarsemaks, kuid potentsiaali tõelise ärakasutamiseni on veel pikk tee minna. Näiteks ei ole meil vabatahtlikke eriti kasutanud kultuuriasutused. Mujal maailmas on Kristo sõnul vabatahtlikud tihti ka näiteks turundus- või finantsnõunikud, mitte lihtsalt lihtsama töö tegijad. Ta leiab, et Eestis ollakse tublid teatud valdkondades suurte vabatahtlike hulkade rakendamise, motiveerimise ja juhtimise osas, kuid väikestel organisatsioonidel annab oma võimekust veel palju parandada. Ja vabatahtlikkuse populaarsuse osas on ka veel rohkelt teha.

Kristo usub, et inimesed hakkavad aina enam otsima oma ellu teistsuguseid väärtusi ning mõistma, et raha ei ole peamine, mille peale mõelda või mille pärast midagi teha. Siis tekivad tema arvates ka võimalused vabatahtlikuna tegutseda – panustatakse valdkondadesse, mis meeldivad.

REIGO ROASTO: Loodusvaatluste andmebaas on mõeldud nii harrastusvaatlejatele kui ka vastava haridusega inimestele

2011-08-04

Foto: Arion lusitanicus - Lusitaania teetigu, autor Uudo Timm.

Bioneer.ee uuris Keskkonnateabe Keskuse looduskaitseosakonna juhtivspetsialisti Reigo Roasto käest, mida kujutab endast loodusvaatluste andmebaas ja miks on oluline loodust vaadelda.

Milliseid liike kutsutakse võõrliikideks? Kuidas teada, mis on võõrliik ja mis mitte?

Võõrliigid on meie loodusele mitteomased liigid, mille levimine siia on olnud inimtegevuse tagajärg, olgu selleks siis tahtlik või tahtmatu tegevus.

Tahtlikud tegevused on olnud võõramaiste liikide sissetoomine näiteks ilutaimena, silotaimena või karusloomana.

Tahtmatuks tegevuseks, millega võõrliike sisse tuuakse, on näiteks aina tihenev kaubavahetus maailma erinevate osade vahel. Nõnda võidakse meile lisaks sisseveetavale kaubale tuua ka Eesti loodusele võõras liik, kes võib talle soodsate tingimuste ja juhuste kokkusattumisel muutuda invasiivseks ja hakata meie loodusele kahju tekitama.

Võõrliigi ära tundmiseks peab olema kursis, millised liigid on võõrliigid. Selleks tuleks lugeda vastavat kirjandust või otsida infot internetist. Näiteks on Eesti bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustiku veebilehel (http://btv.eelis.ee) liikide teema allteemaks võõrliigid. Sinna on kogutud päris mitu linki, mille alt saab võõrliikide kohta informatsiooni.

Sedasi, et looduses isendile peale vaadates, ilma et vaataja liigi ära määraks, saaks öelda, kas tegemist on võõrliigiga või pärismaise liigiga, ei saa. Ükski taim ega loom ei ole looduslikes tingimustes ju sildistatud, et näe, see on võõrliik, see pärismaine ja see kolmas looduskaitsealune.

Signaalvähk. Foto: Margo Hurt, Keskkonnaamet.

Mõned võõrliigid on Eesti looduses väga hästi kohanenud. Miks on oluline pöörata võõrliikidele tähelepanu? Kas võõrliikide hea kohanemine on probleem?

Valdavalt kehtib selline ligikaudne reegel, et kõigist sisse toodud võõrliikidest naturaliseerub ehk kohaneb uute oludega 10%, kellest omakorda 10% muutub invasiivseks.

Invasiivsed võõrliigid ongi need kõige ohtlikumad, sest kinnistunud meie looduslikes ja poollooduslikes elupaikades, püsivad ja levivad nad edasi ning ohustavad oma olemasoluga loodulike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning aine- ja energiaringete teid toiduahelas või ka inimtervist. Ehk siis nad sisenevad kohalikku toiduahelasse, konkureerivad kohalike liikidega täites samu nišse, võivad anda lähedaste liikidega hübriide, tuua kaasa patogeene ja parasiite ning olla toksilised teistele liikidele, sh inimesele. Näidetena võib tuua Sosnowsky karuputke, kelle puudutamine tekitab inimesele põletushaavu, ja mingi, kes tõrjus euroopa naaritsa viimase elupaikadest välja.

Kas võõrliigid on meile ka kuidagi kasulikud?

Need liigid, mis on inimese poolt teadlikult sisse toodud, on üldjuhul mingis valdkonnas olnud mingil ajajärgul teatud mõttes kasulikud. Muidu ei oleks nende sissetoomisega ju tegeletud.

Teistest maadest ja maailma piirkondadest on võõrliike sisse toodud näiteks põllukultuurideks, ilutaimedeks, silotaimedeks, karusloomakasvatuseks, aga ka õppe- ja teaduslikel eesmärkidel. Nad on muutunud probleemseks seetõttu, et on inimese kontrolli alt väljunud ning kohalikku loodusesse levinud.

Sosnowsky karuputk. Foto: Wikipedia

Milliste võõrliikidega on Eestis enim probleeme?

Sellele küsimusele teab enamus eestimaalasi vastata, et Sosnowsky karuputkega. Seda seepärast, et selle liigi põletushaavadest ja tõrjest räägitakse ajakirjanduses igal aastal.

Tegelikult on probleeme ka teistega. Näiteks ameerika naarits ehk mink naturaliseerus 20. sajandi teisel poolel meie kooslustes täielikult ja tõrjus euroopa naaritsa viimase elupaikadest välja.

Euroopa naaritsa kaitseks püüti Hiiumaal sealne mingiasurkond kinni, seejärel toodi loodusesse euroopa naaritsad tagasi ja nüüd taastatakse viimase jaoks vajalikke elupaiku. Eesti edukas naaritsa Hiiumaale taasasutamise projekt on ainulaadne kogu maailmas.

Kas botaaniku- või zooloogihariduseta inimesed saavad ka vabatahtlike loodusvaatlejatena võõrliikide leviku andmebaase täiendada?

Jah, saavad. Loodusvaatluste andmebaas on mõeldud nii harrastusvaatlejatele kui ka vastava haridusega inimestele.

Botaanikute, zooloogide ja teiste vastava haridusega inimeste vaatlused on ka väga teretulnud, sest nemad võiksid põhimõtteliselt anda andmebaasi väga olulise ja suure panuse.

Mink. Foto: Wikipedia.

Kas vaatlusandmeid oodatakse ka selliste liikide kohta, mis pole võõrliigid?

Loodusvaatluste andmebaas ootab vaatlusi kõigi Eesti liikide kohta. Võõrliikide vaatlused on lihtsalt selle suve teema, millega püüame tähelepanu.

Eelmisel aastal, kui oli rahvusvaheline elurikkuse aasta ja Eesti looduskaitse 100. juubeliaasta, kogusime maikuu jooksul kampaania korras kaitsealuste liikide vaatluseid. Neid saime tänu kampaaniale ühe kuuga peaaegu sama palju kui varasematel aastatel terve aasta jooksul.

Lugejale siinjuures kinnituseks, et iga vaatlus ja iga vaatleja on teretulnud! Lisaks pakub andmebaas võimaluse paluda teistelt vaatlejatelt abi liigi tuvastamiseks, kui vaatleja ise sellega hätta on jäänud. Selleks tuleb kõik teised vaatluse andmed peale liigi nime sisestada, lisada vaatluse juurde vaadeldud isendist tehtud foto või fotod ja saata vaatlus liigi määramiseks.

Andmebaasil on olemas ka avalik kaardirakendus, kus igaüks saab vaadata andmebaasi sisestatud ja liigirühma eksperdi poolt tõenäoliseks kinnitatud vaatlusi Eestimaa kaardil UTM 10x10km ruudustiku täpsusega.

Loodusvaatluste andmebaasi kasutamine paneb tavainimese enda ümber looduses toimuvat tihtilugu rohkem märkama ning huvi tundma, kes see selline oli, keda ta ühes või teises kohas märkas, kuid keda kohe ära ei tundnud.

Miks on tarvis võõrliikide leviku kohta andmeid koguda?

Nagu öeldud on invasiivsed võõrliigid kinnistunud meie looduslikes ja poollooduslikes elupaikades, püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga loodulike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning aine- ja energiaringete teid toiduahelas või ka inimtervist.

Seega on väga oluline teada, kus need võõrliigid elavad ja kasvavad, et saaks võtta tarvitusele vajalikud meetmed meie looduse kaitsmiseks.

Just seetõttu käivitasimegi mai keskel 1. septembrini vältava võõrliikide ülesmärkimise kampaania loodusvaatluste andmebaasi (http://loodusvaatlused.eelis.ee), milles saab kaasa lüüa iga Eestimaa elanik.

Loodusvaatluste andmebaas on mõeldud igale loodushuvilisele oma vaatluste kirja panemiseks. Nõnda saab igaüks kaasa aidata Eesti liikide leviku kaardistamisele ning suurema hulga andmete olemasolule vastavate otsuste langetamiseks.

71-aastane vabatahtlik: vanemale inimesele pakub vabatahtliku tegevus vaheldust

2011-08-03

Viljandi pärimusmuusikafestivali parklas tegutseb imetlust väärt meeskond – selle viiest liikmest nelja vanus on kõrgem kui 70 aastat. Täpsemalt on kaks meest 71-aastased, teised 86- ja 87-aastane, kirjutab Agnes Männiste Bioneer.ee portaalis.

Rein Kikas valvas folgil esinejate autosid ja korraldas parkimist juba neljandat aastat. Kui küsida Reinult, miks ta seda teeb, ei oskagi mees esiti vastata. „Kutsuti. Inimestel oli abi vaja, miks mitte aidata,“ kõlab tema seisukoht.

Ta lisab muheledes, et päris tasuta see töö ju ka pole – saab korraliku T-särgi, mis kestab mitu aastat ja süüa saab samuti. Nali naljaks, kuid tegelikult leiab Rein, et eakamate inimeste jaoks on vabatahtlikuna tegutsemine hea võimalus leida vaheldust ja tegevust.

Meestel on tahtmist küllaga

„Püsivalt ehk iga päev ei tahaks ega jaksaks need vanad härrad enam tööd teha, kuid mõneks päevaks suve jooksul tulevad nad meelsasti,“ räägib Rein oma veelgi eakamatest kolleegidest. Üks neist, 86-aastane, küsib Reinult sõjameeste ühingus kohtudes alati, kas sel aastal ikka ka folk tuleb. Nii et Reinu sõnul on meestel hing valmis ja tahtmist küllaga, lihtsalt võimed hakkavad otsa saama.

Rein leiab, et parklavalvuri töö on vajalik. „Muidu oleks seal väga suur kaos,“ usub ta. Ja tunnistab, et tore on ikkagi ka, sest seda tööd tehes kohtub igasuguste inimestega.

Üldiselt käib Reinu sõnul parklas väga sõbralik seltskond. Aastate jooksul on olnud vaid paar olukorda, mida ta nimetab käredamaks. „Mõni lihtsalt peab ennast väga tähtsaks, tahab igale poole saada, et mina nüüd tulin ja kes sina siin üldse oled. Mõne ego on väga suur, aga tüliks pole kunagi läinud,“ jutustab mees.

Reinu töö on autosid parklasse juhatada ja näidata, kuhu parkida ning autosid ja esinejate einelat valvata. „Ega kõik sohvrid ei ole profid. Mõni ei oska üldse tagurpidi sõita ja mõnel läheb ikka väga kaua aega manööverdamisega ja teda peab juhendama. Parkimisplats on suhteliselt kitsas, autod on vaja korralikult ära mahutada ja sinna trügib mitteesinejaid ka,“ räägib Rein oma tööst.

Tegutsevad ka kaitseliitlastena

Folgil kuuetunniste vahetustena töötav mees on tegelikult lausa topelt vabatahtlik, nagu ta ise enda kohta ütleb, sest veel tegutseb ta kaitseliitlasena. Nagu ka tema eakad parklakamraadid. Lisaks on Rein ise revident nii eruohvitseride kogus kui jahiühingus. Needki on vabatahtlikud tegemised.

Reinu sõnul on vabatahtlik tegevus alati olnud, lihtsalt veidi teises vormis ja see ei ole olnud nii laialdaselt levinud ega ühiskonnas nii palju vastukaja leidnud. „Vanasti oli vabatahtliku tegevuse kõige levinum vorm talgud, maal olid näiteks viljapeksutalgud. Olen isegi neist päris mitmel korral osa võtnud,“ räägib ta. Samuti ehitati tema sõnul vanasti talgute korras palju rahva- ja koolimaju.

Kuidas mees tunneb, kas järgmisel aastal jälle folgile? „Kui on vaja, võib ikka aidata!“ on ta kindel.

Wwoofimine – lihtne võimalus suveks linnast maale põgeneda

2011-07-07

Suvi on käes ja hing ihkab üha enam tubasest olekust välja puhtasse loodusesse. Õnn on nende õuel, kel on, kuhu minna – oma aiamaa, suvekodu või maal elavad vanavanemad, sugulased, tuttavad. Kohale jõudes võid küll päevake-paar niisama olla ja päikese käes lesida, kuid ka selline jõudeolek tüütab üsna pea ära ning käed hakkavad sügelema lihtsamate ja lõbusate maatööde järele... Neile, kel pole „oma“ maakohta, kus käsi mulda pista, pakub head lahendust wwoofimine mõnes Eesti mahetalus.

Mida tähendab mahetaludes wwoofimine?

Lihtsalt ja lühidalt öeldes on wwoofimine vabatahtlik abistamine mahetaludes ehk nn wwoof taludes, kes viljelevad ökoloogilist eluviisi. Need talud annavad wwoofijatele ehk vabatahtlikele vastutasuks peavarju ja kõhutäie ning praktilised teadmised ja kogemused mahepõllumajandusest.

Teisisõnu on WWOOF (lühend väljendist World Wide Opportunities on Organic Farms) ülemaailmne liikumine, mis viib kokku mahedast eluviisist huvitatud vabatahtlikud ja mahetalud. Wwoofimine panustab ühiskonna mudelisse, kus teadmiste vahetamine toimub vana ja noore, taluniku ja vabatahtliku, meistri ja selli vahel – just nii nagu loomulik elurütm aastasadu toimunud on.

Wwoofimine põhineb suures osas usaldusel. Tallu saabub ju „võõras“, kes tuleb oma harjumuste ja tõekspidamistega nagu täiskasvanu ikka. Üldiselt leiavad tee wwoofimisse kõrgelt motiveeritud inimesed, nii noored kui vanad (vanuse alampiirang on 18 eluaastat, ülemist piiri pole). Siiamaani on talud, kes vabatahtlike vastu võtavad, kogu protsessiga üldiselt väga rahule jäänud.

Kui vabatahtlikud saabuvad välismaalt, on talunikel eriti põnev – võimalus on kõneleda / õppida võõrast keelt, saab osa uuest ja põnevast kultuurist jne. Kõik see on huvitav ja ühtlasi väljakutsuv. Siinkohal on hea tuua näide ühest prantsuse vabatahtlikust ning eesti mahetalunikust, kes esialgu vaid kehakeeles rääkisid – talunik oskas vaid setu ja vene keelt. Vabatahtlikul ei jäänud muud üle, kui eesti (setu!) keel selgeks õppida ning see läks tal päris kiiresti – aasta talus abistades ja keel suus. Tänasel päeval elab seesama vabatahtlik endiselt Eestis ning õpetab tallinlastele prantsuse keelt. Selliseid toredaid näiteid on veelgi ning need kõik kinnitavad vana tõde, et igaüks leiab selle, mida otsib.

Wwoof talunikuks olemine on omaette missioonitöö – niisamuti kui vabatahtlik paneb aega taluniku abistamiseks, investeerib ka talunik oma aega ja energiat vabatahtliku juhendamiseks ja harimiseks. Selline õpiprotsess ongi loomulik osa wwoof liikumisest. Eesmärk on suurendada teadlikkust maaelust, loodushoiust ning keskkonnahoidlikust eluviisist. Lisaks individuaalsele arengule läbi wwoofimise areneb ka maaelu , seda küll pikemas perspektiivis. Nimelt omandavad vabatahtlikud taludes hindamatuid oskusi, mida hiljem oma elus ja töös ära kasutada saavad. Olles kord juba idüllilise ja nauditava maaeluga nakatunud, võib see pisik põhjustada paikapanevat otsust maale kolida ja oma asja ajama hakata – luua endale töökoht kodu lähedale ning seeläbi elavdada maaelu.

Ka siin võib tuua ühe hea näite, seekord Eesti vabatahtlikust. Üks WWOOF Eesti* asutajaliikmetest kogus teadmisi nii Austrias kui Prantsusmaal kitsi kasvatavates taludes, kus valmistati juustu ja muid hõrgutavaid piimatooteid. Nüüdseks on ta tagasi Eestis ning alustas tööd oma meierei ja kitsedega. Asi arenes tasapisi ning täna on endisel vabatahtlikul ametlik mahetalu ca 60 kitsega. Talu on sellest kevadest registreeritud wwoof talu – seega, võite julgesti ka sinna wwoofima minna.

Mida peab teadma enne, kui talusse wwoofima minna?

Kõige olulisem on luua kontakt talunikuga ning arutada temaga ausalt ja avatult läbi kõik võimalikud pisiasjad, mis teid huvitavad. Samuti tasuks läbi mõelda, millist tööd ise teha/kogeda soovite. Nii on tagatud mõnus viibimine talus ning välditud arusaamatuste tekkimised. Tulevastele wwoofijatele informatsiooniks, et registreerimine toimub läbi kodulehe www.wwoof.ee (vabatahtlikule – enne liitumist – liitu). Samal ajal palume teie kannatust, sest teeme ka ise tööd wwoofis vabatahtlikult, õhtuti oma päevatööde kõrvalt ning seetõttu võivad meie vastused vahel veidi kauem aega võtta. Kui aga soovite midagi kiireloomulist jagada/küsida, helistage pigem ja räägime kohe (meie kontakttelefonid leiate samuti kodulehelt).

Kui eespool toodi üks näide välismaalase wwoofimisest Eestis, siis tegelikult on äärmiselt oodatud ka eestlaste „pagemine“ toredatesse Eesti mahetalusse. Kes ei julge veel iseseisvalt wwoofima minna, on võimalus esimene kord suuremas seltskonnas talgud oma nahal ära proovida. WWOOF Eesti meeskond korraldab ca kolm korda aastas avalikke väljasõite wwoof taludesse (nädalavahetuseks), kuhu on oodatud lisaks organisatsiooni liikmetele kõik huvilised. Väljasõitude ja neile registreerimise kohta jälgige informatsiooni WWOOF Eesti kodulehel ja Facebook`is.

Lõpetuseks, üks Kreekas wwoofinud ja väga positiivse kogemusepagasiga tagasi tulnud eestlane ütles, et igaüks peaks elus üks kord ära wwoofima! Ka WWOOF Eesti liikmed jagavad seda arvamust ning julgustavad kõiki võtma üks nädalavahetus, nädal, kuu või paar, üksi, kaaslase või lastega ning sõitma mõnda Eesti talusse ja tutvuma sealsete toredate inimeste, keskkonnahoidlike eluviiside ja mahepõllumajandusega.

*WWOOF Eesti sai alguse 2007. aasta kevadel, mil ühel loodus- ja mahehuvilisel sõpruskonnal tuli idee WWOOF „maale tuua“. Oldi kuulnud, et selline liikumine juba 80 riigis kenasti toimib ning otsustati luua MTÜ, et neid eesmärke ja põhimõtteid ka Eestis rakendada. Esmalt suheldi WWOOF rahvusvaheliste koordinaatoritega ja saadi luba organisatsiooni algatamiseks Eestis. Teiseks saadi kokku Saaremaa mahetalunikega, kellelt tuli tugi ja kinnitus sellele, et wwoofimine võib tõepoolest ka Eestis edukaks muutuda. Tänaseks on WWOOF Eesti talude nimekirjas 23 erinevates Eestimaa nurkades tegelevat mahetalu ja nn ökokommuuni. Vabatahtlikke on WWOOF Eesti kodulehel (www.wwoof.ee) registreerunud ca 500, kellest vaid osa on reaalselt taludesse jõudnud. Paljud on puhtalt huvi pärast registreerinud, et näha vastuvõtvate talude nimekirja ja kirjeldusi. Loe täpsemalt wwoofimise põhimõtete kohta WWOOF Eesti kodulehelt: www.wwoof.ee.

Allikas: http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-11472/Wwoofimine-%E2%80%93-lihtne-v%C3%B5imalus-suveks-linnast-maale-p%C3%B5geneda

Ken-Marti Vaher: Hoolivad inimesed on riigile head partnerid

2011-07-06

Bioneer.ee intervjueeris Eesti siseministrit Ken-Marti Vaherit, et saada senikajastatust enam selgust sellesse, kuidas ikkagi vabatahtlikke päästjaid kaasatakse ning kes sellega tegelema peaks. Siseministri sõnul on vabatahtlike päästjate võrgustik juba praegu suurim omasugune Eestis, moodustades poole päästekomandodest. Oluline on aga priitahtlikke kaasata järjepidevalt ning aina paremini.

Kes peab rohkem vabatahtlikke päästesse ja korrakaitsesse kaasama?

Vabatahtlike otsesed partnerid on politsei-, piirivalve- ning päästeamet, kes nende kaasamisega peavad tegelema ning korraldama ka vajalikku lisaõpet. Vabatahtlike korrakaitsesse või päästesse kaasamisel nimetatud asutuste vahel võistlust ei toimu. Siseministeerium teeb omalt poolt kõik, et vabatahtlikku tegevust soodustada.

Millal täiendavate vabatahtlike kaasamisega pihta hakatakse?

Vabatahtlike kaasamine on järjepidev töö, mida on tehtud juba aastaid. Seda tuleb veelgi laiemas ulatuses jätkata. Vabatahtlikul päästealal tegutseb praegu juba üle 1000 inimese, mis teeb sellest ühe suurima vabatahtlike võrgustiku Eestis.

Millised on plaanid, mida konkreetselt kavatsetakse teha vabatahtlike paremaks kaasamiseks?

Ühe konkreetse sammuna rakendatakse juba sel aastal politsei-, piirivalve- ja päästeametis, samuti kõigis regionaalsetes päästekeskustes eraldi isikud, kelle ülesandeks on vabatahtlike aktiivne kaasamine ja rakendamine. Suunatud tegevusi vabatahtlike ja abipolitseinike paremaks kaasamiseks on plaanis laiendada edaspidigi.

Kuidas Teie arvates üldsus suhtub vabatahtlike päästjate ja korravalvurite värbamisse? Kas ja kui levinud on suhtumine, et riik kasutab neid kui tasuta tööjõudu?

Eesti ühiskond liigub järjest enam euroopaliku suhtumismudeli poole, kus väärtustatakse inimeste hoolivust ja aktiivsust. Järjest enam märgatakse ja tunnustatakse aktiivseid inimesi, kes vabatahtlikus korras annavad oma panuse elukeskkonna parandamiseks – olgu need loomade varjupaiga, keskkonnakaitse või muu valdkonna vabatahtlikud.

Vabatahtlike kaasamiseks peavad olema sobivad ja toimivad töömudelid ning partnerlusel põhinev keskkond. On palju inimesi, kes hoolivad. Ja nad on riigile head partnerid, meil on nendega hea koostöö. Vabatahtlikkusel põhineb praegu pool päästekomandodest ja me näeme, et vabatahtlikele usaldatud vastutus annab häid tulemusi. Kohalikku elu tundev ja oma naabritest-lähedastest hooliv inimene on igal juhul hästi motiveeritud ennetus- ja päästetöid tegema ning teeb seda kõike südamega.

Vabatahtlikud ei ole riigile tasuta tööjõud. Riik panustab vabatahtlike koolitusse ning tagab neile tööruumid, tehnika ning varustuse. Samuti maksab riik vabatahtlikke koondavatele mittetulundusühingutele päästetööl osalemise eest tasu alates hetkest, mil vabatahtlik päästja istub autosse, et sündmuskohale sõita. Vabatahtliku suurim panus on tema aeg, mil ta osaleb koolitustel-treeningutel ja on valves ehk arvestab oma tegemistes võimalusega, et ta peab vajadusel reageerima.

Vabatahtlikud teevad tööd tasuta, kuid nende kaasamisega ja tegevusega kaasnevad tõesti kulud. Kui palju on Siseministeeriumil vahendeid, et rohkem vabatahtlikke kaasata?

Vabatahtlike panus on hindamatu väärtusega. Nad kasutavad oma vaba aega valvesolekuteks ja ennetustöö tegemiseks. Selleks, et tagada neile kõik vajaminev ning maksta töödel osalemise eest tasu, plaanime lähiaastatel vabatahtliku tegevuse rahastamist suurendada. Näiteks päästeameti eelarves on tänavu vabatahtlikele ette nähtud 335.000 ja järgmisel aastal juba üle 400.000 euro.

Kuidas üritab Siseministeerium selle tegevusvaldkonna vabatahtlikku tegevust tulevikus populariseerida?

Küsimus on pigem hoiakute kujundamises. Igas kogukonnas peaksid lugupeetud isikud pidama loomulikuks vabatahtlikus tegevuses osalemist. Iga vabatahtlik saab aidata kaasa, et tulekahjusid üldse ei puhkekski, kui ta oma pere-, sõprus- ja tutvusringis annab ohuteadliku käitumisega või ennetustööd läbi viies head eeskuju. Selleks eeskujuks olemise rolli näeme just eelkõige kogukonna juhtidel ja/või tavainimestel endal, kes lisaks oma põhitööle panustavad vabatahtlikuna turvalisema elukeskkonna tagamisse. Selline hoiak on eeskujuks kõigile Eestis elavatele inimestele.

Millised on kogemused olemasolevate vabatahtlikega? Mis on hästi ja mida tuleks paremini teha?

Kogemused on head. Lisaks sellele, et kasvab vabatahtlike arv, on ka nende pädevus ja vastutus suurenenud. See tähendab, et näiteks vabatahtlikul päästjal, kes on eelnevalt läbinud kaheastmelise koolituse, on õigus osaleda päästeametniku korraldusel iseseisvalt päästetööl.

Mida rohkem on vabatahtlikke, seda paremini saab päästetöid teha muidu abikaugetes piirkondades nagu väikesaared või hajaasustatud piirkonnad mandril, kuhu riiklik päästeteenus nii kiiresti ei jõuaks.

Vabatahtlikke ja kutselisi päästjaid tuleb vaadata kui ühtset võrgustikku, kus mõlemal on oma roll. Üheskoos tegutsedes on võimalik päästeteenust oluliselt parendada ja pakkuda Eestis elavatele inimestele turvalisemat elukeskkonda.

Kuivõrd tööandja mõistab ja lubab tööajast näiteks väljakutsele reageerida? Kas siin saab riigi poolt midagi nende takistuste ületamiseks ära teha?

Tööandjal ei ole kohustust lubada oma töötajale sündmusele reageerimiseks vaba aega, küll aga on tööandjal selleks võimalus, kusjuures üha rohkem tööandjaid seda ka teevad. Vabatahtlikud üksused luuakse valdavalt väiksematesse kohtadesse, kus kogukonnatunne on suurem kui linnades ja seega on ka tõenäolisem, et vabatahtlike tööle lubamiseks jõutakse kokkuleppele.

Kui järelkasv on oluline, siis kuidas riik panustab praegu näiteks noorte kaasamisse ja vastavasse haridusse, et neist tulevikus saaksid vabatahtlikud päästjad ja politseinikud?

Järelkasv on muidugi oluline. Ohuteadlikkuse suurendamiseks ning pääste- ja korrakaitsevaldkonna tutvustamiseks korraldatakse mitmesuguseid üritusi, võistlusi ja koolitusi nii lastelaagrites kui koolides. Näiteks sel suvel on päästelaagrites ja -koolitustel osalenud üle 10 000 lapse ja noore.

Mis põhjusel on Eestis vabatahtlike kaasamine nii päästesse kui ka politseisse oluliselt vähem levinud kui osades Euroopa riikides?

Selle põhjused peituvad ilmselt ajaloos. Nõukogude aeg lõhkus inimestes kogukondliku aktiivsuse. Nüüdseks on olukord paranenud, inimesed ei vastanda enam ennast ja riiki ning on valmis ka ise kogukonna turvalisuse tõstmises kaasa lööma. Kuid arenguruumi veel on.

Kas ka vajalike ressursside puudus Eestis võib olla üks probleemide põhjuseid? Kui ressursse napib, siis millesse peaks praegu prioriteetselt panustama?

Ka kõige rikkamates riikides pole vahendeid kunagi üleliia. Seetõttu tuleb ka Eestis kasutada olemasolevaid vahendeid võimalikult tõhusalt. Vabatahtlik tegevus toetab seda eesmärki igati.

Vaadates osapoolte rolli laiemalt, siis mida ja kui palju jätta valdkonnas vabatahtlike hooleks ning mida saab ja peab tagama riik?

Riiki ja vabatahtlikke ei saa vastandada. Kui rääkida päästetöödest, siis elukutselised päästjad on paremini varustatud, seetõttu on nende ülesanne teha eeskätt keerulisemaid päästetöid riskantsemates piirkondades.

Vabatahtlikud teevad hajaasustatud piirkondades või väikesaartel lihtsamaid päästetöid, kuid neid kaasatakse vajadusel ka keerulisemate olukordade lahendamisesse. Lisaks päästetöödele on neil oluline roll ka ennetustöös ja kogukonna ohutusteadlikkuse tõstmises. Kutselised ja vabatahtlikud päästjad tegutsevad üheskoos sama eesmärgi nimel üksteist täiendades, et vahendid oleksid paremini kasutatud ja rohkematel inimestel oleks Eestis turvaline elada.

Artikkel valmis MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös.

Allikas: http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-11424/Ken-Martin-Vaher%3A-Hoolivad-inimesed-on-riigile-head-partnerid

Vabatahtlik tegevus annab võimaluse panustamiseks!

2011-07-05

Maailmas on palju probleeme, mis ootavad lahendusi. Sama palju on ka häid ideid, mis ootavad ärategemist. Ent võib juhtuda, et mõni teema jääbki igavesti oma lahendust ootama, kui loodame vaid teistele inimestele. Ärgem unustagem iseennast, sest meie teod on tähtsad! Üks kõige kättesaadavam ja tihti ka tõhusam võimalus on hakata endale meeldivas valdkonnas vabatahtlikuks. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus jagas Bioneeriga nippe ja teadmisi vabatahtliku tegevuse vallas.

Miks hakata vabatahtlikuks?

Ka Bioneer on vabatahtlike kaasabil valmiv meediakanal. Tihtipeale küsitakse Bioneeri toimetajatelt, miks peaks hakkama vabatahtlikuks. Tahame siinkohal rõhutada, et vabatahtlikku tegevust ei pea tegema, seda võib teha. Vabatahtlik tegevus ongi inimese vaba valik teha midagi ühiskonna heaks. See on võimalus anda oma panus just selles mahus ja vormis, mis tegijale sobib.

Vabatahtlikud muudavad oma väikeste ja suurte heategudega maailma. Veelgi olulisem on, et läbi selle muutub ka inimese enda maailm. Vabatahtlik tegevus pakub positiivset emotsiooni, vaheldust igapäevasele rutiinile, võimalust saada uusi väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, ennast arendada ning avardada oma maailmapilti.

Aga mida konkreetselt vabatahtlik tegevus ikkagi annab? Täpse vastuse sellele küsimusele saab anda igaüks meist vaadeldes oma isiklikke kogemusi. Pakume siinkohal välja vaid mõned vabatahtlikku töö plussidest.

Saad teha midagi head ja kasulikku. Vabatahtliku tegevuse peamine võlu on selles, et saad ise midagi konkreetset ära teha. Näiteks kedagi aidata, kodukandi elu paremaks muuta või hoopis mõnele ühiskonnas olulisele probleemile lahendusi otsida. Seda kõike sulle sobival viisil ja mahus. Eestis on palju häid algatusi, mitmesuguste väärt eesmärkide nimel tegutsevaid kodanikeühendusi, kus saad kaasa lüüa ja oma panuse anda. Aitamise rõõm on väärt kogemist!

Saad ennast proovile panna. Vabatahtlikus tegevuses võib inimene kokku puutuda uute väljakutsetega, mis pakuvad väärtuslikke elukogemusi ning enesekindlust erinevates olukordades toime tulemiseks. Vabatahtlikuna saad sa hõlpsalt proovida, kas sinus on juhiomadusi, meeldib sulle töötada koos teistega või eelistad tegutseda omaette. Kas sul tuleb hästi välja projektide kirjutamine, ürituste korraldamine või teiste inimeste nõustamine ja toetamine? Mitmed inimesed on läbi vabatahtliku tegevuse avastanud oma kutsumuse ja leidnud eneseteostuse.

Omandad uusi teadmisi ja oskusi. Alati ei pea kursustele minema, et midagi juurde õppida. Vabatahtlikuna saad ennast arendada tegevuse käigus ning õppida väga praktilisi asju, alates matkatarkustest või oma aja paremast planeerimisest, lõpetades inimeste veenmisega mõne olulise ettevõtmise tähtsuses. Vabatahtliku tegevuse käigus omandatud teadmised ja oskused ning töökogemus on sulle abiks tööturul.

Leiad uusi sõpru ja tuttavaid. Vabatahtliku tegevuse käigus võid kohtuda väga erinevate inimestega ning leida mõttekaaslasi ja sõpru kogu eluks. Näiteks lüües kaasa naabruskonna ühisüritustel saad paremini tuttavaks oma kodukandi rahvaga. Erineva taustaga inimestega suheldes avardad oma silmaringi ning lood väärtuslikke kontakte.

Veedad oma vaba aega sisukalt ja lõbusalt. Paljudele on vabatahtlik tegevus hobi, mis pakub lõõgastust ning rõõmu positiivsest tulemusest. Vabatahtlik saab olla ka koos pere ja sõpradega. Näiteks vabatahtliku noortejuhina saad laagrisse kaasa võtta oma lapsed või osaleda sõpradega mõne kultuuriürituse korraldustoimkonnas. Vabatahtlikud on vahva seltskond ning ühine tegutsemine võib kujuneda väga toredaks.

Kui oled otsustanud vabatahtlikuks hakata, esita endale järgnevalt ära toodud küsimused!

Miks ma tahan vabatahtlikuks hakata? Kas sa otsid vaheldust, uusi väljakutseid, tahad teisi aidata või õppida midagi uut? Lähtuvalt sellest, mida sa vabatahtlikust tööst ennekõike ootad, saad asuda otsima endale sobivat tegevust ja organisatsiooni.

Kui palju aega saan ma pühendada vabatahtlikule tegevusele? Sageli hinnatakse oma ajalisi võimalusi üle ning võetakse endale innukalt vabatahtlikke kohustusi, mida hiljem ei jõua täita. Seetõttu tasub läbi mõelda, kui palju vaba aega sul tegelikult muude tegemiste kõrvalt jääb.

Mis valdkond mind huvitab? Kindlasti on mõni teema või valdkond sulle teistest südamelähedasem. Või soovid end proovile panna alal, millest seni suuremat ei tea, kuid mis sind huvitab? Oma huvide täpsem määratlemine hõlbustab endale meelepärase võimaluse leidmist.

Kas eelistan töötada üksi või koos teistega? Mõni tunneb ennast kindlamalt tegutsedes koos teistega. Sel juhul võib kutsuda ka sõbra vabatahtlikuks. Samas on mitmeid tegevusi võimalik korraldada paindlikult - tööd võib teha endale sobival ajal ja kohas.

Mida on mul teistele pakkuda? Igaühel on midagi pakkuda, olgu selleks teiste ärakuulamise oskus, julge pealehakkamine või särav naeratus. Ehk on sul erialaseid oskusi ja väärt kogemusi, mida oled valmis vabatahtlikus töös jagama?

Kust alustada?

Kui oled ära otsustanud, mis sind huvitab, pöördu sulle huvipakkuvas valdkonnas tegutsevate kodanikeühenduste poole ning küsi, millist vabatahtlikku tööd neil sulle pakkuda on. Loodetavasti oskavad nad soovitada ka teisi organisatsioone.

Uuri, kas sinu kodukohas tegutseb küla- või linnaosaselts ning löö kaasa seltsi tegemistes. See on hea koht alustamiseks, kus saad teostada oma ideid kodukandi elu paremaks muutmiseks.

Loo endale ise vabatahtliku tegevuse võimalus! Vaata ringi oma kodukohas, ehk saad omal käel koos sõprade, pere, töö- või koolikaaslastega midagi algatada ja korda saata.

Vaata vabatahtliku tegevuse kuulutusi Vabatahtlike Väravas, mis on vabatahtliku tegevuse alast infot koondav portaal. Juhul, kui Vabatahtlike Väravast endale koheselt sobivat tegevust ei leia, registreeru kuulutustesüsteemi kasutajaks ja telli tulevased kuulutused enda e-posti aadressile.

Soovitused vabatahtlikule

Et vabatahtlikud ponnistused oleksid edukad ja rõõmu pakkuvad tasub järgida kindlaid põhimõtteid.

Varu kannatust. Ära heitu, kui sa ei leia endale kohe sobivat tegutsemisvõimalust. Võta ühendust organisatsioonidega, kes otsivad vabatahtlikke või mõne muu sulle huvipakkuva ühinguga ning anna neile oma valmisolekust teada.

Ole mõistev, kuid järjekindel, kui sind huvitaval organisatsioonil pole koheselt tegevust pakkuda. Jäta neile oma kontaktid ja CV. Põhjenda, miks sind huvitab just see organisatsioon. Kui organisatsioonil on hiljem abikäsi vaja, saavad nad ise sinu poole pöörduda.

Uuri organisatsioonist täpsemalt järgi, mida sul on võimalik vabatahtlikuna teha. Ehk oskad pakkuda neile uusi ideid vabatahtlike tegutsemisvõimaluste kohta?

Võib juhtuda, et sinu ideid ei ole organisatsioonis kohe võimalik ellu viia. Enamik organisatsioone tegutseb paika pandud eesmärkide ja tegevuskavade järgi ning alati ei pruugi sinu ideed sobituda hetke võimalustega.

Kui sul tekib oma vabatahtliku tööga seoses küsimusi või muresid, siis räägi sellest julgelt oma juhendajaga või organisatsiooni teiste vabatahtlikega. Koos on lihtsam leida kõigile sobivat lahendust.

Oska hinnata negatiivset kogemust. Mõnikord ei lähe kõik nii nagu plaanisid, ka vabatahtlikus tegevuses võib ette tulla ebameeldivaid ootamatusi. Näiteks ei klapi inimeste iseloomud või ei paku organisatsioon sulle piisavalt tuge. Kindlasti anna sellisel juhul tagasisidet organisatsioonile ning juhul kui teie koostöö ei jätku, siis võta seda kui väärtuslikku elukogemust.

Proovi erinevaid asju, et leida endale kõige paremini sobiv ja meeldiv vabatahtlik tegevus. Kui osaled ühe organisatsiooni tegevuses pikemalt, näed aga paremini oma vabatahtliku töö tulemust ning saad teiste vabatahtlike ja organisatsiooni liikmetega paremini tuttavaks.

Küsi organisatsioonilt oma õpingute või palgatöö jaoks soovituskirju. Tutvusta vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskusi ja teadmisi töövestlusel ja CV-s.

Jaga teistega oma elamusi ja kogemusi, mida oled vabatahtlikust tegevusest saanud! Pane kirja oma lugu vabatahtlikuna, seda saab teha tagasisidevormil. Oodatud on lood nii headest kogemustest kui ka raskustest vabatahtlikuna tegutsemisel.

Artikkel ilmus 5.mail Bioneeri e-õppes. Loe tasuta e-õppest kindlasti teema kohta lisaks ka lugejate välja pakutud ideid! E-õppe lugemiseks registreeri ennast e-õppe kasutajaks. Need lugejad, kes on juba registreerunud, peavad ainult e-õppesse sisse logima. Lugege lisa e-õppe kohta! Info leiate SIIT!

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.

Allikas: http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-11418/Vabatahtlik-tegevus-annab-v%C3%B5imaluse-panustamiseks-

Tunnustatud vabatahtlik Riina Varts: aitamine väärtustab inimeseks olemist

2010-12-06

Eesti suurima ettevõtte Eesti Energia personalijuht Riina Varts tegutseb juba ligi kümme aastat Eesti Personalitöö Arendamise Ühingus PARE, viimased viis selle juhatuses. Seda, et tegemist on vabatahtliku tegevusega, teadvustas ta aga alles nüüd, saades aasta vabatahtliku tunnustuse.

Varem ei teadnudki Riina vabatahtlike tegevusest eriti palju, kuigi tegutses ise juba aastaid vabatahtlikuna. Ta lihtsalt ei teadvustanud endale, et lasteaia ja kooli lapsevanemate hoolekogudes ning tenniseklubi ja PARE juhatustes kaasalöömine on ka vabatahtliku töö, sest tasu nende tegemiste eest ei saa. "Nüüd alles saan aru, mida olen teinud ja seda praktiliselt terve elu," ütleb Riina. Sestap ongi tal aasta vabatahtliku tiitli üle eriti hea meel - aitas see ju mõista tal oma tegevuse tähendust.

Ka tundis Riina suurt rõõmu selle üle, et tema tööd on märgatud ja talle öeldakse selle eest veel tänusõnugi. "See oli nii tore tunne," tunnistab ta. Kuid Riinast ongi raske rääkida teda imetlemata ja tunnustamata, sest nagu öeldud, teeb ta personalijuhi tööd ligi 7500 töötajaga Eesti Energias, tegutseb selle kõrval vabatahtlikuna juhatuse esimehena PAREs ja nõustab juhte ning on tenniseklubi TC Reval Ladies juhatuse liige. Ja sellele kõigele lisaks teeb ta veel 4-5 korda nädalas trenni.

Jaksab palju tänu spordile

"Trenn ongi see, mis mulle jaksu annab, ega muudmoodi ei saakski. Olen lapsepõlvest peale sporti teinud ja see on minu organismi vajadus, pean oma energialaengu kätte saama, sest sport maandab mind," räägib ta. Nii lahkubki Riina töölt kella viie-kuue ajal, teeb tunnikese sporti - mängib tennist, jookseb, võimleb või teeb aeroobikat -, n-ö tühjendab oma kõvaketta ära ja jaksab siis jälle.

Aastaid tagasi, kui Riina oli PARE liikmena vahel selle organisatsiooni suhtes kriitiline, tundis ta, et virisemisest pole kasu, pigem tasub õlg alla panna, sest teisedki tegutsevad seal ju vabatahtlikult. "See on nii normaalne, et kui oled koguaeg teiste panust tarbinud, siis on sinu kord anda," leiab ta.

PARE missioon on arendada inimeste juhtimise valdkonda Eestis, pakkuda personalijuhtidele kogukonda, kus omavahel suhelda ja oma professionaalsust tõsta. Aastaid personalispetsialistina töötanud Riinale on väga tähtis, et see valdkond areneks, kuna personalijuhtimine on tegelikult üsna noor ala - tänapäevases mõttes tekkis see alles 1990ndatel aastatel.

Sellel ametil ei ole Eestis olnud varem koole ega väljaõpet. Personalijuhi tööd hakkasid Riina sõnul tegema sekretärid, juristid, filoloogid ja psühholoogid n-ö põlve otsas. Temagi alustas Hansapangas tühjas toas lageda laua taga ja leiutas endale ise esimese ameti. Õpiti töö käigus, võeti maailmast eeskuju ja harjutati. Oli selge, et seda professiooni on vaja Eestis arendada.

Personalijuhtide organisatsioonis toimuvad regulaarselt klubikohtumised, koolitused ja konverents ning lisaks väljastab PARE personalitöö valdkonna kutset. Täna on Eestis olemas juba ka personalijuhtimise õppimisvõimalused. Sel sügisel käivitus TTÜ juhtimise õppetooli juures personalijuhtimise magistriõpe ning selle idee sünni juures olid ka PARE ja Riina.

PARE juhtimise eest vastutamine on naise sõnul suur väljakutse, sest ka kõik teised tegutsevad selles ühingus ju vabatahtlikult. "Tegemist on minusugustega, kes teevad päev otsa erinevates organisatsioonides pühendumist ja panustamist nõudvat personalitööd ja tulevad siis õhtul kokku PARE peale mõtlema," räägib ta. PARE juhtimise puhul ongi kõige suurem väljakutse tema sõnul see, et inimesi tuleb juhtida nii, et nad tahaksid panustada, sest sundida neid ju ei saa. Suur osa on töös eestvedamisel ja inspireerimisel, ise panustades tuleb Riinal oma pühendumisega teistele eeskuju anda.

Mitte töö, vaid pigem eluviis

Et teisi inspireerida, peab olema ise inspireeritud. Seega, mis Riinat ennast inspireerib? "Mind inspireeribki see valdkond, see töö, inimene, personalijuhtimine on minu kirg," kostab ta veendunult. Riina on personalijuhtimise vallas töötanud ligikaudu 20 aastat ning teab kindlalt, et see on töö, mida tema tahab teha. Talle lähevad korda inimesed, nendega tegelemine, nende juhtimine ja toetamine, inimeste nõustamine. "See on nii huvitav, et ei olegi nagu töö," kinnitab ta.

PARE nõuab Riinalt kahte moodi panustamist. Esiteks tuleb tal käia kohal ühinguga seotud koosolekutel ja kohtumistel ning seda teeb naine vahel ka päeval, oma põhitöö ajal. See pole probleem, sest juhina töötab ta nagunii töötunde lugemata. Teistlaadi töö on aga mõttetöö, strateegia loomine, sisuline panustamine ning seda teeb Riina õhtuti kodus või nädalavahetustel. Vahel ei tegele naine PARE asjadega paar nädalat, kuid siis on jälle nädalaid, kui ta käib igal õhtul selle kontorist läbi. Seega n-ö pildis on PARE Riinal koguaeg ja aegu, mil ta üldse sellele ei mõtle, ei olegi.

Hetkel vaadatakse PAREs strateegiat üle ning Riinal on ühingu osas ambitsioonikad eesmärgid. Kui muutus käivitatud, plaanib ta aga selle juhatusest välja astuda. Mitte, et ta ei tahaks sellesse enam panustada, vaid oma järge ootavad teised tegemised ja Riina soovib ka, et PARE juhatuses asuksid tegutsema järgmised personalijuhid. Tema jääks siiski ühinguga seotuks, näiteks töörühmade kaudu.

PAREs ja just selle juhatuses oldud ajaga on Riina rahul. Organisatsioon on muutunud sisulisemaks ja strateegilisemaks ning naine on saanud tagasisidet, et tehtud on õigeid asju. Tal on hea meel, et ta on suutnud midagi ära teha, PAREt arendada. "Olen suutnud n-ö värvata juba teise väga hea juhatuse koosseisu, neid motiveerida ja inspireerida panustama. See on olnud suur väljakutse ja ma olen selle üle uhke," tunnistab ta. Vabatahtlikkuse meelsus ja vaimsus PAREs on tõusuteel. On tulnud uued inimesed, kes tunnevad, et nemadki soovivad panustada, olles ise siiani teiste pakutut nautinud.

Kuidas saada tööl õnnelikuks?

Igapäevases töös on Riina panus ca 7500 töötaja õnnelikuks tööeluks see, et tema loodud strateegia hoolib inimestest, süsteemid ja protsessid on õiglased ning motiveerivad ja toetavad. Kuid mida on siis vaja selleks, et inimene oleks oma tööl õnnelik? "Ega selleks ei olegi väga palju vaja," tõdeb Riina. "Esimene eeldus on see, et töö on õige. Ja kui see on olemas, siis on veel hästi vähe juurde vaja." Kui töö on õige, tahab inimene Riina sõnul teada, mida temalt seda tööd tehes täpselt oodatakse ehk mis on tema eesmärk. Ja töötaja tahab ka teada, kuidas tal läheb ehk saada tagasisidet.

Kui töötajal läheb hästi, tahab ta saada tunnustust, kuid kui ei lähe nii hästi, tahab ta, et juht oleks tema kõrval, aitaks, toetaks ja nõustaks teda ning arendaks ja saadaks vajadusel koolitusele. Kui ka siis ei hakka paremini minema, tasub töötajale öelda, et ta ei ole vist õige koha peal või õnnelik ning võibolla on tal kusagil mujal parem. Kuid nagu öeldud, on esmatähtis see, et oleks kirg selle vastu, mida tehakse, et tehtaks tööd, mida tahetakse teha. "Kui teha vastu tahtmist, ei saa tööl olla õnnelik," teab Riina kindlalt. Kui just kirg ei ole mujal ja seda rakendatakse tööväliselt.

Paraku ei tee enamik inimesi seda tööd, mida nad tegelikult teha tahaksid või mis neile meeldib, tõdeb Riina. "See on sellepärast nii, et vähesed inimesed teadvustavad seda ja mõtlevad sellele," leiab ta. Kui inimesed mõtleksid, kas nad teevad just seda, mida tahavad teha, oleks tööga rahul olevaid inimesi palju rohkem. Sest nii, kui saad aru, hakkad ju otsima, usub Riina. Tema jaoks on kurvastav, et liiga palju Eesti inimesi n-ö tiksub lihtsalt päevast päeva ning avastab ühel päeval, et ei olegi endale teadvustanud, kas ta on olnud õnnelik või miks ta on midagi oma elus teinud.

See ongi põhjus, miks Riinale ta töö nii väga meeldib - ta teab, et tema saab selliseid inimesi aidata, panna neid küsimusi esitades mõtlema, mõjutada neid ja aidata neil jõuda õnnele lähemale. "See on minu missioon, mida ma elus ajan ja see teeb mind õnnelikuks," ütleb ta.

Rahuolu võti peitub tasakaalus

Kuna naise kirg töö vastu on sedavõrd suur, et see on rohkem eluviis kui töö, ei saa ta rääkida tasakaalust töö ja eraelu vahel. Ema ja abikaasana on Riina vahel tundnud süütunnet selle pärast, et pole perele piisavalt olemas. Kuid ta on selle perega läbi rääkinud ja kasvanud nüüdseks rahulolu sisse. Ja praeguseks on Riina kaks tütart juba nii suured, et tegelevadki aina rohkem oma asjadega.

Üks tasakaalu võti ongi Riina sõnul see, kui oled ise rahul ja teed teadlikke valikuid. Tema enda elus suurenes teadlike valikute osakaal juba aastaid tagasi veel Hansapangas töötades. Ühel koolitusel tehti järgmist harjutust. Kujuta ennast ette oma matustel. Seal on su lapsed, lähedased, kolleegid ja sa kuuled neid hauakõnet pidamas. Mida nad võiksid öelda? Mida sa tahaksid, et nad ütleksid

"Mina mõtlesin siis: tahan, et mu lapsed ütleksid, et meil oli fantastiline ema, ta oli meie jaoks alati olemas. Ja selle harjutuse tegemise ajal oli mu töökoormus väga-väga suur," meenutab naine. Harjutuse järgmine küsimus kõlas: mida sa teed iga päev selleks, et nad seda öelda saaks? Siis hakkaski Riina endale rohkem teadvustama, mida ja miks ta teeb ning teadlikult investeerima suhetesse lähedaste ja sõprade.

Ta leiab, et vaatamata suurele tööpingele ja väsimusele on asju endale teadvustades võimalik olla õnnelik ning rahul nii tööl kui ka kodus. Riina on küsinud vahel lastelt, kas neil on olnud liiga vähe ema ning tütred on vastanud, et kindlasti mitte. Pealegi leiab pere siiski aega ka ühistegevusteks, näiteks sportimiseks või muusika tegemiseks. Sportlikus ja tegusas perekonnas mõistetakse, miks teised midagi teevad, sest kõik on aktiivsed.

Vabatahtlikel ühised väärtused

Terve oma elu jooksul vabatahtlikuna tegutsenud naine leiab, et vabatahtlike tegevus on oluline, kuna kasvatab inimestes väärtusi, mis on inimeseks olemise juures olulised ehk väärtustab inimese elu. "On oluline hoolida nõrgematest, aidata neid, kes ise ei oska. Seda on tore teha ka raha eest, aga kõigil ei ole alati võimalik abi raha eest osta ning sellepärast ongi oluline teha ka vabatahtlikku tööd," ütleb tunnustatud vabatahtlik. "Aitamine ühendabki vabatahtlike seltskonda - neil on jagatud väärtused."

Sealjuures leiab naine, et vabatahtlike tunnustamine on tähtis, kuna tunnustatuid nähes võivad teisedki mõtlema hakata, et mida nemad on head teinud. Ja kui neile tuleb järgmine kord mõni pakkumine midagi vabatahtlikku teha, siis ehk mõtlevad nad, et aga võibolla tõesti. Naine ise on mõelnud kutsuda üles rohkem vabatahtlikuna tegutsema ja panustama ka töötajaid oma põhitöös.

Riina tunneb heameelt, et vabatahtlike tegevust juhitakse ja arendatakse. Ta usub, et samamoodi jätkates on aastate pärast elu Eestis teistsugune - positiivne ring ju suureneb. Neile, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud, soovitabki naine seda proovida, teha üks heategu. Tema sõnul vabatahtlikkus nakkab ehk see on isetoituv süsteem - üks vabatahtlik tegu tekitab 2-3 juurde.

Aitamiseks ei pea minema loomade varjupaika, koristama teeääri või viima lastekodulastele riideid, sest vabatahtlikuna tegutsemise võimalusi on muidki. "Proovige ja kui ei meeldi, ei pea ju tegema. Aga äkki hakkab meeldima? Sellest võivad alguse saada koguni olulised ja suured asjad, ka tulevased päristööd ja rahateenimise võimalused. Kõik on kõigega seotud," julgustab Riina.

Novembri lõpus 50. juubelit tähistav naine teab, et temal endal tuleb varem või hiljem edasi liikuda. Ta on suurtes ettevõtetes teinud personalijuhi tööd juba peaaegu 15 aastat ning tahab varsti hakata tegutsema väiksemalt, jätkata oma konsultatsiooni- ja koolitusfirmas inimeste nõustamist ja arendamist. Ikka selleks, et olla nende jaoks olemas, et aidata neil ennast avastada ja saada veelgi paremaks inimeseks. Sest Riina ju teab, mismoodi on vaja elus otsida oma asja.

RIINA VARTS (49)

Riina Varts on Eesti Personalitöö Arendamise Ühingu (PARE) pikaaegne liige ning juhatuse esimees. Tema tegevus põhineb siiral soovil arendada personalijuhtimist Eesti organisatsioonides. Riina on tõeline liider, kes on suutnud mõtestada ja inspireerida seitsmeliikmelise juhatuse koosseisu ning tegevmeeskonna tööd. Ta on olnud personalijuhtimise mentorprogrammi elluviijaks ja juhendajaks ning on oma tegevusega soodustanud muuhulgas PARE tegevuse laiendamist, organisatsiooni positsioneerimist ja personalijuhtimise magistriõppe käivitamist.

(Piret Puss, MTÜ PARE)

78-aastane tunnustatud vabatahtlik Helgi Õismets: ikka aktiivselt tuleb elada!

2010-12-06

"Kodus olles olen nii haige, et mul ei ole tervet kohta. Aga siis tulen siia majja ja saan nii palju positiivset, et lähen siit koju tantsides ja lauldes," räägib Helgi Õismets Kadriorus tegutsevast Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingust (VENÜ), mille tegemistes on ta aktiivselt kaasa löönud juba 15 aastat. Eakate eneseabiliikumise eestvedamine tõi naisele aasta vabatahtliku tunnustuse.

78-aastane Helgi teeb oma aktiivsusega silmad ette paljudele endast noorematele. Naine on aastaid juhendanud VENÜ õmblus- ja küpsetusringi, olnud mentor ühingu uusliikmetele, ta lööb kaasa ühingu tantsuringis, osaleb ürituste ettevalmistamisel ja tegutseb tugiisikuna, olles toeks Tallinna ja Harjumaa vanuritele nende kodudes ja hoolekodudes. Tänu Helgi eeskujule, ettevõtlikkusele ja rõõmsameelsusele on paljud eakad leidnud tee eneseabi ja positiivse ellusuhtumise juurde.

Helgi jaoks algas see kõik 1995. aastal. 30 aastat kutsekoolis tootmisõpetuse meistrina töötanud ja noori õmblema õpetanud naine saadeti pensionile ja kool likvideeriti. Energiline Helgi ei jäänud aga niisama koju norutama, vaid otsis tee endasuguste - ettevõtlike eakate - juurde ning 1995. aasta 29. veebruaril toimus tema esimene õmblustund Kadriorus asuvas imekenas VENÜ majas. „Tulime siia, kohe oli armumine ja jäin selle maja külge kinni," meenutab ta heldinult.

Aidates teisi aitad ka iseennast

Helgi sõnul on VENÜ maja eakatele asendamatu koht. Maja koondab pensionieas inimesi, keda iseloomustab positiivne ellusuhtumine ja kes lähtuvad oma tegevuses põhimõttest - aktiivselt tegutsedes väärtustad oma elu, aidates teisi aitad ka iseennast. Kogu keskuse tegevus põhineb heategevusel ja vabatahtlikkusel. Ühingusse kuulub 500 liiget ning paljud neist on võtnud endale ühe või mitu ülesannet, mida nad majas täidavad. Keskuses on näiteks oma kohvi- ja söögituba, raamatukogu, toimetavad toataimede ja aia ning küpsetajate teenistused, lisaks tegutseb 40 huvirühma.

Keskuses toimuvad loengud, kohtumisõhtud, kontserdid, peod, suvel aiapeod ja väljasõidud ning mitmed muud kaasahaaravad üritused. Iga päev külastab maja ligi sada inimest. VENÜ keskust on kutsutud väärika vananemise akadeemiaks ning hellitlevalt rõõmu ja päikese majaks.

Aga teisiti ei saakski, leiab Helgi, sest kui eakad jäävad koju nelja seina vahele, jäävad nad haigeks. Ta isegi tunneb ennast VENÜst eemal olemise päevadel nii tõbisena - siin torgib ja seal torgib ja jalad on kanged. Ühingu seeniortantsu ringist läheb ta aga tantsides koju. Kui kodu ukse taha jõudes Straussi valssi enam kõrvus ei kostu, tuleb ka väsimus. VENÜ maja annab Helgile nii palju energiat. „Ma ei tea, mis aura sellel majal on," mõtiskleb ta. Negatiivseid inimesi ühingus eriti ei olegi.

Kui keegi ongi pahur, küsib Helgi, mis inimest vaevab. Kui pea valutab, pakub naine, et võtab selle ära. Kuidas? „See käib nii, et kulmude juures on kaks punkti ja siis vajutad nii tugevasti kui saad, siis pead pausi ja vajutad jälle. Ja masseerid kõrvalesti hoolega," õpetab Helgi. Sõrmeotstega pea puudutamine aitab ka, justkui vihm sabistaks pähe. Ja pöidla ning nimetissõrme vahel oleva punkti vajutamine. Lisaks laseb Helgi inimestel mured välja rääkida. „Sa ei panegi pahaks?" küsivad need üllatunult. „Ei! Kui sul hakkab kergem, siis lase tulla!" vastab Helgi. Edaspidi on ärakuulatud inimese nägu naeru täis. „See on see, mida mina saan anda - positiivne emotsioon," on Helgil hea meel.

Kodus olles kipub tuju kehvaks

Tõsi, üksi kodus olles on naisel endal ka vahel tuju kehv, sest teiste keskel olles ju ei mõtle iseendale aga üksi olles pole oma mõtete eest kuhugi peitu pugeda. Siis otsib Helgi välja ristsõnad, vaatab telerit või kuulab muusikat. Ja kui on ikkagi liiga nukker, läheb pojale ja selle lastele külla.

Helgi on jutukas, räägib kiiresti ja emotsionaalselt ning põimib oma jutu sisse lugusid nii enda kui oma hoolealuste eludest, hämmastades kuulajat suurepärase nimede ja aastaarvude mäluga. Ta liigub ja tegutseb nii kärmelt, et 78-aastast vanust ei oskaks talle küll pakkuda. Helgi käest küsitakse ikka, et kuidas ta on nii vanaks elanud. „Ma ei ole vana, ma olen lihtsalt kaua elanud," vastab ta siis.

Helgi tunnistab, et paigal istuda tema ei suuda, pole iialgi suutnud. Siis tulevad lihtsalt sipelgad püksi ja naine muutub rahutuks. Oma aktiivsuse põhjuseks peab ta eluaegset tööd noortega. „Käisin nendega koos kolhoosiajal isegi õunaraksus ja küll oli lõbus!" meenutab ta naerusuiselt. Intervjuu osas helistades kostab Helgi lustakalt telefoni: „Mul on ju koguaeg jooksuaeg, küll on kevadjooks ja nüüd on sügisjooks!" Poeg ikka üritab vahel emale meelde tuletada, et see peaks ammu pensionil olema.

Helgi leiab, et on nii tore, kui saab kedagi aidata. Et asjast on siis palju suurem rõõm kui raha eest. „Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm," leiab ta. Ja andmine annab endale ka. Üksikuks ja koju jäänud inimestele on tal konkreetne soovitus - kohe uksest välja, rahva keskele! Sest inimesel ei ole hea üksi jääda, teab naine oma kogemusest ning soovitab kindlasti ennast mitte üksi jätta. „Kui ise ennast ei aita, ei aita sind keegi ja keegi teine sulle ukse taha abi ega seltsi pakkuma ei tule," ütleb ta. Tähtis on ühte hoida ja otsida seltsi ning pakkuda seda teistele. Tähtis on, et su kõrval oleks keegi.

Üksikutel inimestel on vaja suhelda

Näiteks Helgi õmblusringis käib küll üle kümne naise, kuid kõik neist tegelikult ei õmblegi iga kord. Inimestel on lihtsalt vaja kohta, kuhu kokku tulla ja suhelda. Nii ongi ringis sisse seatud eraldi õmbluslaud ja jutunurk. „Kui inimene on terve nädala üksi kodus olnud, on tal ainult see kord, kus ta saab teistega suhelda," räägib Helgi. Ja temal ei ole siis südant kedagi ringist ära saata.

Helgi ise on oma elu jooksul õmmelnud aga nii palju asju, et ei mäletagi kõiki neist enam. Kõige rohkem kahetsebki ta seda, et ei ole oma õmmeldud esemetest koostanud kataloogi, kus oleks sees joonis ja kangatükk. Kord imetles ta ühe tuttava jakki. Vaatas, et varrukas istub nii hästi ja üldse on imekena rõivaese. „Kust sa sellise kena jaki oled saanud?" küsis ta tuttavalt. „See su enda õmmeldud!" vastas see. Ja selliseid juhtumeid on veel olnud. Kõige raskem on aga Helgil küsida tasu.

Seega kõlab ettevõtliku naise soovitus, et elada tuleb aktiivselt. Sest kui on rikkalik elu olnud ja palju on tehtud, küll siis on hea ja uhke tunne. Ja neid asju, mis tehtud, pole mõtet taga nutta, pigem ikka neid, mis tegemata jäänud. 15 VENÜs tegutsetud aasta jooksul on Helgile head meelt valmistanud paljud asjad. „Rõõmuhetki on palju olnud ja väikesed rõõmuhetked annavad ühe suure elu," ütleb ta.

HELGI ÕISMETS (78)

Helgi Õismets on üks Eesti eakate eneseabiliikumise eestvedajaid. Ta on olnud aastaid juhendajaks VENÜ (Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu) õmblus- ja küpsetusringi liikmetele ja mentoriks kümnetele uusliikmetele, leevendades kohanemisraskusi ning andes tuge sisseelamisel. Helgi nakatav eeskuju ja elutarkus on aidanud leida paljudel tema eakaaslastel ja noorematelgi inimestel tee eneseabi ja positiivse ellusuhtumise juurde. Oskuslik juhendamine ja omakasupüüdmatu toetus on kandnud head vilja - tema õpilastest ja käealustest on kasvanud VENÜ tublid liikmed, eakate enseabiliikumise aktiivsed viljelejad ja edendajad.

(Heino Hankewitz, VENÜ)

Tunnustatud vabatahtlik Sandra Liiv annab laste heaks endast kõik

2010-12-06

Noore tudengi, Sandra Liivi (22) kogu elu on seotud lastega - ta õpib ülikoolis klassiõpetajaks, töötab Pääsupesa lasteaias kasvatajana ja toimetab oma viimasestki vabast ajast Lastefondi vabatahtlike koordinaatorina. Hoolimata oma noorest east, on neiul juba täpselt paigas, mida ta elult tahab ning kuidas sinnani jõuda.

„Soovin saada superemaks," sõnab Sandra hetkeksi kõhklemata, kui uurin tema unistuste kohta. Oma pere, kelle eest hoolitseda ja kellele pühenduda on praegu oravana rattas ringi toimetava neiu lõppeesmärgiks. „Kui ma leian enda kõrvale mehe, kellega tahangi lõpuni minna, ja saan lapsed, siis ma enam ei ole nii aktiivne," arvab Sandra ning lisab, et tahab seejärel pühenduda pere eest hoolitsemisele.

Toetav meeskond viib torr-torr-torr-tuju

Seni, kuni oma perekond on veel unistus, on Sandra käed ja jalad aga kuhjaga toimetusi täis. „Minu arust on ööpäevas liiga vähe tunde," ütleb ta naljatledes. Noore naise arvates võiks tunde ühes ööpäevas olla lausa topelt - 24 tundi magamiseks ning ülejäänud 24 tegutsemiseks. „See oleks nii ilus," unistab ta.

Mis ajanappusest hoolimata Sandra jaoks tegevuskoorma kandmise kergemaks muudab, on Lastefondi vabatahtlikke grupp, kus kõik üksteist toetavad ja vajadusel abikäe ulatavad. „Lastefondi asjad toimivad just sellepärast täpselt nii hästi, nagu nad toimivad, sest meeskonnatöö on suurepäraselt välja arenenud," seletab Sandra.

Kaasvabatahtlikud on nii sõbraks kui asjalikuks abiliseks ka siis, kui usinal koordineerijal endal jõud juhtub otsa saama. „Mingi hetk olen ikka selline torr-torr-torr, kõik on nii nõme," tunnistab Sandra, „aga kui mu ümber on sellised inimesed nagu Lastefondis, siis keegi ikka ütleb, et sa ei jõua praegu, ma teen ise ja see on hea tunne." Uut energiat saabki neiu eelkõige mõnusatelt inimestelt, kes oma toega talle positiivsuse ja jõu tagasi annavad.

Huvilisest kandidaadiks, kandidaadist vabatahtlikuks

Kaasamise ja motiveerimise süsteemi, mis on Lastefondi vabatahtlikud varasemast märgatavalt aktiivsemaks muutnud ja nad ühtseks meeskonnaks liitnud, on Sandra aga ise välja töötanud. Seda peab ta ühtlasi oma seniseks suurimaks saavutuseks.

Lisaks üritustele ja iganädalastele koosolekutele viivad vabatahtlikud Sandra juhatusel kord kuus koos läbi ka motivatsioonipäevi, mil üheskoos lõbusalt aega veedetakse ning Lastefondi-teemalises viktoriinis võisteldakse. „Kontrollitakse teadmisi Lastefondi kohta ja mina alati põrun," itsitab Sandra, „aga tublid vabatahtlikud hoiavad ennast väga hästi kursis kõikide kampaaniate ja rahakogumistega."

Lastefondi vabatahtlikuks saamine polegi aga uue süsteemi põhjal enam vaid nime kirja panemise vaev. „Kui inimene tahab tulla meile vabatahtlikuks, tuleb ta kõigepealt huvilisena koosolekule ja avaldab selleks tahtmist," selgitab Sandra liikmeks saamise süsteemi, „ ja siis ta jälgib meie tööd nii kaua, kui ise soovib."

Kõrvalt vabatahtlike tegevust vaadates tuleb huvilisel enda jaoks läbi mõelda, kas ta saab töötempoga hakkama ja kas tal tekib organisatsiooniga side. Seejärel võib ta esitada avalduse ning saab vabatahtliku kandidaadiks. „Siis on tal aega pool aastat, et näidata meile, et ta tahab käia erinevatel üritustel ja see pakub talle huvi," jutustab Sandra, „ja seejärel kinnitatakse edukas kandidaat ametisse." Kõige olulisem on neiu sõnul see, et tekiks ühtne sõpruskond, kus vabatahtlik tunneks ennast hästi. „Me ei käi koos kohustusest, vaid tõesti naudime seltskonda ja seda mida me teeme," seletab Sandra Lastefondi põhimõtteid.

„Sa oled kõige parem kasvataja maailmas!"

Tõeliselt naudib Sandra aga ka oma igapäevast põhitööd - lasteaiakasvatajaks olemist. „See on kõige parem amet üldse," jutustab ta säravail silmil, „lähed tööle ja sulle joonistatakse suur südametega kaart, kallistatakse ja öeldakse, et oled kõige parem kasvataja maailmas."

Sandra töötab nimelt Tartu Pääsupesa lasteaias, kus tema kasvatada on Vembu-Tembu nimeline kuueaastaste laste rühm. „See on väga õige nimi, sest kõik on vembu-tembud - kõige lahedamad, hästi aktiivsed, elavad ja toredad lapsed," leiab Sandra.

Oma lastearmastust seostab ta omaenda lapselikkusega. „See on lahe, kuidas nad on oma maailmas ja sind sellesse mängu kaasavad," selgitab ta, „tulevad ja kallistavad sind ja on kurvad, kui sina oled kurb." Siirus ja igas väikeses inimeses peidus olev erilisus õpetavad lasteaiakasvatajale iga päev midagi uut ja tihtipeale ei saa sellest kohe arugi.

Kasvatajana töötades annab Sandra alati oma parima olgu see õpetades, mängides, pahatujulisi porisejaid rõõmsamaks tehes või laste probleeme ära kuulates. Sealjuures loodab ta südames, et ehk on tulevikus keegi teinegi nõus annetama oma tahet ja aega, et tema lapsel oleks parem olla, kui ta seda vajama peaks.

Mida teha koolivägivalla korral?

Lapsi abistada ja õpetada plaanib noor naine kindlasti ka edaspidi. Nimelt õpib Sandra Tartu Ülikoolis algklasside õpetajaks ning tunneb, et see on samm edasi, mille poole tasub püüelda.

Väga hingelähedane on sealjuures Sandrale koolivägivalla teema. Ka ise põhikoolis pidevat norimist ja kiusamist taluma pidanud neiu leiab, et mitte keegi pole seesuguse kohtlemise vääriline. Sellele vaatamata on koolivägivald Eestis levinud.

Sandra ise sai õigel ajal ema initsiatiivil psühholoogilt abi. Pärast uues koolis alustamist muutus ta ka kiiresti populaarseks ja aktiivseks õpilaseks. Siiski ei pruugi vajalik abi olla kättesaadav igale lapsele. „Kiusatuid peaks aitama psühholoog, aga mitte koolipsühholoog, kes ehk ei ole situatsioonist piisavalt eemal," leiab Sandra, „oleks vaja just kedagi, kes näeks asju eemalseisja pilguga." Tihtipeale ei oska aga laps ise kuskilt abi otsida ning täiesti reaalne on situatsioon, kus nooruk leiab internetifoorumitest pigem kättemaksule ja vägivallale õhutajaid kui tegelikku tuge.

Probleemi lahendamiseks sooviks Sandra eelkõige muuta õpetajate käitumist. „Õpetajad näevad ja teavad, aga ei tee mitte midagi, et olukorda muuta või last aidata," nendib Sandra, „aga peaks olema nii, et nad panevad tähele ja julgevad midagi ette võtta." Tema arvates peaksid koolis töötama vaid need õpetajad, kes tõesti tahavad seda tööd teha ja kes inspireerivad õpilasi ise uurima, olema isikupärased, loovad ja teiste suhtes hoolivad.

Et saada, tuleb anda

Just nendest põhimõtetest lähtub õpetamise juures ka Sandra ise. Ta on valmis laste muresid ära kuulama ning selle jaoks oma aega ohverdama. „Õpetamise juures lähtun hea alguse põhimõtetest - et laps saaks ise kõike võimalikult palju kogeda, et tal oleks võimalus ise avastada ja et tal tekiks huvi asjade uurimise vastu," jutustab ta.

Kõige selle juures saab ta ise vastutasuks tohutus koguses sisemist energiat. Sandra sõnul peavadki kõik asjad tasakaalus olema ning selleks, et midagi saada, tuleb endast ka vastu anda. „Kõik tahavad muudkui saada-saada-saada - kõrgemat palka, häid elamistingimusi ja nii edasi," seletab ta, „aga nad unustavad ära, et me peame midagi vastu ka andma, et head saada."

Seetõttu peab Sandra väga oluliseks ka vabatahtlikku tegevust. „Vabatahtlik tegevus annab selle mõnusa tunde, et oled kellelegi midagi head teinud," sõnab ta, „kui oled positiivne inimene ja teed positiivseid asju, siis no mina usun, et see tuleb sulle tagasi ka."

SANDRA LIIV (22)

Sandra Liiv on SA TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik ning ühtlasi ka vabatahtlike koordinaator. Lastefondis oldud aja jooksul on ta osa võtnud peaaegu kõigist sündmustest, kus Lastefond on esindatud olnud ning tema korraldatud üritusi on saatnud edu. Sandra töötas välja Lastefondi vabatahtlike süsteemi, mis on pannud vabatahtlikke mõistma, kui tähtis on nende panus fondi tegevusse ning et tuleb anda endast nii palju kui vähegi võimalik. Sandra käib täiskohaga lasteaiaõpetajana tööl, õpib ülikoolis algklasside õpetajaks ning pühendab kogu oma vaba aja Lastefondile.

(Kärt Hüdsi, Lastefondi vabatahtlik)

Tunnustatud vabatahtlik Jekaterina Gvirdzisvili väärtustab vabatahtliku tegutsemise kogemuste pagasit

2010-12-06

MTÜ VITATEAM vabatahtlik Jekaterina on mitmekülgne, riskeeriv ja pidevalt ennast uuriv ja arendav noor, kes hetkel on töötu, kuid sellegipoolest tunneb ennast aktiivse ühiskonnaliikmena. Kuni 2010. aasta septembrini töötas Jekaterina inglise keele koduõpetajana, aga hiljuti sai ta aru, et tema tegelik kutsumus on olla noorsootöötaja. Jekaterina ongi seadnud endale uued sihid: saada paari aastaga karjäärinõustajaks või koolitajaks.

Jekaterina, mis ametite te peate, kui te parasjagu vabatahtlik ei ole?

Hetkel ma ei tööta, kuid hiljuti kandideerisin organisatsioonide akrediteerija ametile. Samas õpin ka andragoogikat, mis on üheaastane ETKA ANDRAS poolt korraldatud kursus, mis viib mind sammukese lähemale karjäärinõustaja ameti unistuse poole.

Te olete MTÜ VITATEAM vabatahtlik. Millega VITATEAM tegeleb?

VITATEAM on tugiorganisatsioon Ida-Virumaal elavate isikute ja ühenduste jaoks, mis on sillaks vene ja eesti keelt kõnelevatele inimestele. Meie tegevuste ja teenuste keskpunktiks on inimese areng. Meie MTÜ missioon on toetada, suunata ja varustada edasi arenevaid inimesi ja organisatsioone läbi konsultatsioonide, info jagamise ja projektide.

Näen oma rolli VITATEAM-i arendamisel, kuigi mõnikord on mul raske leida vajalikku infot või teha otsuseid, kust täpselt oma tegemisi alustada. Oma suureks missiooniks pean noortele võimaluse andmist.

Minu ja meie organisatsiooni tegevus on oluline, sest me arendame mitteformaalse õppimise valdkonda, mis on tänapäevases elus vägagi tähtis ning annab võimaluse tegutseda nendele, kellele ei sobi formaalne süsteem. Mitteformaalne haridus on väga paindlik ning võimaldab inimestel kogeda erinevaid asju, et hiljem teha valikut.

Oleme ka SA Archimedes ENEB tugipartner Ida-Viru maakonnas, kuid hetkel ei toimu selles vallas palju tegevusi, sest meie inimressurss on piiratud. Aga oleme uhked, et oleme jõudnud kaasata rida organisatsiooni YiA (Youth in Action ) Programmi.

Mida te vabatahtlikuna teete?

Minu rolli MTÜ-s VITATEAM on raske ülesannetega piiritleda, sest enamasti tegelen minu enda poolt tekitatud algatustega. Aga kui ma siiski peaksin need tegevused kokku võtma, siis ütleksin, et aitan arendada organisatsiooni, viin läbi koosolekuid, kirjutan projekte, viin projekte ellu ja olen Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlike mentor.

Kõige selle tegemiseks mul läheb umbes 8-9 tundi päevas. Vabatahtliku roll on minu elukutse ning olen valmis ka seda tööd tegema peatumata. Vabatahtlikuna olen tegutsenud juba kaks aastat ja olen tänulik kõige eest, mis ma olen kogenud.

Tänu vabatahtlikkusele avanes mu ees täiesti teine huvitav maailm. Ma leidsin valdkonna, mis annab mulle võimaluse eneseteostamiseks ehk toob rõõmu nii mulle kui ka teistele. Olen veendunud, et kui inimene teeb seda, mida armastab ja oskab teha kõige paremini, siis ta teeb oma tööd kaua ja kõrge kvaliteediga.

Mis Teid ennast vabatahtlikuna tegutsema innustab?

Vabatahtlikuna tegutsedes tunnen oma olemust. Tunnen, et ma ei ole rikutud inimene, et olen säilitanud selliseid omadusi nagu heatahtlikus, avatus ja empaatia.

Minu meelest on olemas kahte tüüpi vabatahtlikke. Esimesel juhul sa teed midagi vabatahtlikult ainult siis, kui sul ei ole midagi eriti teha või sul on piisavalt aega selleks. Teisel juhul sa teed asju vabatahtlikult vaatamata sellele, kas sul on selleks aega ja jõudu või mitte. Sa tegutsed oma kutsumuse sunnil ehk sul on loomulik vajadus teisi aidata ning jagada nendega oma aega, jõudu, oskusi ja ideid. Mina ise olen kutsumust järgiv vabatahtlik.

Miks otsustasite tegeleda just noortega? Miks on vabatahtlikkus Ida-Virumaa noortele oluline?

Ma ei ütleks, et see oli minu teadvustatud otsus. Lihtsalt elu viis mind kokku organisatsioonidega, kus tegeleti noortega. Kuna ma ise olen noor ning olen jõudnud päris palju kogeda, ja mul on soov jagada oma teadmisi ja oskusi, siis arvan, et olen õiges kohas just õigel ajal.

Ma ei saa öelda, et vabatahtlikkus on Ida- Virumaa noorte seas populaarne. Meie organisatsioon tutvustab vabatahtlikku tegevust, kuid noortele on raske selgitada, et peale raha on ka palju teisi asju, mida nad võivad saada oma tegevuse eest. Kahjuks nüüdsetel noortel on teised väärtused ja on teine skaala, mille järgi nad näevad maailma. See on ka nende vanuse eripära, et nad ei taha ja ei oska näha ennast pikkemas perspektiivis. Enamik noori ei taha panustada sinna, kus ei ole kohe nähtavat tulemust ja rahalist preemiat tegevuse eest.

Milliseid projektid on teil praegu käsil?

Mul on praegu käsil Euroopa Vabatahtliku Teenistuse nelja vabatahtlikuga projekt, mille raames neli kohalikku noort on välismaal oma projekte tegemas.

Lõppemas on aastane rahvusvaheline inimkaubanduse ja töötuse ennetamise projekt noortele. Projektipartneriteks on meil Venemaa, Rootsi ja Valgevene. Projekti käigus sain aru, et Ida-Virumaal on noorte eesmärgiks töö leidmine, enese arendamine on neile teisejärguline. Oli kurb üllatus, kui vabatahtliku tegevuse infotunnile tuli kohale kümme inimest, kes ootasid, et me neile hoopis vabadest töökohtadest räägime. Inimesi huvitab töö, aga neil pole isegi baasteadmisi, et kirjutada CV-d koos kaaskirjaga, neil pole sotsiaalseid oskuseid, nad ei valda keeli, nad ei oska internetis ohutult töötada jne.

Kas mõni vabatahtlikuna tehtud töödest on teile olnud eriti südamelähedane?

Euroopa Vabatahtliku Teenistuse Programm on mulle eriti südamelähedane, sest see annab mulle võimaluse panna ennast proovile erinevates rollides ning kombineerib mulle tähtsaid aspekte nagu suhtlemine, keelte praktika, karjäärinõustamise praktika ja võimalus aidata teisi. Nemad pakkusid ka treeningu läbi viimise kogemust suhtlemisel noortega, kes tahtsid kasutada Euroopa Vabatahtliku Teenistuse Programmi. See oli mu esimene kogemus koolitaja rollis, mis andis mulle võimaluse kasutada kõiki neid teadmisi, mis ma olin kogenud teistel treeningutel osalejana ning ennast proovile panna. Tänu võetud ülesandele ma sain kinnitust, et mul on koolitaja oskused olemas ka ma tahan neid tulevikus rakendada.

Kuidas te vabatahtliku tööga tegelema sattusite?

VITATEAM-i ma sattusin täiesti juhuslikult. Tulin Venemaalt tagasi Eestisse ja Ilona Ignatuhhina, kes on VITATEAM-i juht, pakus mulle tööd Euroopa Vabatahtliku Teenistuse Programmis. Alguses oli kõik tundmatu ja ebaselge, kuid peale kahte treeningut said asjad selgemaks ning ma leidsin palju kasulikke aspekte selle töö juures. Kuna oleme MTÜ, siis finantseerimine ei ole pidev ja kindlustatud ning omal soovil jätkasin EVT Programmiga tegelemist ka vabal tahtel.

Noortega ma enne töötanud ei olnud, kuid õppisin tollal alushariduse pedagoogiks ning olin juba õpetanud inglise keelt noortele. Mingis mõttes on kõik loogiline. Mu eelmised kogemused aitavad mind siiamaani praegustes tegevustes.

Kuidas suhtuvad teie lähikondlased vabatahtlikku tegevusse?

See on üsna keeruline asi. Alguses nad ei saanud minust üldse aru. Nad ei mõistnud, miks ma pühendan nii palju aega sellistele asjadele või miks ma tunnen suur vastutust oma tegemiste osas. Praegu on mu lähikondlased juba harjunud sellega, kuid mõnikord tekkivad momendid, kus nad tahavad , et ma veedaksin nendega rohkem aega ning mõtleksin ka teiste asjade peale.

Millisel tasemel on teie arvates Eesti vabatahtlikkuse kultuur? Mis on hästi? Mis on halvasti? Mida saaks paremini teha?

Raske on niimoodi hinnangut anda tervele Eestile, kuid minu kogemus on näidanud, et eestlaste seas on palju rohkem neid, kes tahavad ja teevad vabatahtlikku tööd. Venelaste seas neid on kahjuks vähem. Aga ma praegu räägin noortest. Vanema põlvdkonna seas on minu arust sama palju vabahatlike nii eestlaste kui ka venelaste seas. On hea, et meie ühiskonnas üha rohkem rõhutatakse vabatahtliku tegevuse tähtsust ja vajadust ning tehakse seda auväärseks ja märgatavaks.

Minu meelest pidurdab vabatahtlikku tegutsemist meie majanduslik olukord ja tööandjate valmiduse puudumise vabatahtlikkuse aktsepteerimise osas. See on vist ka usalduse küsimus. Me oleme väga kahtlustavad inimesed siin Eestis ning ei ole veel harjunud teisi usaldama.

Mida ütleksite inimesele, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud?

Vabatahtlikku tööd tehes avaneb teile uskumatu suur ja mahukas infotsoon. Sellest infost on meil vabadus valida just seda, mis toetab edaspidises enesearengus ja põhitöös. Vabatahtlik tegevus annab ka uskumatult palju uusi kontakte nii Eestis kui ka väljaspool seda. Minu meelest saab vabatahtliku tegutsemise plusse hinnata alles siis, kui omatakse tegutsemise kogemust.

JEKATERINA GVIRDZISVILI (25)

Jekaterina Gvirdzisvili julgustab Ida-Virumaa noori olema aktiivsed ning siirduma enese proovilepanekuks, keelepraktikaks ja kultuurikogemuse saamiseks ka Eestist väljapoole. Jekaterina vabatahtliku töö tulemusena ja EVS (Euroopa Vabatahtliku Teenistuse) programmi toel on noored suundunud muuhulgas Türki, Portugali, Itaaliasse, Venemaale, Saksamaale ja Tšehhi. Jekaterina nõustab ning toetab peamiselt keelebarjääri või integratsiooni probleemidega kokku puutuvaid noori. Ta aitab neil arendada sotsiaalseid oskusi ja kujundada oma tulevikku.

(Ilona Ignatuhhina, MTÜ Vitateam)

Tunnustatud vabatahtlik Mairi Lilleleht: läbi teiste aitamise arened ise!

2010-12-06

Mairi Lilleleht on MTÜ Anni Akadeemia vabatahtlik, kes on võtnud endale ülesandeks lähendada vaimupuudega noori läbi tööpraktika ühiskonnale. Mairi on õppinud aiandust ja maastikuehitust Räpina Aianduskoolis ning käsitööd ja õmblemist Pärnu Kodumajanduskoolis, omades seetõttu head alusbaasi praktiliste oskuste edasiandmisel. Tegusale naisele, nagu Mairi seda on, meeldib asju teha oma kätega, näha kohe tulemust ja sellest rõõmu tunda. Vabatahtliku töö on Mairi jaoks veel uus, sest algust tegi ta sellega alles tänavu märtsis.

Mis ametit te siis peate, kui te ei tegutse vabatahtlikuna?

Senised töösuhted on mul olnud pikaajalised ja uut tööd on otsima sundinud pigem rutiin ning arusaam, et tahaksin teha midagi, mis tekitaks positiivseid emotsioone ja rahulolu. Mulle on oluline, et tööl oleks ka mingi muu eesmärk peale raha saamise.

Alates 2010. aasta augustist olen Anni Akadeemia ametlik töötaja, aga see ei sega mul panustada edasi ka vabatahtlikuna, kuna minu vaba-aja tegevus on paljuski seotud Anni Akadeemiaga. Olen töö kõrvalt edasi osakoormusega vabatahtlik.

Mis eesmärgi nimel Anni Akadeemia tegutseb?

MTÜ Anni Akadeemia on loomas erakutsekooli, et anda erivajadustega noortele võimalus saada kutsealane haridus ja esmane praktika- ja töökogemus. Riiklikud kutseharidussüsteemid pakuvad küll noortele võimalust saada haridust, kuid ei paku piisavalt praktilist tööharjutuse võimalust. Anni Akadeemia kindlustab noortele nn "esimese töökoha" .

Anni Akadeemia eesmärkideks on luua praktilistel tegevustel põhinev kaheaastane kaitstud töökohtadega õppesüsteem arengupuudega noorte tööturule sisenemiseks ja luua sotsiaalseid töökohti. Selline süsteem toetab erivajadusi arvestades noore iseseisvat toimetulekut ja pakub "toetatud elamist". Anni Akadeemia valmistab ette ka tugipersonali erivajadustega isikute kaasamiseks tööturule ja tööturul püsimiseks ning võtab eesmärgiks tagada neile ilma ajaliste piiranguteta nõustamis- ja toetamissüsteem.

Lühidalt, Anni Akadeemia on seadnud eesmärgiks välja töötada erivajadustega noorte iseseisvat elamist ja töötamist toetava süsteemse õppimise, harjutamise ja praktiseerimise programmi Haridus- ja Teadusministeeriumis kinnitatud õppekava alusel.

Meie eeskujuks on Inglismaal Somersetis asuv Foxes Academy. Foxes Academy hotellid ja toitlustusasutused on Inglismaal kujunenud suureks kompetentsi- ja turismikeskuseks, mida käivad selle eripära tõttu külastamas inimesed üle maailma. Loodame, et Anni Akadeemiast on kujunemas samalaadne asutus, mis suudab tagada omatulu teenimise kaudu jätkusuutlikkuse.

Eestlaste jaoks on veel võõras mõtlemine, et erivajadustega inimene võib samamoodi leida väljundi ja olla kasulik nii enesele kui tervele ühiskonnale sellega, et ta töötab ning on ühiskonna täieõiguslik liige.

Kirjeldage Anni Akadeemia tegemisi!

Anni Akadeemia ruumid asuvad renoveeritud barokses kaupmehe elamus aastast 1694, mille juurde kuulub unikaalne siseõu. Kevadel sai rajatud Anni Akadeemia sisehoovi linnatingimustes ilu- ja ürdiaed. Alates juuni kuust alustas sisehoovis kohvik. Kogu suve jooksul toimusid sisehoovis teatrietendused, muusikaõhtud ja igal pühapäeval sai teoks Bluusihoov. Igapäevaselt oli avatud käsitöökoda, kus noored valmistasid ja müüsid käsitööd.

Alates septembrist kolisime kohviku ja käsitöö valmistamisega tuppa. Sisetingimustes toimuvad iganädalased üritused: Lennuliin (kolmapäevane reisimuljete õhtu), Kino Kiiks (väärtfilmide neljapäev) ja Kontsert Kääks (reedene muusikaelamus). Kõigi nende ürituste ettevalmistustes on abiks erivajadustega noored. Ürituste eesmärgiks on toetada erivajadustega noorte sulandumist kogukonda ja suurendada läbi ühistegevuste kogukonna tolerantsust erivajadustega inimeste suhtes. Kõik Anni Akadeemia üritused on huvilistele tasuta. Terve suve oli siseruumides avatud näitus pime-kurdi tüdruku Aeda töödest.

Lisaks kohvikule ja üritustele on Anni Akadeemias kahekohaline majutustuba.

Millised on teie enda ülesanded vabatahtlikuna?

Esimeseks ülesandeks oli sisehoovi iluaia rajamine. Planeerimisega alustasin märtsis, aga näpud said mullaseks Teeme Ära talgute raames 1. mail koos väga paljude vabatahtlikega. Sellele järgnesid kaks kastmise kuud, rohimine ja pidevalt uute taimede istutamine, kuni juunini. Juunis tulid tööpraktikale esimesed noored ja siis juhendasin neid aiatöid tegema. Samal ajal õpetasin noortele ka erinevaid käsitöötehnikaid ning kujundasime väljapanekut käsitöö müügiks. Ürituste organiseerimine, mis oli samuti ülesanne, oli minu jaoks täiesti uus väljakutse.

Mis teid ennast vabatahtlikuna tegutsema innustab?

Otsustasin sisustada vaba aega millegi toredaga, mis pakuks positiivset emotsiooni, vaheldust igapäevasele rutiinile. Just see meelepärasus mind motiveeribki! Mulle on oluline saada väärtuslike kogemusi ning ennast arendada. Vabatahtlik töö on tegutsemine ilma tasu ootamata - leian, et see tuleb südamest ning annab samapalju sulle endale kui nendele, keda abistad.

Milliseid projektid on teil praegu käsil?

Hetkel olen Anni Akadeemias noorte tegevusjuhendaja. Ka mu vaba aeg on seotud Anni Akadeemiaga, sest otsin noortele uusi käsitöötehnikaid ja -vahendeid. Soovin taaskasutada vanu materjale, et neist koos noortega uusi vahvaid asju meisterdada. Näiteks vanadest villastest mantlitest saab soojad, armsad ja omanäolised sussid. Anni Akadeemia ürituste reklaamimise eesmärgil olen käinud koolides postreid ja flaiereid jagamas. Täiskasvanute Gümnaasiumiga koostöös tegime puuetega inimeste päeval töötoa, kus õpetasime viltimist. Samuti aitame Pärnu Lions klubil valmistada käsitööesemeid, mille iga ostja toetab abivajajaid.

Kas mõni vabatahtlikuna tehtud töödest on teile olnud eriti südamelähedane?

Südamelähedane on Anni Akadeemia hoovi kujundamine. Linnatingimustes iluaia rajamine oli põnev kogemus. Saavutasime väga kauni tulemuse ja ma arvan, et järgmisel aastal saab sisehoovist tõeline vaatamisväärsus. Nüüd on mul juba ühe aasta kogemus seljataga ja tarkusi varutud.

Arvan, et juba sel suvel oli meie hoov väga kodune ja hubane - seda koos kõrvitsate, sibulate ja ronivate lillubadega. Iga saabuja astus justkui vanaema tahaaeda.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Sooviksin Anni Akadeemiaga koos areneda ja kasvada. Koos Anni Akadeemia töötajate ja vabatahtlikega tahan areneda selliseks sotsiaalseks ettevõtteks, nagu on olnud meie eesmärgiks. Soovin oma tegevuse läbi anda võimalust paljudele erivajadustega noortele parandada oma elukvaliteeti ja olla õnnelikum.

Kuidas te vabatahtliku tööga tegelema sattusite?

Selle aasta algul otsustasin, et pean otsima uue töö, mis poleks vastumeelne. Jube tunne on, kui hommikul sunnid ennast tööle minema. Otsimise käigus jäi silma Anni Akadeemia kuulutus leida vabatahtlikke. Mõtlesin, et miks mitte panustada oma vaba aega sellesse toredasse ettevõtmisesse, nii kaua, kuni leian uue töökoha. Saatsin Liina Lokkole oma CV ja kaaskirja sooviga osaleda Anni Akadeemia tegemistes. Kohtusime Liinaga ja nii see alguse saigi. Olen seda meelt, et kõik see pidigi juhtuma - see oli mulle ette määratud!

Kuidas teil õnnestub ennast põhitöö ja vabatahtliku töö vahel jagada?

Alustades polnud Anni Akadeemia veel avatud ja ma sain teha vabatahtliku tööd palgatööst vabadel päevadel. Vahest, kui väsimus vaevas, mõtlesin küll, et ei jõua, ei taha, aga see läks õnneks üle. Tulemused innustasid mind!

Kuidas suhtuvad teie lähikondlased vabatahtlikku tegevusse?

Minu suurim toetaja on minu tütar. Ta on super-tubli tüdruk, kes on iseseisvalt hakkama saanud. Pere on väga toetav! Ei saa aga ütelda, et kõik sõbrad, tuttavad ja töökaaslased sellest aru said. Tihti küsiti, et miks ometi sa seda teed. Eks ma siis üritasin seletada, aga inimesed on erinevad ja kõik vast ei suudagi seda mõista.

Millisel tasemel on teie arvates Eesti vabatahtlikkuse kultuur?

Arvan, et järjest paremas olukorras. Inimesed märkavad palju rohkem enda kõrval teist inimest, tema mure, probleemi või aitamise vajadust. Erinevad üleriigilised heategevuslikud algatused aitavad sellele tublilt kaasa. Annetajaid on kindlasti arvudes rohkem, kui neid, kes soovivad panustada oma tööd. Inimesed on tihti ka tagasihoidlikud ennast kuhugi pakkuma. Julgemalt võiks ennast abiks pakkuda, olgugi siis see panus väike, kuid väikesed asjad ju moodustavad lõpuks midagi suurt.

Mida ütleksite inimesele, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud?

Kindlasti proovige! Otsige teema, mis teid huvitab, leidke kasvõi natuke aega ja te ei kahetse. Alati ei pea saama töö eest raha, vabatahtlik saab vastu hoopis midagi paremat. Ega muidu ei öelda, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm. Võib-olla on see veidi isekas, aga teiste abistamine aitab iseennastki. Läbi selle arened ise, saad väärtuslike kogemusi, leiad uusi sõpru ja positiivset laengut oma igapäevaellu.

Kas ootate oma organisatsiooni ka uusi vabatahtlikke?

Jah, loomulikult. Anni Akadeemia areneb ja kindlasti suuresti koos vabatahtlike abiga. Meil on olemas vabatahtlike kontaktid, kes on endast teada andnud ja me saame neilt vajadusel alati abi paluda.

MAIRI LILLELEHT (34)

Mairi Lilleleht on MTÜ Anni Akadeemia vabatahtlik, kes tegeleb raske ja sügava arengupuudega noortega, juhendades neid praktika saamisel, elukutse omandamisel ning iseseisva elu alustamisel. Anni Akadeemia ning vabatahtlik Mairi eesmärgiks on muuta ühiskonna võõristavat suhtumist ja tuua vaimupuudega noored tööturule, pakkudes neile võimalust saada ettevalmistus ja vajalik tööpraktika. Mairi panus nende eesmärkide elluviimisel on asjatundlik ja jätkusuutlik ning tema käe all on välja kujunenud väga hea koostöö vabatahtlike, erivajadustega noorte, kogukonna ja organisatsiooni vahel.

(Anne Laan, MTÜ Anni Akadeemia)

Tunnustatud vabatahtlik Külliki Mattus: aktiivsete noortega tegutsemine on tore ja hoiab hinge noorena

2010-12-06

Külliki Mattus on vabatahtlikuna tegelenud kodutütarde ja noorkotkastega alates 1992. aastast, olles Võru Kesklinna rühma juht. Külliki oli esimene kodutütarde ringkonnavanem Võrumaal. Ta on kuulunud ka kõik need aastad Võrumaa kodutütarde juhatusse: üle kümne aasta ringkonnavanemana ja sellest õppeaastast alates ringkonnavanema asetäitjana.

Millega te tegelete ajal, kui te parasjagu vabatahtlik ei ole?

Töötan Võru Kesklinna Gümnaasiumis vene keele õpetajana. Olen aastaid olnud oma kooli õpetajate ametiühingu usaldusisik. Olen kahe täiskasvanud poja ema.
Küllike, te tegutsete Kaitseliidu eriorganisatsioonides Noored Kotkad ja Kodutütred vabatahtliku noortejuhina. Millega need ühendused tegelevad?

Meie Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioon tegutseb Võrumaal väga aktiivselt. Noored on usinad osa võtma maakonna juhatuse poolt korraldatavatest laagritest, spordivõistlustest ja meelelahutuslikest üritustest.

Iga aasta lõpus täname aktiivsemaid kodutütreid ja noorkotkaid tänuüritusel.

Meie organisatsioonis hinnatakse vabatahtlikkust ja me püüame pakkuda noortele parimaid arengu- ja tegutsemisvõimalusi läbi Eestit väärtustava kasvatustöö. Leian, et isamaaline kasvatus on praegusel poliitiliselt keerulisel ajal väga tähtis. Kõik meie ühisüritused valmistavad noori ette tulevikus iseseisvas elus hakkama saamiseks.

Praeguses Eestis on väga oluline pakkuda lastele huvitavat vaba aja tegevust. Meie organisatsioon on hea ka selle poolest, et siin saavad kõikidest ühisüritusest osa võtta ka väikese sissetulekuga perede lapsed, sest üritused on tasuta.

Millised on teie ülesanded vabatahtlikuna?

Vabatahtlikuna on minu ülesandeks aidata läbi viia maakondlikke noorkotkaste ja kodutütarde üritusi. Enamus ühisüritusi toimub nädalavahetusel ja nende ettevalmistus ja läbiviimine toimub enda vabast ajast.

Kuna minu mõlemad pojad on ka kuulunud Noorte Kotkaste organisatsiooni, siis polnud probleemi vabal ajal ürituste korraldamisega. Aktiivsete noortega tegutsemine on tore ja hoiab hinge noorena.

Mida põnevat te praegusel hetkel teete?

Praegu valmistame ette maakondlikku kodutütarde ja noorkotkaste male- ja kabeturniiri. Järgmisena ootab ees Võru-Vastseliina piirkonnalaager. Tegevust jätkub igasse kuusse.

Kas mõni ettevõtmine on teile olnud eriti südamelähedane?
Kordaläinum üritus oli ühisprojekt koos noorsoopolitseiga. Selle raames toimus liiklusviktoriin, märulipolitsei tegevuse tutvustus, matkamäng ja ühismängud.

Kuidas sattusite noortega tegelema?

Töötan koolis juba üle 30 aasta. Kogu aeg olen tegelenud noortega ka väljaspool koolitunde.

Kuidas suhtuvad vabatahtliku töösse teie lähikondlased?

Kuna minu enda pojad on ka aktiivselt koos minuga üritustest osa võtnud, pole mul kodust äraolemisega probleeme tekkinud.

Mida soovitaksite teistele vabatahtlikele?

Vabatahtlikke noortejuhte võiks ikka rohkem olla, siis jääks kindlasti ka tänavale vähem igavlevaid lapsi.

Mis teid vabatahtliku tegutsemise juures innustab?

Ma olen harjunud elama nii, et kogu aeg on midagi organiseerimisel. Mulle sobib töö noortega. Olen juhendanud ka nooremaid noortejuhte ja neile oma kogemusi edasi andnud. On tore, kui ikka leidub noortejuhte, kes haaravad endaga kaasa aktiivseid lapsi.

Olen meeldivalt üllatunud, et minu panust töösse noortega on nii kõrgelt hinnatud.

KÜLLIKI MATTUS (52)

Külliki Mattus tegeleb Kaitseliidu eriorganisatsioonides Noored Kotkad ja Kodutütred vabatahtliku noortejuhina. Ta organiseerib laste vabaajategevusi, korraldades erineva suunitlusega laagreid, õppepäevi, väljasõite ja matku. Läbi nende teadmiste ja oskuste aitab Külliki lapsi iseseisvaks eluks ette valmistada. Tema algatusel loodi Võrumaal 1993. aastal Võru Kesklinna Gümnaasiumis esimene kodutütarde rühm. Külliki initsiatiivil toimub ka tulevaste eriorganisatsioonide juhtide ettevalmistus ja koolitus.

(Eve Täht, Kaitseliidu Võrumaa Malev)

Tunnustatud vabatahtlik Helve Tellei: tuleb leida oma teadmistele rakendust!

2010-12-06

Helve Tellei on vabatahtlikuks MTÜ Rõude küla seltsi juures Martna vallas Läänemaal, kus ta pensionipõlve pidava käsitöömeistrina õpetab kohalikele käsitööteemalisi oskuseid ja tarkuseid.

Helve, te olete õpetanud käsitööd Rõude küla seltsis. Mis eesmärgi nimel Teie ühendus tegutseb?

MTÜ Rõude küla seltsi eesmärk on sisustada külaelanike vaba aega ja arendada käsitööoskusi piirkonna külades ja Läänemaal. Uurime kohalikku ajaloopärandit ja tunnustame traditsoonide väärtust.

Millised on teie ülesanded vabatahtlikuna?

Rõude kangrupesa tegevust juhendan vabatahtlikuna üle nelja aasta ,4-5 päeva nädalas. Olenläbi viinud kaks uurimustööd "Suurrätikud Rõudes" ja "Kirivööd Läänemaal".

Mis teid ennast vabatahtlikuna tegutsema innustab?

Innustab käsitööliste säravad silmad käsitöötarkusi omandades ja inimeste suur soov õppida erinevaid käsitöötehnikaid.

Miks otsustasite tegeleda just käsitöö õpetamisega?

Käsitöö erinevad liigid on olnud mu suureks hobiks põhikoolist alates. Olen käsitöönarkomaan ja soovin oma teadmisi teistega jagada.

Milliseid projektid või vabatahtlikud tegemised on teil praegu käsil?

Rõude kangrupesas õpetan praegu kuduma Martna rahvariide seelikuriiet, suurrätikuid, kirivööd, kaltsuvaipu, kandekotte ja kohvikannu soojendajaid. Õmbleme ka lapitehnikas kardinaid ja patju, kasutades seejuures ära taaskasutatavaid riideid.

Kas mõni vabatahtlikuna tehtud töödest on teile olnud eriti südamelähedane?

Õnnestunud on kõik, mis olen ette võtnud, aga südamelähedaseks on rahvariided, nende kudumine ja õmblemine, samuti suurrätikute ja kirivööde kudumine.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Soovin edasi anda teadmisi tikkimisest, kududa lapsepõlve mälestuste saanitekke ja teha veel muudki ajaloosugemetega esemeid.

Kuidas te vabatahtliku tööga tegelema sattusite?

Töötasin varem lasteaia juhatajana, aga käsitöö on mulle koguaeg meeldinud. Sattusin juhuslikult Rõude küla seltsi tegemisi nägema ja siis paluti mind käsitöö ringi juhendama. Siis olid seal ühed kangruteljed. Nüüd on telgi kümme ja veel kuued lauateljed ja palju abivahendeid - käärpuud, asplid, vokid jne. Käsitööd õpetanud ma varem pole.

Kuidas suhtuvad Teie lähikondlased vabatahtlikku tegevusse?

Kõik minu pereliikmed on hobikäsitöölised ja nad suhtuvad minu tegemistesse väga hästi.

Millisel tasemel on teie arvates Eesti vabatahtlikkuse kultuur?

Mina arvan, et vabatahtlkke võiks alati rohkem olla. Tuleb leida oma teadmistele rakendust.

Mida ütleksite inimesele, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud?

Leidke endale meelepärane tegevus ise õppides või oma oskusi edasi andes. Raha pole elus kõige tähtsam. Head pealehakkamist!

HELVE TELLEI (69)

Helve Tellei on aastaid tasuta ja hingega õpetanud käsitööd Rõude küla seltsis ja inimestele üle Läänemaa. Sealjuures on ta oma oskusi jaganud ka töötutega, kellest nii mõnigi teenib nüüdseks elatist just käsitööga. Helve on läbi viinud kaks uurimustööd suurrätikute ja kirivööde kohta ning on kõikides oma tegevustes alati äärmiselt pühendunud ning omakasupüüdmatu.

(Inda Mölder, Rõude küla selts)

Tunnustatud vabatahtlik Heikki Mutso: mees, kes teeb ja jõuab

2010-12-06

Heikki Mutso on parimais aastais, nooruslik ja noortemeelne, abielus kolme lapse isa, kes väärtustab skautlust ja vabatahtlikkust. Noortega tegeleb Heikki 1990-ndate algusest ja aktiivselt 1995. aastast alates tänase päevani.

Mis ametit te siis peate, kui te ei tegutse parajasti vabatahtlikuna?

Hetkel töötan poole kohaga EELK Lääne praostkonnas SLEF eestitöö sekretärina (töö noortega) ja lisaks ehitaja ning elektrikuna.

Heikki, te olete skautluse eestvedaja. Miks skautlus oluline on?

Peamiseks eesmärgiks on lühidalt öelduna püüd kasvatada noort inimest mitmekülgselt paremaks ühiskonnaliikmeks. Siinjuures olgu kasvõi üheks näiteks ja tahuks noorte füüsilise arengu parendamine raskemate välitegvuste (matkad, retked jne) näol.

Ise olen juba pikemat aega abikorraldaja ja nõustajana, püüdes anda noortele endile võimalusi ürituste korraldamiseks. Kuna sellised üritused on sageli mitmepäevased ja ekstreemsed, nõuab nende ettevalmistus suurt hoolikust ja detailset tähelepanu.

Olulisel kohal on isamaalisuse teema, silmaringi avardamine mistahes valdkonnas nagu loodus ja keskkond, üleelamise oskused jne.

Millised on teie ülesanded vabatahtlikuna? Kui palju aega Teil nende täitmiseks kulub? Kui kaua olete vabatahtlikuna töötanud?

Senini löön aktiivselt kaasa nii Eesti Skautide Ühingu (ESÜ) kui Lääne Skautide Maleva tegevuse korraldamises. Ühtlasi osalen aastaid maakonna noortetegemiste (maakondlik noortetöö tegijate ümarlaud) ja seiklusürituste korraldamises.

Viimasel ajal on peamiselt ülesanneteks juhtide koolitamine, nõustamine, abi suuremate ürituste korraldamisel, seiklustegevus jpm. Aega kulub erinevalt, vahel tekib nädalas mõni päev ka vabamat aega, aga mõttetegevus on enamasti pidevas töös ja sõrm on pulsil iga päev.

Mis teid ennast vabatahtlikuna tegutsema innustab?

Hea küsimus! Ilmselt on selleks olnud kaasasündinud sisemine "rahutus". :)

Miks otsustasite tegeleda just noortega?

Kuna ise olen noortemeelne ja mulle meeldib igasugune põnev tegevus, mind innustavad ühe uued ja uued väljakutsed, siis tänu kokkupuutele skautluse ning paljude noortega, millele lisandub veel soov neile midagi huvitavat pakkuda, olen otsinud võimalusi kõige selle ühendamiseks. Olen piisavalt näinud ja kogenud ka ise, et teada noorena kogemise olulisust.

Milliseid projektid on teil praegu käsil?

Tänase seisuga valmistame kodumalevas ette uut seiklustegevuse töörühma eakamate noortega, kellega võiks aastaringselt välja minna üritusi korraldama. ESÜ liinis, kus kuulun Erna staapi, käivad "Erna matk 2011" ettevalmistused. Ja muidugi on lisaks palju pisiprojekte.

Kas mõni vabatahtlikuna tehtud töödest on teile olnud eriti südamelähedane?

Mõned aastad tagasi ESÜ tegevuse raames, mil olin peastaabis vanemskautide ja rändurite tööalajuht, sai käivitatud kaugmatkaja kursus, mis kujutab endast mitmeastmelist mägimatkamise alast koolituste sarja. Selle käigus kahekordistasime juba aastaga osalejate arvu ja oleme jõudnud teha ka mitu huvitavat piiritagust mägimatka. Lisaks muidugi langevarjukoolitused noortele jne.

Ja kui mingi etapp on saavutatud, on ülim rõõm näha noorte nägudelt rahulaolu, et mingi uus, niisama kättesaamatu tegevus on hästi korda läinud ja noored on saanud kui enda toonust tõsta.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Ikka jätkata kuniks tervist ja võimalusi :)

Kuidas te vabatahtliku tööga tegelema sattusite? Kas olete kogu aeg tegelenud noortega?

Tegelikult tegelen noortega juba pikka aega, aga vabatahtlikkuse mõiste on minu jaoks pigem päevatööst ülejääv osa, millele on paarikümne aasta vältel kulunud ikka väga palju tunde ja ressursse.

Kuidas teil õnnestub ennast põhitöö ja vabatahtliku töö vahel jagada?

See on muutunud viimastel aastatel aina raskemaks, eriti nüüd MASU ajal, mil omadki lapsed vajavad rohkem kooliraha ja selle nimel tuleb palehigis leiba teenida. Aga nagu paljud ütlevad, et kes teeb, see jõuab. Püüan minagi teha :)

Kuidas suhtuvad teie lähikondlased vabatahtlikku tegevusse?

See on hea küsimus! :) Siinjuures on kaks suhtumist, kas vaadatakse poolehoiu ja heakskiiduga või peetakse täiesti segaseks, et miks sa seda teed, mida see sulle annab. Pigem ju aina võtab!

Millisel tasemel on teie arvates Eesti vabatahtlikkuse kultuur?

Minu arvates on viimastel aastatel olnud vabatahtlik töö järjest rohkem kajastatud ja inimesed näevad-kuulevad sellest üha enam ning võtavad ka ise tuld. See on vägagi positiivne!

Ise oleme püüdnud laste ja noorte kaudu sütitada lapsevanemaid, kuid maapiirkondades on vanemad sageli leiva teenimisega niivõrd hõivatud, et neid muuks tegevuseks enam ei jagu. Loomulikult on erandeid.

Ise olen ammu mõistnud, et vabatahtlikku tööd teevad vaid fanaatikud või "rumalad", kel sündides pisik sees, aga see mõiste loksub kindlasti laiematesse raamidesse alles siis, kui inimeste elatusjärg paraneb rahuldava tasemeni. Nii on see ka välismaailmas!

Mida ütleksite inimesele, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud?

Ära vaata seda kui vabatahtlikku tegevust, tunne huvi ja leia endale midagi põnevat. Kõik ülejäänu on aja küsimus (peagi ei paista varbaidki), sest üsnagi ruttu märkad, et mida rohkem annad, seda enam saad tagasi ja kõik ei ole vaid materialismis kinni.

Kas teie organisatsioon vajab ka uusi vabatahtlikke?

Ikka vajab, eriti pühendunuid, sest noortega töö on üldjuhul kestev projekt ja teisiti on kõik pinnapealne vorm. Loomulikult on ka lühiajalisi projekte ja igasugune muu abijõud erinevatel juhtudel on samuti väga teretulnud.

HEIKKI MUTSO (47)

Heikki Mutso on üks olulisemaid skautliku tegevuse arendajaid ja eestvedajaid Läänemaal. Skaudiüksustega on ta tegelenud alates Lääne Skautide Maleva loomisest 1995. aastal nii koduvallas Taeblas kui ka Ridalas, Ristil ja Haapsalus ning jätkab tänaseni. Heikki juhtimise all on skautlikus tegevuses osalenud sadu noori, kellesse ta on süstinud oma eeskujuga seiklusjanu ja tahet olla parem ning viia ellu põnevaid ja uudseid ideid. Heikki on olnud Eesti Skautide Ühingu juhatuses vanemskaudi tööalajuht, kes pani aluse mitmele skautide üritusele ja koolitas välja järeltulijad. Ta on jätkuvalt mentoriks noorematele ning ka ise kaasategev.

(Eesti Skautide Ühing)

Tunnustatud vabatahtlik Elo Naaber: eestlaste Nokia peitub koostöös!

2010-12-06

Elo Naaber on vabatahtlikuks Saare Maakonna Invaühingus, tegeledes igapäevaselt inimestega suhtlemise, infovahetuse ja erinevate korraldustöödega. Erialalt Elo hoopis olen kokk, kes on hiljem ennast koolitanud ka ärikorralduse erialal ja hetkel õpib teenindusjuhtimist.

Elo, kuidas sattusite vabatahtliku tegevusega tegutsema?

Vabatahtliku tegevusega puutusin esmakordselt teadvustatult kokku 2008. aastal "Teeme Ära" talgutel. Olen igal aastal sellel aktsioonil osalenud koos erinevate huvigruppidega.

Sealt edasi oleme oma tutvusringkonnas organiseerinud ja vahendanud riiete, mänguasjade kokkukorjamist ning neid viinud Saaremaa Hooldekodudesse ja Väikelastekodusse. Samuti oleme aidanud korraldada Igamehe Autokrossi, olen aidanud läbi viia erinevaid seltskondlikke tegevusi sünnipäevadel, külakokkutulekutel, korraldanud suvepäevi jne.

Kuulun Saaremaa Turundusühingusse, olen osalenud ja aidanud organiseerida Jõuluturgu.

Mis teid vabatahtlikuna tegutsema innutsab?

Vabatahtlikuna tegutsemist ei ole ma teinud teadlikult ega ametlikult, pigem on siin seos minu iseloomuga. Ma ei saa inimestele "ei" öelda, kui minu võimuses on neid aidata. Innustab see, kui suudad ka teisi innustuma panna ja kui ei suuda, siis teen ise ja saan täpselt sama suure naudingu asjade ärategemisest. Tänutunne inimeste poolt korvab kogu aja-ja närvikulu.

Miks valistite just invateema?

Invateemaga puutusin kokku läbi minu noorema tütre, kelle pinginaabri ema oli nägemispuudega. Kuni sinnani ei suutnud, ega olnud ka vajadust puutuda kokku puudega inimeste vajaduste ja toimetulekuga.

Pidevalt selles ringkonnas viibides - olin kutsutud sageli Saaremaa Puuetega Koja üritustele - nägin, milliste probleemidega erivajadustega inimesed tavaelus kokku puutuvad, kasvõi vajalike prillide ostmiseks eraldatud vahendite nappus, ligipääs(matus) ratastooliga erinevatesse asutustesse, puuetega inimeste tööhõive jne.

Kas mõni vabatahtlikkusega seotud teemadest on teile eriti südamelähedane?

Hetkel on veel pooleli Saare Maakonna Invaühingu Invamaja renoveerimistööd, mille käigus vajab elektrisüsteem uuendamist. Samas on südamelähedane toidupanga teema, mis on laienemas üle Eesti igasse maakonda.

Südamelähedane ongi tegelikult invaühingu maja kordategemine, sest selle ettevõtmise puhul on tulemused näha ja neid saab hinnata. Enamasti on vabatahtlikud ettevõtmised ühekordsed ja hetkelise väärtusega, sestap on hea, kui saad oma tööpanust ka reaalselt mõõta.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Eks ma tulevikus ikka osalen siin ja seal, kus minu abi vajatakse. Konkreetset visiooni mul veel ei ole, aga selge on see, et ühiskond rühib järjekindlalt kodanikuühiskonna poole ning sellega väärtustatakse üha enam kodanikualgatust.

Kuidas olete suutnud ühendada vabatahtliku töö kohustused ja palgalise töö?

Minu põhitöö ja vabatahtlik töö on viimasel ajal tihedalt seotud olnud, kuid siiski olen need püüdnud üksteisest lahus hoida.

Kuidas suhtuvad teie lähikondlased teie vabatahtlikkusse tegutsemisse?

Minu pere, sõbrad ja tuttavad on vist harjunud sellega, et ma kogu aeg kusagil toimetan. Ise ei märkagi, et midagi väga teeksin, aga mõni siin naerab, et kas mu jalad vahepeal maad ka puudutavad või lendan ma kogu aeg ringi...

Milline on teie meelest vabatahtlikkuse olukord Eestis?

Nagu juba eelpool mainisin, astub Eesti ühiskond üha agaramalt kodanikuühiskonna suunas. Oma osa on siin kindlasti ka Euroopa toetustel, mida osatakse üha paremini enda kasuks tööle panna. Kui tulevad kogemused, tuleb ka julgust juurde.

Mida te soovitaksite teistele vabatahtlikele?

Minu arvates on oluline, et vabatahtlikud jagaksid võimalikult palju oma kogemusi, sest on ka palju veel neid inimesi, kes ei julge või ei oska kusagilt alustada. Sellistel inimestel võib meeles olla hea mõte, aga nad ei oska seda formuleerida ja esitada.

Minu meelest võiks järgmine "Teeme ära" käsitledagi kodanikualgatuse kitsaskohti, sest eestaste Nokia peitub koostöös.

Mida te soovitaksite inimestele, kes pole veel kunagi vabatahtliku tegevusega tegelenud?

Ega enne ei saa teada, kui pole seda teinud! Proovi järele - siis saadki teada! Arvan, et rõõm on kahepoolne!

ELO NAABER (45)

Elo Naaberi eestvedamisel on antud uus elu nii Saare Maakonna Invaühingu vanale majale kui ka ühingule endale. Tema ärgitusel on nii hoone kui ühingutegevuse taastamiseks oma jõudu ja aega pühendanud paljud teisedki vabatahtlikud. Lisaks omal käel ja koos teise vabatahtlikega maja remonditööde läbiviimisele, on Elo olnud puuetega inimeste isiklikuks abistajaks ning Invaühingu asjaajajaks ja nõuandjaks.

(Saare Maakonna Invaühing)

Tunnustatud vabatahtlik Alice Leetmaa: head ja olulised asjad tehakse ära ilma rahata!

2010-12-06

Edela-Hiiumaal Agapäeotsas elav ja kohalikku elu vabatahtlikuna edendav Alice Leetmaa on elukutselt tegelikult keskkonnakaitsja, kes tegeleb poollooduslike- ehk pärandkooslustega. Hetkel on Alice 2,5aastase tütrega lapsehoolduspuhkusel, mis on kohaliku elu edendamise kõrval muutnud tema jaoks tähtsaks ka lastega seotud teemad.

Alice, te olete Agapäeotsa Seltsi üks eestvedajatest. Millega teie selts tegeleb?

MTÜ Agapäeotsa Selts arendab kohalikku külaelu, kaasates ühistegevustesse ka suvehiidlaseid.

Seltsi eesmärkide hulka kuulub ka loodussäästliku heakorra taastamine. Meie missiooniks on sotsiaalselt ja majanduslikult heal järjel ühtse kogukonnana toimiv turvaline piirkond, kus elavad vabad ja aktiivsed võimetekohast rakendust leidnud inimesed, kes väärtustavad ja säilitavad looduskeskkonda ja kultuuripärandit.

Meie MTÜd väärtustatakse, sest tõime Agapäeotsa piirkonda, mis on tuntud mitme eduka ettevõtte ja suurima töökohtade arvuga piirkonnana Emmaste vallas, tagasi seltsi- ja huvitegevuse, mis oli enne seltsi loomist soiku jäänud. Regulaarselt käis koos ainult eakate klubi.

Sotsiaalsete teenuste vajaka jäämine piirkonnas tekitas vajaduse rahva huve esindada ja avalikkuse ette tuua. Me soovisime ka Hiiumaa mõistes ääremaalt sõnumeid keskustesse ja meediasse viia. Praegusel ajal on ootused MTÜ-le suuremad, sest majanduskriisi tingimustes on omavalitsus rahvast võõrandunud.

Millised on teie ülesanded vabatahtlikuna?

Seltsi juhatuse liikmena koordineerin seltsi tegevust, olen olnud üks Leisu lastehoiu aktiivsematest käivitajatest ning kaasa löönud ka seltsi ürituste korraldamisel. Tegelikult tuleb teha kõike - alates paberite vormistamisest kuni aia värvimiseni. Paratamatult tekib aeg-ajalt ka kokkupuutepunkte kohaliku poliitikaga.

Vabatahtlik töö võtab väga suure osa minu ajast. Periooditi on tegemist lausa täiskohaga tööga. Olen seltsi juhatuses selle loomisest 2007. aastal.

Mis teid ennast vabatahtlikuna tegutsema innustab?

Innustab vajadus olukorda parandada ja võime näha selleks lahendusi. Kui näed võimalust, siis on väga raske käed rüpes istuma jääda lootuses, et ehk keegi teeb ära. Kui endal ressursse on, siis ikka asud asja kallale, kaasates võimalikult palju asjast huvitatud erinevate oskustega inimesi.

Miks otsustasite tegeleda kohaliku kogukonnaga?

Ma elan siin, see on mu kodu. Üritan paremaks muuta ka enda ja oma pere elukeskkonda. Mujalt tulnud inimesena häiris mind ka jutt, justkui kohalikel inimestel polekski mingeid huve, ega soovi koos käia.

Milliseid projektid on teil praegu käsil?

Praegu on käsil Leisu lastehoiu käivitamise ja töös hoidmise finantsiliselt raske projekt. Sotsiaalteenuse pakkumine külaseltsi poolt on äärmiselt keeruline. Tegeleme ka vana Leisu koolimaja restaureerimise ja perekeskuseks rekonstrueerimise projekteerimisega.

Kas mõni vabatahtlikuna tehtud töödest on teile olnud eriti südamelähedane?

Innustav on kogu protsess ise. Inimesed, kes kaasa tulevad on reeglina südamega asja juures, laia silmaringiga ja heade ideedega. Sellise meeskonnaga töötamine on lausa lust!

Millised on teie tulevikuplaanid?

Plaan on vähendada vabatahtliku töö mahtu, sest asun peagi tagasi tööle oma erialal. Oma küla tasandil tahaks ikka asjade arengu juures olla.

Kuidas te vabatahtliku tööga tegelema sattusite? Kas olete kogu aeg tegelenud ühe valdkonnaga?

Initsiatiivi võttis üles tookord valla kultuurinõunik, kes mõned ärksamad noored kokku kutsus. Sellest hakkas asi arenema ja paisus ootamatult kiiresti, ootamatult suureks.

Kuidas suhtuvad teie lähikondlased vabatahtlikku tegevusse?

Üldiselt suhtuvad toetavalt. Mõnikord tuletavad küll meelde, et endale ei tohi ka liiga teha.

Millises olukorras on teie meelest Eestis vabatahtlikkus?

Ma arvan, et see on piirkonniti väga erinev. Samuti muutub see ajateljel. Näiteks Hiiumaal on läbi aegade olnud kombeks, et perele, kelle maja ära põles, ehitati kogu külaga uus elamine - loomulikult vabatahtlikus korras. Praegu nokitseb ikka igaüks rohkem omaette. Hästi tüüpiline vastus, kui kutsuda inimesi talgutele, on: „Oi, mul on omal kodus ka nii palju teha."

Teine aspekt on see, et ühiskonnas ei mõisteta veel piisavalt kolmanda sektori rolli ja võimalusi - vähemalt siinkandis küll kipub see nii olema. Paremini tegemiseks on vast ikka klassikalised soovitused: võrgustike loomine ja koostöö.

Mida ütleksite inimesele, kes ei ole veel vabatahtliku tegevusega kokku puutunud?

Head ja olulised asjad tehakse ära ilma rahata!

Kas teie ühendus vajab ka uusi vabatahtlikke?

Loomulikult! Eriti aktiivseid liikmeid, kes asja edasi viivad, kui eelmised tegijad väsivad ja kõrvale astuvad.

ALICE LEETMAA (36)

Alice Leetmaa edendab vabatahtlikuna kohalikku elu Hiiumaal, Emmaste vallas. Tema eestvedamisel loodi 2008. aastal MTÜ Agapäeotsa Selts, mis organiseerib erinevaid üritusi Edela-Hiiumaal. Alice initsiatiivil on uue hingamise saanud Leisu endine koolimaja, mida kasutatakse nüüd seltsimajana. Ta on olnud erinevate projektide kirjutajaks, Agapäeotsa arengukava koostamise algatajaks ning enda ümber koondanud kümneid vabatahtlikke ja ettevõtjaid, kelle kaasabil sündis nüüdseks täisvõimsusel töötav Leisu Lastehoid.

(Karine Kippus ja Karine Käär, MTÜ Agapäeotsa Selts)

Tunnustatud vabatahtlikud Tom ja Taavi aitavad nõrgematel elust rõõmu tunda

2010-12-06

Tom Rüütli ja Taavi Rauniste on Kuressaarest pärit tudengid, kes korraldasid 2010. aasta suvel Facebookis heategevusliku kampaania „Toetame Saaremaa vaimupuudega lapsi". Nagu ütleb ka kampaania tunnuslause „Aita elust rõõmu tunda", hoolitsesid noormehed selle eest, et Saaremaa vaimupuudega lastel ei jääks toimumata iga-aastane suvelaager, mis muidu ehk üksluisena tunduvasse ellu pisut sära tooks.

Internetiettevõtja ja vabakutselise turundajana töötav Taavi Rauniste (23, vasakpoolsel fotol) arvab, et aega ei tohi tühiste asjade peale raisata. Noormees õpib Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis avatud ülikoolis neljandal kursusel ettevõtlust ja projektijuhtimist ning teeb vaid neid asju, mille vastu on tal kirg ning mis teda täiendaks ja arendaks. Kui asjad juhtuvad kasvama üle pea, istub ta rahulikult maha ja joob koos oma vanaemaga tassi kohvi.

Tom Rüütli (22, parempoolsel fotol) leiab aga, et temal on miskipärast aega ka siis, kui tegelikult on väga kiire. Ta on Tartu Ülikooli Pärnu kolledži viimase aasta tudeng sotsiaaltöö korralduse erialal ning ka Saare Maakonna Invaühingu juhatuse liige. Tom peab ennast õnnelikuks inimeseks, kellele meeldib ennast proovile panna ja täiel rinnal elu nautida. Ta tegeleb asjadega, mis talle tõesti rõõmu valmistavad.

Koos otsustasid Tom ja Taavi tõtata appi ka nõrgematele, kes ise ennast aidata ei saa, ning tegid seda vägagi edukalt. Järgnevas intervjuus selgitavad noormehed ise, kuidas kõik algasning miks vabatahtlik tegevus neile niivõrd südamelähedane on.

Millest „Toetame Saaremaa vaimupuudega lapsi" kampaani alguse sai?

Tom: Mõte raha koguda tuli ühest artiklist, kus Saaremaa vaimupuuetega laste suvelaagri korraldajad palusid abi heade inimeste käest, kes aitaks jätkata laagri traditsiooni, mis on nende laste suve tippsündmuseks.

Taavi: Kuna laagrit on korraldatud eelnevalt juba mitmeid aastaid, siis oleks tõesti olnud kahju kui see oleks ära jäänud. Sellest tekkis meil kohe idee, et lööme aga kampa ja aitame. Kuna tegelen ametialaselt turundusega, siis tuli mõte viia kogu toetuskampaania internetti. Aga mitte luua niisama koduleht, vaid olla seal, kus kõik inimesed juba ees on - tegime sotsiaalvõrgustikus Facebook oma fännilehe "Toetame Saaremaa vaimupuudega lapsi". Kirjutasime tekstid, kujundasime pildid ja hakkasime oma ettevõtmist teistele inimestele tutvustama. Kõike seda kahekesi ja omast vabast ajast.

Millistest põhimõtetest või eesmärkidest te oma tegevuse juures lähtute?

Taavi: Meie eesmärk oli teha heategevuskampaania võimalikult läbipaistvaks - hoida iga päev inimesi kursis sellega, mis toimub ja kuidas asjad edenevad. Postitasime oma toetajatele uudiseid, kirjutasime kuidas meil läheb, millised ettevõtted on toetanud ja isegi lapsed saatsid oma tervitused läbi meie edasi. Oli tore näha, et inimestele läheb peale, et nad teavad, kuhu nende annetatud raha läheb ja mida abivajajad selle eest saavad. Meile kirjutati väga palju kirju, kus öeldi, et tehke selliseid asju veel.

Tom: Inimestele meeldib, et nendega suheldakse! Me tahame et nad tunneks, et just nemad on vajalikud. Samas on inimgruppe, kes nende abi väga vajavad. Kindlasti soovime teha teavituskampaaniat - millised on näiteks vaimupuuetega laste probleemid ja mitte ainult nende vaid ka nende vanemate omad. See paneb inimesi rohkem mõtlema elu üle ja rohkem väärtustama pisiasju oma elus.

Kui palju aega kampaaniaga tegelemiseks kulub ja kuidas omavahel ülesanded jaotate?

Taavi: Tuli väga suure üllatusena, kui kiiresti inimesed kohe meiega kaasa hakkasid mõtlema, nõu andsid ja juba olid ka esimesed kroonid kogutud. Tänu sellisele stardile ja teiste inimeste kaasatulemisele oli meil motivatsioon põhjas. Ei möödunud päevagi, kui me Tomiga kokku ei saanud ja uusi võimalusi toetuskampaania reklaamimiseks välja ei mõelnud. Kampaania alguses on kindlasti rohkem tegemist nagu iga projekti alguses. Tuleb maha istuda ja asju arutada. Kui silmast-silma ei ole võimalik kokku saada, siis tuleb teha Skype koosolekuid, uurida erinevaid kontakte, suhelda inimestega. Ülesanded üritame jagada omavahel Tomiga võrdselt - kuna mõlemad teeme vabatahtliku tööd kooli ja töö kõrvalt.

Tom: See aeg on väärtustatud ning sellest ajast ei ole kunagi kahju, kui on näha, et inimestele läheb see, mida me teeme, korda. Nädalas tuleb ikka viis või kuus tundi ära. Minu ülesanded on peamiselt välja mõelda kuidas ja milleks raha koguda, kampaania levitamine peamiselt Facebookis ning läbirääkimised erinevate ettevõtetega.

Millised projektid teil praegu käsil on?

Tom: Praegu kogume raha Saaremaa vaimupuuetega lastele legode ja muude arendavate mänguasjade ostmiseks. Need üritame sokutada jõuluvana kingikotti. Igal ühel meil on unistus jõuluvana näha, nii ka nendel noortel. Ehk saame meie neid teiste inimeste abiga aidata. Minule südamelähedasem ongi kindlasti praegune kingituste kampaania, kuna jõulud on soe aeg ja inimesed on hinges soojemad kui kunagi varem. Oleks tore, kui suudaksime jõuluvana aidata ning iga lapse silmad võiksid särama lüüa!

Taavi: Kuna meil esimese kampaaniaga tekkis väga palju toetajaid ja tagasisidest nägime seda, et inimesed meeleldi tahavad teha head, siis otsustasimegi korraldada jäktukampaania vaimupuudega laste jaoks. Kaasame olemasolevaid inimesi ja läbi nende üritame toetajaid veelgi juurde saada.

Miks üldse otsustasite vabatahtlikuks hakata ja vaid oma jõul suure projekti ellu viia? Mida vabatahtlik tegevus teile annab?

Tom: Kui on võimalus aidata teisi suhteliselt lihtsa vaevaga, siis ei tekigi küsimust selle mõttekuses. On hea, kui meist on abi, ja tulemus lükkab oma korda veelgi rohkem hoogu juurde. Tekib headuse igiliikur, kus õnnest tekivad uued head mõtted, mis omakorda tekitavad õnne ja rõõmu.

Taavi: Kindlasti on see hea võimalus oma teadmisi rakendada. Kuna see on vabatahtlik tegevus, kus keegi ei maksa meile palka ega kompenseeri erinevaid kulutusi, siis see paneb alati mõtlema - kust saaks asju soodsamalt, kuidas säästlikumalt läbi ajada, mis asju me saaks ise teha, kes meid aidata ja juhendada võiks. Vabatahtlikuna tegutsemine paneb ennast ka rohkem tundma ühiskonnas vajaliku lülina.

Mis on teie arvates te isiklik suurim saavutus?

Tom: Igal õhtul, kui pea patja puudutab ning mõtlen korda läinud päevast, kus midagi tagantjärgi muuta ei tahaks, on omamoodi saavutus. Usun, et väikestviisi saavutus on ka see kuhu jõudnud olen.

Taavi: Võitjad ei karda kaotada - kaotajad aga kardavad. Arvan, et ebaõnnestumine käib edu juurde - kui väldid ebaõnnestumisi, siis väldime ka elu. "Õiget" sündmust ootama jäädes võibki ootama jääda. Julge pealehakk ei ole pool võitu, vaid ongi võit.

Olen rahul oma valikutega nii haridusteel kui ka ametialaselt. Olen jõudnud juba väga palju saavutada, mille üle on mul ainult hea meel. Kindlasti peab ära mainima, et suureks abiks on alati olnud ka mu lähemad - perekond, vanaema ja sõbrad.

Kuidas üldse teie lähedased suhtuvad vabatahtlikku tegevusse?

Taavi: Väga positiivselt. Sõpradele meeldib meie viis, kuidas me tegutseme. Ja tore on näha, et inimesed leiavad aja meiega kaasa mõelda ja meie ettevõtmist toetada.

Tom: Vabatahtlik tegevus ei saa olla kunagi halb, vabatahtlikkus sünnitab headust. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ei saa sellesse suhtuda halvasti, ikka toetavalt ja positiivselt.

Kas on õnnestunud neid ka oma tegevustesse kaasata?

Taavi: Meil on hästi läinud - inimesed otsivad ise meie kontaktid ülesse ja võtavad meiega ühendust.

Tom: Usun, et inimesed, kes kas või seda projekti lihtsa klikiga jagavad, loevad ning selle üle mõtlevad on juba kaasatud. Mis siis rääkida veel neist inimestest, kes tahavad ja leiavad vahendeid, et annetada hea eesmärgi nimel

Millele soovite eelkõige oma vabatahtliku tegevuse juures tähelepanu tõmmata?

Tom: Neile, kellel ei ole antud võimalust tunda elust rõõmu. Nemad saavad seda teha teiste inimeste abiga. Lihtne on aidata, lihtne on tunda rõõmu lihtsatest asjadest!

Mida soovite/plaanite veel tulevikus korda saata?

Taavi: Kindlasti jätkata oma tegevust. Ja kindlasti veel suuremalt. Plaanis on ka luua eraldi mittetulundusühing ja miks mitte osaleda mõnes projektis.

Tom: Tulevikus üritame areneda edasi ja heatahtlikult ära kasutada neid inimesi, kelles oleme võitnud usalduse. Kui on inimesi, kelle heaks me saame midagi ära teha, siis anname me endast parima.

Millisel tasemel on Eesti vabatahtlikkuse kultuur?

Tom: Igal aastal muutub see järjest paremaks ning tahe olla vabatahtlik ja kohustustega hästi hakkama saada muutub järjest populaarsemaks. Hästi on see, et on palju võimalusi, palju organisatsioone, kus vabatahtlikuna osaleda. Samas on vabatahtlikkuse mõiste seadusandluses ähmane, ehk annab selle kallal tööd teha.

Taavi: Arvan, et ettevõtjad võiksid rohkem erinevatest vabatahtlikest projektidest osa võtta ja oma õla alla panna. Vähem tuleks mõelda enda kasu peale. Lisaks võiks vabatahtlikku tegevust propageerida juba algkoolist alates. Hästi aga on see, et Eestis on piisavalt häid inimesi ja eeskujusid.

TAAVI RAUNISTE (23) ja TOM RÜÜTEL (22)

Taavi Rauniste ja Tom Rüütel on Kuressaarest pärit tudengid, kes korraldasid 2010. aasta suvel Facebookis heategevusliku kampaania "Toetame Saaremaa vaimupuudega lapsi". Nagu ütleb ka kampaania tunnuslause „Aita elust rõõmu tunda", hoolitsesid noormehed selle eest, et Saaremaa vaimupuudega lastel ei jääks toimumata iga-aastane suvelaager, mis ehk muidu üksluisena tunduvasse ellu pisut sära tooks. Tom ja Taavi viisid omal jõul läbi eduka Facebooki kampaania, teenides pideva suhetlemise ja igast edusammust teada andmisega inimeste usalduse ja toetuse. Nüüd soovivad noored luua mittetulundusühingu, et edaspidigi heategevusega tegeleda.

(Ruth Rauniste)

Tunnustatud vabatahtlik Kärt Hüdsi: vabatahtlik tegevus lähendab organisatsioone ja inimesi

2010-12-06

Kärt Hüdsi on 20-aastane tudeng, kes eneseotsingute käigus sattus pooljuhuslikult askeldama laste ja noorte heaolu nimel. Tema täita on SA Tartu Ülikooli Lastefondis vabatahtliku juhiabi roll.

Tartu ülikoolis soome-ugri keeli õppiva Kärdi sõnul hakkas ta Lastefondi vabatahtlikuks, et ennast proovile panna. „Olen üldiselt inimene, kes hakkab midagi tegema, teeb kaks päeva ja siis kolmandal päeval enam ei taha või ei viitsi," selgitas ta, „aga Lastefond on mulle praegu küll hästi sobinud."

Inimesed või loomad?

Möödunud aasta detsembris alustas Kärt Lastefondi vabatahtlikuna, peagi pakuti talle koordinaatori ametit ning sel sügisel valiti hakkaja tüdruk juba juhiabi kohale. Lastefondini jõudis tütarlaps Tartu ülikooli korraldatud heategevusliku seminari kaudu, kus fondi esindaja suutis veenva esitusega Kärdis piisavalt huvi ja motivatsiooni tekitada.

Varem olid mul pigem loomad esikohal," sõnas Kärt, „kui näiteks oli kõrvuti kaks annetuskasti, üks loomadele ja teine haiglale, siis panin kindlasti sinna loomade kasti." Mis täpselt Lastefondiga ühinema tõmbas, ta ei tea, aga tehtud sai õige valik.

„Praegu on kõik veel pareminigi, kui ma oleks osanud loota," ütles Kärt ning kinnitas, et igasugune asjaajamine ja tormamine on talle meele järele. „Olen sügisel endast küll täiesti kõik andnud," kinnitas ta ning avaldas lootust, et tagasiminekut „ei viitsi" tunde näol enam ei tulegi.

Kahe jalaga maa peal eneseotsija

Nii oma sõnades kui ka tegudes on Kärt üdini ratsionaalne. Ta väidab end olevat üleüldse ilma unistusteta inimese ja seda kindla põhjuseta. „ Unistan näiteks langevarjuhüppest, aga kui keegi ütleb mulle, et kirjelda oma unistuste elu, maja, meest või tööd, siis ma ei oska seda teha," ütles Kärt.

Kui küsisin, et kust ta ringiaskeldamiseks energiat ammutab, tuli ka sellele konkreetne ja läbimõeldud vastus: „Ma ei ole eriline energiapomm, ma lihtsalt teen, mida vaja on."

Kuigi eeskujuks tütarlaps endale kedagi ei sea, on vanemate mõjutused tuntavad. „Minu ema on hästi praktiline ja raudkindel, ma ei ole kunagi temalt kuulnud, et ta tahaks üht või teist," sõnas Kärt, „ta elab kõike väga kindlalt."
Siiski vaevab noort naist mure oma tuleviku pärast. Valitud eriala ülikoolis ei passi kuidagi ning ka alternatiivsetes võimalustes pole ta kuigi kindel. Varem keerles peas soov õppida ämmaemandaks, kuid ka see mõte hajus peagi ja järele jäid vaid kõhklused. „See ongi asja juures kõige kurvem," sõnas Kärt, „mul võib tulla kas või tuhat mõtet, aga et neist mingigi jääks."

Õnnetunne heateost

Lisaks õppimisele ja vabatahtlikule tegevusele käib Kärt ka tööl Maarja kooli pikapäevarühmas. Kolmel päeval nädalas on ta seltsiks lastele ja noortele, kes tulevad koolist ning ootavad, et vanemad neile järgi sõidaksid.

„Alguses mõtlesime küll teiste kasvatajatega, et hakkame mänge korraldama ja joonistama," kirjeldas Kärt tegevust pikepäevarühmas, „aga fakt on ikkagi see, et lapsed on koolist väsinud ja tahaksid lihtsalt olla."

Samas on just see töö pannud ratsionaalse neiu hämmelduma. „See on asi, mida ma iial ei arvanud, et võiksin teha," ütles ta. Paar nädalat tagasi pakkus Kärt aga ennast esimest korda ratastoolis poisil mähet vahetama. Pärast seda tundis ta, et on midagi ära teinud, midagi saavutanud. „Helistasin isegi sõbrale, et mul läks hästi ja kuidagi väga hea tunne oli, " kirjeldas Kärt.

See, et ta ka oma tuleviku võiks teiste abistamisega siduda, ei ole Kärdi sõnul kindlasti välistatud. Praegu olevat ta aga faasis, kus tahab ennast rohkem tundma õppida, ennast ületada, proovida ja otsida.

Vabatahtlik jõuab inimesele lähemale

Vabatahtlikkus on sellel teel aga Kärdile igati kasuks tulnud. Eelkõige on hakkaja neiu saanud juurde julgust ja asjaajamisoskust. „Selles mõttes olen nii palju muutunud, et teen kogu aeg kindlad plaanid ja nimekirjad, mis ma teen ja kus ma teen," ütles ta. Oskus oma elu paremini organiseerida ning info, mida Kärt koos teiste vabatahtlikega haiglaid külastades on saanud, on tekitanud huvi uurida ja jõuda veelgi rohkem.

Tema ja teiste vabatahtlike tegevus on aga oluline eelkõige seetõttu, et heategevusorganisatsioonid ei jõuaks üksi kõike ära teha. „Näiteks ei jõuaks ju Lastefondi juhtkond fondi igal üritusel esindada," sõnas Kärt, „vabatahtlike abil jõuab aga organisatsioon inimestele lähemale."

Sealjuures ei sobi vabatahtlikuks aga mitte igaüks. Kärdi sõnul peab vabatahtlikul olema eelkõige aega ning ei maksa hakata punnitama, kui endale sellega liiga teha või kui lihtsalt ei viitsi. Samuti ei sobiks tütarlapse sõnul vabatahtlikuks enesekesksed inimesed. „Aga ma arvan, et selline inimene tegelikult ei mõtlegi vabatahtlikuks olemise peale," nentis ta.
Tulevastele vabatahtlikele õpetab Kärt aga järgmist: „Soovitaksin huvilisel vaikselt võtta alguses - kuulata, vaadata proovida, mis talle meeldib. Lihtsalt, ilma tegeliku huvita ennast nimekirja panna aga ei maksa, et näidata kellelegi, et olen vabatahtlik ja siis mitte kunagi kohale tulla."

KÄRT HÜDSI (21)

Kärt Hüdsi on tudeng ja SA TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik juhiabi. Kärt hakkas Lastefondi tegemistes kaasa lööma eelmise aasta sügisel ja seda kohe esimesest päevast väga tõsiselt - alguses väiksema vastustega, hiljem rohkemate kohustustega vabatahtlike koordinaatori abina, tänaseks päevaks on temast saanud juhiabi. Kärt leiab lahenduse igale ettejuhtuvale Lastefondi probleemile ning samas on ta ka muutnud organisatsiooni vabatahtlikke kohusetundlikumaks ja aktiivsemaks. Noor aktiivne ja asjalik neiu on oma tegevustes teistele heaks eeskujuks.

(Küllike Saar, Lastefond)

Tunnustatud vabatahtlik Reet Allikvere unistab päevast, mil abi ei vaja ükski kass

2010-12-06

Juba lapsena tõi aasta vabatahtliku tunnustuse pälvinud Reet Allikvere kõik haiged loomad ja linnud koju ja ravis terveks. Nii pesitseski tal kapis kanapoeg ja ülikooli ajal lustis ühiselamus kutsikas. 2004. aastast tegutseb Reet vabatahtlikuna loomade päästmisega MTÜ-s Kassiabi.

Vahel paluvad Reeda lapsed rääkida emal oma lapsepõlvest lemmikloomalugusid. Maalt pärit ja loomade keskel üles kasvanud naine räägib siis näiteks ühest tibust, kellele ei antud suurt elulootust. Aga Reet võttis tibu oma kappi elama ja ravis terveks. Nii käis kana hiljemgi kapis munel - muudkui kaagutas köögiakna taga, kuni sisse lasti. Kui muidu kulgeb vanade, munemise lõpetanud kanade tee toidulauale, siis Reeda kana vastu ei julgenud keegi kätt tõsta ja lind elas kõrge vanuseni.

Või siis räägib Reet, kuidas ülikooli ajal müüs Tartus üks viinanina turul kutsikat. Kuna Reedal koera ostmiseks raha polnud, käis ta nii kaua mööda linna ringi, kuni sai viis rubla kokku ja ostis kutsika ära. Koerake sai dekaani järgi nimeks Aabner ning elas Reeda ja teiste noortega ühiselamus.

Kasside juurde viis laste iseseisvumine

Hiljem, kui naisel sündisid tütar ja poeg, peres loomi ei olnud. Kuid kuus aastat tagasi, kui lapsed olid kasvanud juba nii suureks, et tuli aeg kodust lahkuda ja Reet jäi abikaasaga kahekesi ning vaba aega tekkis rohkem, hakkas naine uuesti rohkem loomadele mõtlema. Ta laskis tuua Laagri loomade varjupaigast endale koju kassi, kelle eest saaks hoolitseda. Ise naine oma kaastundlikku meelt teades varjupaika kohale minna ei julgenud, kuna oli kuulnud sellest kohutavaid lugusid.

Reeda esimene hoiukass oli Mannu. Kassi sai naine koos õhupüssikuulidega, nii et looma põetamine ja ravimine läks maksma 3500 krooni. Mõistagi ei saanud Reeda pere algul aru, miks ema maksab võõra kassi ravi eest nii palju raha. Kuid Reet oli oma näpu andnud... Algul laskis ta tuua varjupaigast kasse siiski enda juurde, kuid mõne kuu pärast julges juba ka ise kohale minna.

Varjupaigas käis kasse abistamas teisigi hea südamega inimesi ja nii saigi kokku üks tore seltskond - 5-6 inimest -, kes hakkas tegelema kodututele kassidele kodude otsimisega ja hoiukodude pakkumisega. Algul vahetati infot Delfi lemmikloomafoorumis ning 2006. aastal loodi Reeda eestvedamisel MTÜ Kassiabi, mille juhatuse esimees on naine olnud ühingu asutamisest saati.

MTÜ asutamise järel hakkas selle ümber koonduma ka vabatahtlike ring. Täna võtab Kassiabi igapäevatööst osa 40-50 inimest. Kassiabi kiisud elavad vastavaks otstarbeks üüritud pinnal, igal toal on oma meeskond ja toavanem. Iga meeskond katab graafikuga toa koristamise nädala aja jooksul.

Kuid lisaks on vabatahtlikke, kes aitavad transpordiga jne. On ka selliseid, kes käivad teiste vabatahtlikega koos lihtsalt vahel kassidega mängimas. Lisaks kasside eest hoolitsemisele, loomade kliinikusse või uude koju viimisele ning hoiukodude toidu ja tarvikutega varustamisele tegelevad vabatahtlikud ka kodu otsivate kasside kuulutamisega lemmikloomafoorumites ning mujal, korraldavad messidel, kassinäitustel jt üritustel osalemist, valmistavad heategevuslikuks müügiks käsitööesemeid, hoiavad töös ühingu kodulehte ja uuendavad selles pidevalt infot kodu otsivate loomade jm vajaliku kohta, valmistavad infomaterjale, vastavad infomeilile saadetud kirjadele ja teevad palju muud.

Jagab kodu mitmekümne loomaga

Kassid elavad ka vabatahtlike kodudes. Peamiselt elavad ajutistes hoiukodudes kassipojad, kuna nende eest on raskem hoolitseda. Näiteks üks kassipoegade hoiukodu asub Reeda juures kodus. Tal on selleks väikestele kiisudele ehitatud eraldi ruum ning n-ö kõrghooajal elab seal kuni 30 kassipoega. Kuue aasta jooksul on neid naise juures elanud üle tuhande. Kui kassipojad on haiged, tuleb neid vahel käia öösel lausa iga kahe tunni järel vaatamas nagu imikuid ja päeval joosta töö juurest koju neid söötma. Lisaks Kassiabi kiisudele on Reedal veel omal kolm kassi ja koos tütre koeraga ka kolm koera.

Kassiabi hoole all viibib pidevalt 70-80 kodu kaotanud looma. Järjekord on aga ikkagi ukse taga. Ühingul on oma infotelefon, millele teatatakse päeva jooksul kümnetest kassidest. "Eks see ole meie enda tegevuse tulemus," ütleb Reet. "Ega kasse pole juurde tulnud, inimeste teadlikkus on tõusnud." Samas kõiki kasse Kassiabisse vastu võtta ei saa, kuigi tahaks, sest ühing elatub annetustest.

Kasside eest hoolitsemisel on oluline tunda nende haigusi ja harjumusi, teada, kuidas kassidega toimetada ja mida nende puhul märgata. Kassiabilised on kõike seda õppinud samm-sammult. Reet ütleb uhkusega, et tema abilised on osavamad kasse ravima ja neile diagnoose panema kui mõne eliitkliiniku loomaarstid. Seda sellepärast, et viimased ei tunne kassihaigusi, kuna tegelevad tõukassidega. Tänavakassid pole eliitkliinikutes teretulnud. Kui kassikatku puhul soovitavad palju kliinikud looma üldse magama panna, siis kassiabilistel on katku ravis väga head tulemused.

Liivakastist paistab kätte kassi tervis

Kassiabiliste suurimad rõõmud võivad teistele inimestele tunduda väga veidrad. Näiteks kui kassipoeg ei söö üldse ja on näha, et tõenäoliselt ta hommikuni ei ela ning kui ta siis võtab oma väikesed jalad alla ja läheb söögikausi juurde ja võtab ampsu, siis on Reeda sõnul selline tunne, et justkui tiivad kasvaks selga. Või kui kassipojal on kõht lahti (mida väikesed kiisud eriti üle ei ela) ja ravi õnnestub ning on näha esimest junni, siis on rõõm nii suur, et kassiabilised kirjutavad oma ühisesse listi ja rõõmustavad koos. "Kui keegi teine meie meililisti loeks, siis see võib mõnele kohutavalt totter tunduda. Aga junn tähendab elu, see on esimene asi, mille järgi hinnata kassi tervist," ütleb Reet.

Praeguse aja märk on tema sõnul see, et loomadest loobutakse üsna palju. Majanduse kõrgajal töötati end üles, võeti laenu ja osteti korter ning masu ajal töötuks jäänuna ei ole nüüd enam raha elukoha eest maksta. Kolitakse üürikorterisse ja loom antakse ära. Teisena tuuakse loomadest loobumisel põhjuseks tihti laste saamine. Samas ei saa Reet aru, miks peaks loomad lapse sündides ära saatma. Et mis loomad need siis sellised on või kuidas neid kasvatatud on? Ja miks nad ei saa lapsega koos kasvada? Kolmas põhjus loomadest loobumisel on väide, et sõidetakse välismaale. Kui Reet siis küsib, et millal sõit on, kõlab vastus: homme. Justkui oleks kassiomanik lahkumisest täna teada saanud.

Ja kui Reet ütleb, et aga looma eest on raha ka vaja maksta, siis kõne katkeb. Seejärel ongi alust kahtlustada, et see kass leiab end tänavalt. Kodukasse aga Kassiabi tasuta hoiule ei võta, sest inimesed annetavad neile siiski tänavakasside aitamiseks. Oma aadressi kassiabilised avaldada ei soovi, kuna siis hakataks neile kasse ukse taha tooma. Seda on juhtunud - kunagi seisis ühingu lävepakul näiteks kingakarp, sees kassiema kahe pojaga. Sellist asja ei taha Reet ega tema abilised enam kunagi näha.

Prügikastist lumehange ja rotimürgini

Reeta kurvastab väga, kui kergekäeliselt inimesed loomadest loobuvad. Näiteks ütles üks loomaomanik, et vahetas kodus mööbli välja ja kassi värv uue toakraamiga ei sobinud. Tegi ta nalja või mõtles tõsiselt, igatahes kassi ta ära andis. Või siis sokutatakse pisikesi imearmsaid kassipoegi prügikasti. Või on kassidele söödetud rotimürki. Või on neid värviga üle võõbatud. Selliseid kasse on Kassiabis palju olnud. Või ühel jõuluõhtul jäeti Jõgisool kuuajased kassipojad lumehange. Loomad jäid nii haigeks, et Reet veetis neid katkust terveks ravides terve jaanuarikuu unetuid öid. Need olid kõige väiksemad kassipojad, kelle naine on suutnud terveks ravida. Ja katkust õnnestub nii väikseid kassipoegi üldse harva päästa. "Inimeste julmusel ei ole piire. See pool ongi asja juures hästi raske. Välismaal saavad loomakaitsjad isegi psühholoogilist abi," teab Reet rääkida.

Kurb teema on tema jaoks ka vanainimeste kassid. Kui vanainimene sureb, on tihti ta lähedaste esimene mure, kuidas kassist lahti saada. Kõige hullem on see, kui kassid jäetakse toidu ja joogita lihtsalt korterisse üksi. Selliste korterite uksi on politseiga avamas käidud. Tegelikult saaks memmed Reeda sõnul oma kasse kaitsta, kirjutades nende eest hoolitsemise kohustuse oma testamenti sisse.

Kui 2006. aastal leidis Kassiabi kaudu kodu 640 kassi, siis masu on jätnud oma jälje ja nüüd võetakse loomi poole vähem ehk aastas 300 ringis. Üldse on kuue aasta jooksul leidnud Kassiabi kaudu kodu umbes 4000 kassi. Suvel soovitakse peamiselt kassipoegi, talvel täiskasvanud kasse. Paraku elab Kassiabis ka kasse, kes on kodu oodanud juba kaks aastat, paar arglikumat kassi isegi kolm aastat.

Selleks, et Kassiabi omadega rahaliselt hakkama saaks, tuleb pidevalt vaeva näha. Kuus kulub kasside hooldamisele vähemalt 30 000 krooni, lõviosa võtavad sellest ravikulud. Ühingu rahastus tuleb loomasõprade annetustest, heategevuslikust müügist või mõne kindla otstarbega projekti (nt trükised) jaoks eraldatud rahadest. Kuid vaatamata masule on ühing suutnud oma tegevust samas mahus jätkata.

Suuresti kulub kassidele ka vabatahtlike abiliste endi raha. Näiteks Reet isegi panustab bensiini, elektri, telefonikulu ja loomatoiduga 3000-4000 krooniga kuus. Muidugi ei saa paljud sellisest asjast aru. Aga selle peale naerab Reet: "Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. Mõni joob selle raha maha või läheb kasiinosse. Võiks ju ka küsida, et miks ta läheb ja mängib need miljonid maha?" Kui ikka kiisude silmad säravad ja uutest kodudest saab uudiseid, on rõõm ärategemisest nii suur, et raha ununeb.

Põhitöö kõrval täiskohaga vabatahtlik

Kõigi nende kasside murede ja rõõmude kõrval on Reet käinud koguaeg põhitööl - juristiharidusega naine töötab kohtunikuna. Kuid kogemuse põhjal teab ta öelda, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. "Kui jääd teleka ette lihtsalt seriaale vaatama, on mõnus küll aga mõtled hiljem, et mida ma siis juurde sain?" arutleb ta. Kui öeldakse, et aega ei ole, ei ole see tema sõnul tõsiseltvõetav. Kui aega planeerida, siis jõuabki rohkem. Samas tunnistab naine ausalt, et väsib vahel ära, sest tegelikult on ju Kassiabi juhatamine täiskohaga töö. Ent ta ei väsi füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Sest kui kassipoeg sureb, mõtleb naine, et miks ta teeb endale kõike seda, põletab iseennast. Siis vaatab ta aga kiisude uutest kodudest tulnud uudiseid ja see annab jälle jõudu ning tasakaal taastub.

Hiljuti sai Reet teist korda vanaemaks ja tunneb, et tahaks rohkem selles rollis olla, kuid kasse samas maha jätta ka ei suuda. Sest ta leiab, et vabatahtlikult tegutsemiseks on vaja eestvedajat, n-ö hullu. "Et olla edukas, peab olema üks või paar pöörast eesotsas. Inimesi on alati võimalik kaasata, aga selleks peab olema fanatismi ja energiat. Kui ise selle asja sisse annad, läheb see ka liikuma," teab ta. Mitte et Reet arvaks, et ta on asendamatu, kuid ta tunneb, et Kassiabi on justkui tema oma laps.

Siiski tahab Reet rõhutada, et üksi ei suudaks ta midagi ära teha, kui ta kõrval ei oleks selliseid tublisid vabatahtlikke, kellega koos seda küllaltki rasket koormat kanda. „Tahan tänada kõiki vabatahtlikke, kes ei säästa oma aega ja energiat, et mitte ainult viriseda, vaid midagi reaalselt ära teha, millest ka ühiskonnale kasu tõuseb," ütleb ta. Kassiabiliste jaoks oleks kõige õnnelikum päev see, kui nende majas ei ole mitte ühtegi kassi. Küll teeks rõõmu, kui kõik kiisud elavad mõnusates kodudes ning infotelefon vaikib ega kutsu järele vigastatud loomale.

Autor: Agnes Männiste, Bioneeri vabatahtlik kaasautor

REET ALLIKVERE (49) - 2010. aasta tunnustatud vabatahtlik

Reet Allikvere on kuus aastat tegelenud kodutute loomade päästmisega ning olnud loomasõprade liitjaks ja mentoriks. Ta on juhtinud ja suunanud mitmekümnete vabatahtlike tegevust kodutute loomade olukorra parandamisel. Reeda eestvedamisel asutati 2006. aastal MTÜ Kassiabi, mis on uutesse kodudesse aidanud ligi 4000 looma, tegelenud ennetus-ja teavitustööga ning panustanud loomapidamise kultuuri tõstmisesse. Reet koordineerib vabatahtlikult organisatsiooni tööd ning innustab inimesi tõstma esiplaanile humaanseid väärtusi. Ta õpetab endast nõrgemat märkama ning teda aitama.

(MTÜ Kassiabi juhatuse liikmed)

15 tiitlit õnnelikele inimestele

2008-12-11

"Ei ole suuremat õnne, kui saad teha seda, mida sa tegelikult tahad," tõdes Eesti aasta vabatahtlike valimise žürii liige Lagle Parek.

Lugu ilmus ajalehes Maaleht: http://www.maaleht.ee/2008/12/11/kultuur/3746-15-tiitlit-onnelikele-inimestele

Sel aastal lisandus Eestisse 15 tiitliga pärjatud vabatahtlikku. Erinevus eelmiste aastatega võrreldes oli aga see, et kui varasemad tiitlisaajad võisid olla ka lihtsalt väga abivalmis inimesed, näiteks naabrimemme aitajad, siis nüüd tänati eelkõige uute ideede andjaid ja rahva kaasatõmbajaid.

Kuna kaasatõmbajaid on alati vähem kui kaasatulijaid, oli ka žürii töö pisut hõlpsam. "Esimesel korral (2005. aastal - toim) oli ju üle 300 kandidaadi, kelle seast pidime valima sada. Olime hullumas," meenutas Lagle Parek. "Nüüd oli palju lihtsam leida 15 ettevõtlikku ideedega inimest, kes on suutnud muuta ühiskonna suhtumisi."

Pareki sõnul on just praegusel majanduslanguse ajal saabunud vabatahtlikkuse jaoks õige hetk ning ka poliitikud on aastatega pisut küpsenud selleks, et näha n-ö rohujuure tasandil tegutsemise võimalusi.

Otsekui Lagle Pareki sõnade kinnituseks ütles vabatahtlike tunnustamise patroon president Toomas Hendrik Ilves, et paljud Eesti head asjad on tulnud vabatahtlikkusest. "Mida rohkem vabatahtlikkust, seda parem on meie elu," lausus ta.

Eesti elu muutus tänu vabatahtlikele paremaks mitmes valdkonnas: loodus sai puhtamaks, külaelu käbedamaks, eestlaste lugu ja pärimus täielikumaks.

"Vabatahtlikke ühendab soov tegutseda," ütles Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd. "Nad on inimesed, kes ei istu diivaninurgas ega kiru valitsust."

Männi sõnul ei tunne vabatahtlik töö ei vanuse, rahvuse ega ametikoha piire. "Kõrvuti meie kõigiga töötasid linnapead, ministrid ja president," lausus Mänd. "Koos suudame liigutada masse ja mägesid. Vähemalt prügimägesid."

Vabatahtlike tunnustamise korraldas Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus, toetasid siseministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Rahvusringhääling, Maaleht ja restoran Olde Hansa.

--------------------------------------------------------------------------------

Maaja Glaser teeb Põlvamaal elavatele lastele folkloorilaagreid

Maaja Glaser (41) on Põlva maakonna laste folkloorilaagrite idee algataja.

"Lastel oli väga palju esinemisi, aga omavahel neil sisuliselt suhelda polnud võimalik," põhjendab ta esimese laagri mõtte sündi, millest nüüdseks on välja kasvanud juba 10 kolmepäevast laagrit ning mille osaliste arv on korra jõudnud lausa 110ni. Lisaks on Glaser kodutütarde Oravarühma asutaja ja rühmavanem aastast 2001.

Helju Kukk sütitab kaaslasi head tegema

Helju Kukk (70) kuulub Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingusse alates selle loomisest 1996. aastal. "Meie põhimõte on "Tugevam aitab nõrgemat"," kinnitab ta.

Helju Kukk on sütitanud enda eeskujul kümneid kaaslasi end teostama ning head tegema. "Miks ei võiks inimesed veel eakana mõne oma unistuse täita," arutleb Kukk, tuues näiteks kunstiringi, mida käivad juhendamas professionaalid. Kukk ise on pikka aega juhendanud Tallinnas nn Poska tänava majas õmblusringi ning pidanud ka perenaise ametit. "Meie maja on lahti iga päev," rõhutab ta.

Aado Kuhlap edendab Vastseliina vallas külaelu

"Olen Mulgimaalt pärit mees, seal oli ühistöö alati au sees," põhjendab MTÜ Vastseliina Külade Ühenduse asutajaliige ja eestvedaja Aado Kuhlap (62) oma nüüdset vabatahtlikku tööd.

Põhjus, miks Kuhlapit kõige enam hinnatakse, on see, et tema algatusel sai teoks Vastseliina vallavolikogu külaelu edendamise komisjon, mis alguses lootusetuks kuulutatuna elujõuliseks muutus ning on Kuhlapi eestvedamisel viinud tänaseks selleni, et Vastseliina vallas on 9 küla- ja piirkonnavanemat ning et iga kuu esimesel teisipäeval võivad külavanemad vallavalitsusele ning volikogu esindajatele oma soovid, mured ning arvamused öelda.

MTÜ Vastseliina Külade Ühenduse kaudu esitavad külad rohkelt projekte oma elu edendamiseks. "On olnud hetki, kus omaalgatusprogrammist toetuse saamiseks on korraga esitatud seitse projekti," kinnitab Kuhlap.

Uno Aan: Ka töötud said minu mõttest indu ja lõid kaasa

Kehalise kasvatuse õpetaja ja suusatreeneri haridusega koerulase Uno Aani (72) vabatahtliku töö algus ulatub juba 40 aasta taha. "Türile 35m suusahüppemäe ehitamisel töötasin tasuta tuhat tundi," meenutab ta.

Koerusse naasnuna alustas ta tööd staadioni kallal, järgnesid korv- ja võrkpalliväljakud. Seejärel 5 km pikkune suusarada, mis nüüdseks on saanud juba 6-8 meetri laiuseks. "Õnneks suutsin kaasata noored. Ka töötud said minu mõttest indu ja lõid ettevõtmises päevade viisi kaasa," räägib Aan. Uno Aan võib end lugeda kohalike suvemängude, talimängude, põllumeeste mängude ja autorallide eestvõtjaks.

Spordile lisandus külaelu arendamine. Aan askeldas muuseumi rajamise ning Vabadussõja ausamba taastamise juures, aitas läbi viia külapäevi.

Tema eestvedamisel ja kaasabil on jäädvustatud raamatuks nelja küla ajalugu ning rajatud 48 kiviga kivikangur, et meenutada nendest küladest jäädavalt kadunud talusid.

Ning kõige tipuks on Aan suur näitemängusõber, kes nn Vaali Vabariigi 100. aastapäevaks päevakohase näidendi kirjutas.

Kõike seda kokku võttes pole ime, et mees on saanud Koeru valla aukodaniku nimetuse.

Tudeng pälvis aasta vabatahtliku tiitli

2008-12-08

Õpingukaaslased aitavad riskilapsi.

Tallinnas pärjati eile aasta vabatahtlikuks arstitudeng Peeter Kuddu, kelle eestvõttel hakkas Tartus riskilaste tugiisikuks paarkümmend tema õpingukaaslast ja kes ka ise selles töös usinalt kaasa lööb.

Lugu ilmus ajalehes Tartu Postimees: http://www.tartupostimees.ee/?id=55852

Aasta vabatahtliku rinnamärgi ja tänukirja toonud tegevuseni jõudis Kuddu aasta tagasi ühes sõpradega mõeldud mõttest, et endal on elu enam-vähem paigas, ülikooli sisse saadud, võiks ka teiste peale mõelda ja teha midagi kasulikku.

Nagu Kristina Kurm Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusest Tartu Postimehele kommenteeris, küpses ideest tulemuslik töö laste ja noortega. Aasta vabatahtliku tiitli saab Kuddu ühena viieteistkümnest, kuid ainsana Tartust.

Kino või jalgpall

Kuidas aga sai mõttest tegu? Ühes praktikumis kohtas Kuddu inimesi, kes töötavad laste tugikeskuses.

«Öeldi, et kui rühma saab kokku, hakkame pihta,» rääkis Kuddu. Rühm tähendas inimesi, kellele antakse baaskoolitus programmis Vanem Vend, Vanem Õde kaasa löömiseks.
Programmi idee on, et noored võtavad enda hoole alla ühe lapse, kellele nad püüavad olla toeks nagu vend või õde, talle seltsi pakkuda, teda nõustada ja juhendada.

Koolitusel õpetatakse, kuidas lahendada kriisiolukordi ja kuidas läheneda lapsele, kellel on probleeme.

Kuddu ütles, et loomulikult ei suuda tugiisik olla täiel määral pereliikme eest, aga ta saab käia näiteks jalutamas või kinos või näiteks jalgpalli mängimas.

«Annad talle nõu, tema räägib sinuga, see on täitsa huvitav kooslus,» sõnas Kuddu.
Tema «nooremas vennaks» on nüüd juba mõned kuud olnud üks 14-aastane noormees, kes elab koos emaga ja kel on probleeme koolikiusamisega ning kes vajas poisslapse eeskuju.

Juhendamine vajab nutikust, sest lihtsalt moraali lugemisega võib tugiisik end kiiresti liigitada veel üheks dotseerivaks täiskasvanuks ja loodetud sidet ning tulemust ei tule.
«Vennaga» kokkusaamisi on Kuddu sõnul vähem kui oleks tahtnud, vahel on suhtluses ka pause tulnud.

Mehi napib

Asi, mida Kuddu eraldi toonitada tahtis, on see, et enamasti on tugiisikuteks naised, kellel tema arvates on empaatiavõimet loomupäraselt rohkem, aga seda enam on tema meelest vaja sellesse töösse kaasata mehi.

«Mulle meeldivad ka rockmuusika ja kiired autod, aga lisaks sellele võiks leida mingi väljundi, mis annaks ka midagi tagasi,» sõnas ta. «Mehelikku eeskuju on kasvavatele noormeestele hädasti vaja.»

Programmi kaasatavaid lapsi aitab valida laste tugikeskus koostöös koolide sotsiaalpedagoogidega, kes teavad, millisel lapsel on probleeme või oleks lihtsalt vaja sõpra või mängukaaslast.

Lastega tehakse intervjuud, mis selgitavad, kas nad ise üldse tahaksid kaasa lüüa ja tingimata on vajalik ka lapsevanemate nõusolek.

Tugiisikud saavad ankeete lugedes otsustada, kellega töö võiks sujuda.

Töö, mille eest palka ei saa

2008-12-06

Lugu ilmus ajalehes Võrumaa Teataja: http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8491

Aado Kuhlapi ühiskondlikud tegemised võiks tinglikult kolmeks jagada. Kõige mahukama osa moodustab töö MTÜ Vastseliina Külade Ühendus juhatuse esimehena. Vähem tähtis pole ka Aado Kuhlapi eestvõtmisel tehtud töö Vana-Vastseliina mõisapargis: laululava ehitus, pargi hooldustööd ja Vastseliina linnuse poole vaatavad võsast lahti raiutud vaated. Kolmas tegevus, mille eest on tasuks vaid publiku aplaus, on näitetrupi Vana Habe juhendamine. Näiteringi alustas alles aasta tagasi, kuid Oskar Lutsu „Onu paremad päevad” on mängitud juba üheksa korda.

Vastseliina külade ühenduse loomise kohta ütleb Aado Kuhlap, et see sai tehtud viis aastat tagasi külaelu päästmiseks.

„Külaelu oli nii soikunud, et kui poleks midagi ette võtnud, hääbunuks see üldse. Külade ühenduse kaudu saab kirjutada projekte ja küla edendamiseks raha hankida. Ühise tegevuse kaudu saime hakata külavanemaid valima,” ütles Aado Kuhlap. „Külavanema rolli ei saa alahinnata. Tema on ju inimene, kes teab külaelust ja igast külaelanikku vaevavast probleemist kõike. Tema kaudu on kõige kergem küla aidata. Külade ühendus on arendanud koostööd teiste kodanikeühendustega ja aidanud igati kaasa ettevõtluse arendamisele ning noorte külaeluga sidumisele. Kõik projektid, mis oleme kirjutanud, on ellu viidud. Tänu sellele on külad kenamaks turgutatud ning ka külarahvas ise on ühtsemaks muutunud.”

Vastseliina vallavolikogu juures on loodud seitsmeliikmeline külaelu edendamise komisjon. Selle esimees on samuti Aado Kuhlap. Komisjoni idee tuligi temalt.

„Kõikides valdades on maaelukomisjonid. Mina leidsin, et see on liiga laialivalguv mõiste ja ka tegevusvaldkond peaks konkreetsem olema. Tegin ettepaneku külaelu edendamise komisjoni luua, sest küladest saab kogu maal toimuv alguse. Minu idee läks hääletamisel napilt läbi. Võib-olla loodeti, et komisjon hääbub, aga ei ta hääbu midagi. Külades on elu päris jõudsasti edasi läinud ja veel nii palju on teha,” seletas Aado Kuhlap.

Vastseliina külade ühendus tunnistati eelmise aasta parimaks mittetulundusühinguks Võrumaal.

Ehkki Aado Kuhlap pole sündinud Võru- vaid hoopis Mulgimaal, on ta pikkade aastate jooksul juurdunud siinsesse eluolusse ja võitleb, et elu siin paremaks läheks. Kuna ta on maapoiss, siis puudutab kõik see, mis toimub külas, teda väga sügavalt. Ta ei arutle selle üle, kas ühe või teise töö eest ka makstakse. Kui on vaja ja kui sellest on kellelegi kasu, paneb ta käed külge ja tegutseb. Ikka oma põhitöö kõrvalt. Aado töötab Põlva keskraamatukogus raamatuköitjana.

Julgelt ja otsustavalt hakkas ta koos vabatahtlike abilistega ka Vana-Vastseliina mõisapargis tegutsema. Rääma kasvanud park tuli korda teha ja Aado võttis selle oma südameasjaks. Mullu suvel rääkis ta, missugused plaanid pargiga on, näitas uut laululava. Rääkis, et linnusepoolne külg tuleb võsast vabaks teha, siis on varemeid näha. Nii see nüüd ongi.

Praegu on aga mehel mõisapargist rääkides väike okas hinges. Vastseliina vallas on loodud sihtasutus, mis hakkab tegelema turismiga, sealhulgas vana aja päeva korraldamise, linnuse eksponeerimise ja Piiri kõrtsiga. Sihtasutusest saab ka pargi valitseja. Kena korrastatud park koos laululavaga on ju atraktiivsed. Kolm aastat tagasi, kui Kuhlap pargis rühmama hakkas, nad seda kindlasti ei olnud.

Aado Kuhlap ja temataolised vabatahtlikud töörügajad ei küsi kunagi, mis nad selle eest saavad. Oma kogukonna heaks töötamine tähendab ju kokkuvõttes tööd iseenda heaks. Kuid sageli sellele ei mõelda. Miks muidu neid, kes tasu ootamata head teevad, nii vähe on.

Irina ühendab särava lülina eri rahvusest eestimaalasi

2008-10-13

Uusimmigrandid, perevägivalla ohvrid, venekeelsed vaegkuuljad - nad kõik on osa tema vabatahtlikust tegevusest.

Lugu ilmus Vabatahtliku tegevuse infolehes 13. oktoobril 2008

Irina Olenitši mitte just ammu muretsetud mobiiltelefoni kuulari ümbert mahakulunud kuldne värv annab aimu sellest, et omanik kasutab aparaati sagedamini, kui tootjad sellega arvestanud on. Ammugi pole Irina sõiduauto sisemuse disainijad osanud ette näha, et kuskil kaugel külmas Eestis saab tagaistmest aeg-ajalt ühe pruunipäise poisslapse magamise-õppimise-söömise nurgake. Siis, kui Irina vajalikud paberid kausta tõstab ning järjekordsele nõustamisele, seminarile, ümarlauale stardib.

Toimetusse intervjuule saabub blond lõheroosas pükskostüümis, justkui äsja puhkuselt naasnud naine otse Narvast. Mitte miski tema välimuses ei reeda enne koitu autorooli istumist, et 9-aastane poeg Bogdan õigeks ajaks Tallinna kooli jõuaks. Või enamasti hilisööni veninud tegusatest päevadest eestlaste jaoks nii kaugel tunduvas piirilinnas. “Ma olengi selline hull,” muigab Irina ise, kui küsida, kuidas ta seda kõike jõuab. Teha täiskohaga palgatööd Saksa töövahendus- ja koolitusfirma Eesti esinduses ning kasvatada üksi poega. Samal ajal võtta vastu kümneid ja kümneid telefonikõnesid naistelt, kes perevägivalda kannatanutena vajavad abi ning juriidilist nõu; aidata mitte-eestlastest vaegkuuljaid, kes justkui tervelt kaks korda Eesti ühiskonnast ära lõigatud. Tegutseda mittetulundusühingus Kodanikukoolitus, nõustada uusimmigrante, organiseerida üritusi jne. Ja nüüd peamine neile, kes ilmselt juba mõttes nentinud, et küllap sel naisel peab ikka palju raha olema, kui ta nii palju töötab. Irina nimelt teeb seda kõike tasuta, oma vabast ajast.

Kes on Irina Olenitš?

Särav venelanna on sündinud Türkmenistanis, tema sattumine varajases nooruses Eestisse on omaette keeruline lugu. 38-aastase naise tegevust inimeste aitamisel on tunnustatud tiitliga aasta vabatahtlik 2007. Ta tunneb suurepäraselt Eesti perekonnaseadust, sest tal on ette näidata magistrikraad juuras. Ta esindab vajadusel venekeelseid eestimaalasi, peamiselt, nagu öeldud, perevägivalla all kannatanud naisi. Valupunktiks number üks on praegu Irina sõnul tõusnud laste hooldusõiguse küsimused. Ning Sillamäelt pärit inimesena on kõik tema ettevõtmised vähem või rohkem seotud Kirde-Eesti inimestega. Kuidagi nagu iseenesest kukub nii välja, ütleb ta ise. Ka käsil oleva palgatööprojekti raskuskese asub kirdes – Irina tegeleb Narva Kreenholmist koondatud naiste ümberõppe projektiga.

Kui Irina Olenitši kandidaat esitati aasta vabatahtliku tiitlile, kirjutati tema iseloomustuseks muu hulgas järgmist: “Aastaid on ta andnud vene keelt kõnelevatele naistele võimalusi osavõtuks Kodanikukoolituse (MTÜ – toim) seminaridest, treeningutest, õppepäevadest, väljasõidu- ja keelekoolitusest. Tema kaasabil korraldati 2006. aasta veebruaris üle-eestiline foorum “Mitu vilja ühes salves”, milles osales üle viiesaja eesti ja vene keelt kõneleva inimese. Tänu Irinale õnnestus Kodanikukoolitusel luua kontaktid Peterburi naisteühendustega. /…/ Irina koos oma poja Bogdaniga on suuremad Eesti patrioodid kui vahel mõned eestlased ise.” Ja palju veel, sest nimekiri tema vabatahtlikust tegevusest on pikk.

Alati poeg Bogdaniga

See on elustiil, ütleb Irina ise. “Kui Bogdan sündis, mõtlesin ma, et tegelen edaspidi ainult poja kasvatamisega. Nüüd on poeg minuga kõikjal, kus võimalik, kaasas,” Ta räägib naerdes autost, kus on olemas tekk, padi, söögikarbid jm, et Bogdan saaks pikkadel sõitudel end hästi tunda.

Varasematel aastatel Irinaga mõnel integratsiooni- või kodanikualgatuse seminaril kokku puutunud inimesed kindlasti mäletavad väikest tumedapäist poissi, kes blondi ema kõrval märkamatult tõlgi rolli võttis. Nüüdseks 9-aastane Bogdan räägib nimelt täiesti vabalt eesti keelt, ta õpib eestikeelses Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Ehkki Irina saab enda eest seismisega ammugi ka keeleliselt hakkama (vestelda eelistab küll vene keeles, kuid loeb eesti keeles raskusteta), juhtub nüüdki, et Irinale esitatud küsimuse peale tõuseb inertsist püsti poeg ja vastab ise. Kusjuures vastab nii, nagu oleks vastanud hoopis Irina – Bogdan on maailmaga, milles ema tegutseb, hästi kursis.

Irina käeulatuses on alati neli kausta. Ühte paneb ta tööasjad. Teises on naiste nõustamise, perevägivalla jms seotud paberid. Kolmandas migratsioonifondi projekti “Uus kodu” materjalid. Neljandas kõik venekeelsete vaegkuuljatega seotu. Selline on Irina Olenitši elu. Tegus ja pühendunud, nagu naine isegi. “Jah, ma annan endale aru, et igakord ma aidata ei saa. Tuleb ette olukordi, mil on parem mitte sekkuda ja usaldada see oma ala asjatundjatele – arstidele, sotsiaaltöötajatele, psühholoogidele, politseinikele,” tõdeb Irina. “Aga kui ma aidata saan, siis mõistagi ma seda ka teen.”

Tarmo Tammus: vabatahtlik stand-by peal

2008-10-13

"Kui lõpptulemusena toob see meie noortele kasu, võin ka välismaal noortega töötada. Kui vaja, võin minna Uus-Meremaale metsa istutama. Aga ma leian, et on ajaraiskamine minna rahuvalvemissioonile."

Lugu ilmus Vabatahtliku tegevuse infolehes 13. oktoobril 2008.

"Neid on seal vaja, aga see on ajaraiskamine! Mingit putkat võivad nad Eestis ka valvata.” Nii seab paika oma vabatahtliku töö prioriteedid Tarmo Tammus.

27-aastane Tarmo otsustas vabatahtlikuna noorsootööd tegema hakata teismeeas, kui juhtis oma noorkotkasalka, mis koosnes kaheksast omasugusest. Pärast kaitseväest naasmist, hakkas ta Raplas noortega pihta.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem tehtule tagasi vaadates on ta tegevuste läbivaks teemaks just skautlus ja noored. Mees peab ka väikest seiklusettevõtet, mis korraldab ellujäämislaagreid, ning intervjuu hakatuseks demonstreerib mulle õhinal alati toimivat tulehakatust: Krona patarei vastu terasvilla. Sellised asjad huvitavad teda ja pole kahtlust, et ta istutab selle huvi ka noortesse.

Noortega on ta tegelenud Rapla noortekeskust ja Rapla päästeskaute juhtides (ligi 40 teismelist, kel oli kasutada tuletõrjeauto ja muu sinna juurde kuuluv väikestel kulu- ja metsapõlengutel), Rapla noortenõukogu liikmena, noorkotkaste ja kodutütarde rühmajuhina Märjamaal, Rapla puuetega noorte aega muusikaliste mängudega sisustades, lastele elementaarset esmaabi õpetades, noorsoovahetusega Soomes, Lätis, Leedus, Saksamaal, Sloveenias ja Iirimaal. Lisaks on ta klubi 13R liige, mis käib lastekodudes abiks, ning patrullib Raplas abipolitseinikuna. “Igaühel neist oli mingi väga hea asi, mille pärast ma seda tegin. Ja sellesama hea asja pärast arvatavasti teeksin veel,” ütleb ta tagasi vaadates. Kust ta kõigeks selleks aega võttis, ei imesta ta sugugi. “Kõigil on tegelikult aega! Aega tuleb lihtsalt võtta! ”

Praegu on mees küll stand-by peal, nagu ta ise ütleb. “Ootan, kuni riigis ebakindel aeg mööda saab ja asjad jälle paika loksuvad. Ma teen ikka noorsootööd, ma lihtsalt ei tee seda regulaarselt. On võimalused, aga need on allapoole igasugust arvestust,” kirub ta praegust olukorda ja lubab aktiivselt naasta, kui riigil prioriteedid jälle paigas.

Hoolimata kõrvaletõmbumisest, tunnustati meest mullu ühena viiekümnest aasta vabatahtliku tiitliga. “Diplomeid ja tänukirju on mul kodus nii, et võiks kõik seinad täis panna. Kõige olulisemaks pean aga just seda tunnustust. Selle andis muidugi president, mõtle! Ma pole siiamaani paremat kätt pesnud!” naljatab mees.

Paadunud optimist

Vabatahtlikke liikumapanevaks jõuks peab Tarmo positiivset suhtumist kõigesse. Ühiseks nimetajaks on mingi sisemine jõud, mis kinnitab, et kõik on hea ja kõike saab. “Paadunud optimistid!” ütleb ta oma mõttekaaslaste kohta. Seda enam annab mõtlemisainet praegune olukord: riik on kaikaid kodaraisse loopides isegi paadunud optimistidelt võtnud isu vabatahtliku noorsootööga tegelda!

Muidugi ei oota vabatahtlik riigilt palka. Aga ta ootab koostöövõimalusi. Näiteks noortekeskuse ruume ei peaks vabatahtlik omast taskust rentima ega ülal pidama. Valus on ka, kui riik alustab tööga kaheksa aastat pärast vabatahtlikku, asudes noorte tegemisi ja hängimispaiku kaardistama, ega taha midagi kuulda sellest, et noorsootöö on juba täies hoos ja pole vaja kaardistada, tulge appi tegutsema. Vot siis tõmbubki vabatahtlik stand-by’sse ja jääb paremaid aegu ootama.
Aga palka, seda maksavad neile noored. “Kõnnin mööda tänavat, vastu tuleb 1. klass, õpetaja ees ja lapsed järel. Terve klass tõstab käe üles ja karjub: “Tšau, Tarmo!” Mina ühtegi nägu ei tea, ju ma olen kusagil laagris või üritusel nendega midagi teinud, aga terve klass lehvitab nagu Leninile! See on parim tänu, kui nad mäletavad,” kirjeldab mees oma töötasu.
Tähtsusetu pole ka lõbu, mis ta ise sellest saab. “See on jõhkralt fun. See on, nagu teeksid iseendale kõiki neid asju. Ma saan ju kõikjal osaleda. Teen nendega asju, mida tahan ise teha, ja kuna ma olen noor, meeldivad need ka teistele noortele,” paljastab ta lihtsa tõe.

Just nii ammutab ta ka inspiratsiooni noortega tegutsemiseks. Alul prooviti katse-eksituse meetodil, mis on vahva. Nüüd on nii palju kogemusi ning ka mööda teiste üritusi ringi käidud, et ideid on terve mägi. Kiire näidisena soovitab ta teismelise sünnipäeva pidamiseks laenutada (nt kohalikust Kaitseliidu malevast) ahjuga telgi ja noored nädalavahetuseks metsa viia. “Pärast seda, kui olete seal kolm päeva koos kütnud, õppinud metsas onne tegema, lõkkekohti rajama, riideid kuivatama ja süüa tegema, on see seltskond korralikult kokku kasvanud,” lubab Tarmo. Nagu öeldud, on seiklus ja skautlus läbinud kõiki tema noortetegemisi.

Vabatahtlik tegevus ja otsedemokraatia

2007-12-31

Järgnevalt lühike kommentaar, mis võtab kokku ühe osa minu tuletõrjelisest tegevusest ja veendumustest vabatahtlikkuse kohta Eesti Vabariigis.

Eesti Vabariik on esindusdemokraatlik riik, mille aktiivsed kodanikud saavad ühiskondliku elu sisulises plaanis teataval määral kaasa rääkida ja seda peamiselt kolmel moel: (1) esindus-kogude valimistel erakondade vahel valides, (2) avalikult sõna võttes ning (3) vabatahtliku tegevuse kaudu.

Eesti Vabariigis vabatahtlikuna tegutseda püüdes ning vahel ka avalikult sõna võttes on mul kõige üldisemas plaanis saanud (minu enese jaoks) selgeks vajadus liikuda Eesti Vabariigis esindus-demokraatlikult riigivormilt otsedemokraatliku riigivormi suunas ehk teisisõnu tuua kõrgeima võimu teostamine kõrgeima võimu kandjaile ehk kodanikele lähemale, nende eneste kätele lähemale.
Kõrgeima võimu kandja ehk rahva poolt peetavatel avalikel aruteludel ning vabatahtlikul tegevusel oleks hoopis teine minek kui selles osalejad saaksid enestele pidevalt aru anda, et see või teine arutelu pole mitte arutelu arutelu pärast või vabatahtlik tegevus mingil ebamäärasel ajel, vaid kodanikuks olemise kaudu on nii üks kui teine täiesti loomulik ja tarvilik, sest viivad selgete ning silmnähtavate järelmiteni.

Otsedemokraatlik lähenemine riigile on võimalik. Seda tehakse Shveitsis. Võib otsida põhjuseid, miks Shveitsi mudelid pole Eestile kohandatavad. Kuid võib ka otsida võimalusi, kuidas osad neist oleks Eestile nii kohandatavad kui kohased.

Tiit Kuuskmäe, Tuletõrjeühing Alma Mater Fire Fighting (AMFF) vabatahtlik

Samm unistustele lähemale

2007-12-31

Vabatahtlik töö on mänginud minu elus võluri rolli. See on olnud teekond, mis viinud mind eluhetkedeni, milledeni olen soovinud ja unistanud jõuda.

Olen teinud vabatahtlikku tööd nii töökogemuse saamiseks, uute tutvuste leidmiseks kui ka lihtsalt tunde jaoks, mida vabatahtlik töö kingib. Vabatahtlik töö on kui sõltuvus - olles korra proovinud, tahaks seda teha veel ja veel.

Kaks aastat tagasi sügisel otsustasin jätta oma töö Eestis ning proovida sadade teiste minejate moel elu ja õnne Inglismaal. Kuigi see, mis sageli võib tunduda vajalik rahuloluks - töö, karjäärivõimalused, kindel elurütm - näis juba olemas olevat, oli minu hingel siiski kripeldamas soov otsida seda, mida tegelikult tahan teha. Nii võtsingi vastu väljakutse lükata kõrvale võimalused, mis kätte võideldud, kuid ei tundunud õiged, ning astuda vastu tundmatule, kus võis peituda see, mida tegelikult otsin.

Minu esimeseks väljakutseks oli endale võimaluste loomine Londonis. Ma ei osanud keelt, puudusid tutvused ning kõik oli nii võõras ja uus, et esimese hooga ei teadnud, kuidas ja kust alustada. Olin aastaid olnud tegev koolituste valdkonnas ning seda teed tahtsin ka jätkata. Aga kuidas alustada linnas, kus ilma keele ja kohaliku kogemuseta oled sa ainult „mees metsast"? Avastades Inglismaa võlud ja edulood, mis seotud vabatahtliku tööga, otsustasingi alustada just sealt. Inglismaal on vägagi tavapärane, et kui soovid leida tööd või vahetada töövaldkonda, siis kogemuste saamiseks ja meelepärase tegevuse leidmiseks ei ole vabatahtlik töö enam võimalus, vaid ka vajadus.

Minugi jaoks oli vabatahtlik töö esmalt vajadus, kuid mida enam ma sellega seotud olin, seda enam hakkas minus kasvama see imehea tunne, mida teiste abistamine loob. Kaheksa kuud olin vabatahtlik organisatsioonis, mis tegeles kodutuse probleemidega. Aitasin korraldada koolitusi ja konverentse ning lisaks osalesin projektis, kus aitasin kokku koguda kodutuse teemalist infot Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, mis koos Eestiga ühinesid Euroopa Liiduga. Üheltpoolt sain kohaliku töökogemuse, teiselt poolt avardasin oma silmaringi ja arusaamu teemadel, millele ma polnud varem mõelnudki.

Paljud küsivad, et kuidas ma selle vabatahtliku koha leidsin. Ikka nii, nagu enamus võimalusi tänasel infotehnoloogia ajastul leitakse - internet oma otsingumootoritega. Kasutasin koolituse valdkonnaga seotud märksõnu ja nii ma ühel hetkel oma võimaluse avastasingi. Hiljem olen veel teisteski organisatsioonides kaasa aidanud, kuid siis on olnud ajendiks sõbra kutse ja juba teadlik pöördumine konkreetse organisatsiooni poole.

Loomulikult ei olnud vabatahtlikuna alustamine kerge, kuna samas tuli mõelda sellele, kuidas end toita ja eluaseme eest maksta. Valik oli minu: pool aega pühendasin vabatahtlikule tööle, kuna nägin seal võimalust edasi liikumiseks, ning teise poole ajast tegin ettekandja tööd. Muud võimalust ei olnud. Jah, kui olla väljas ainult raha peale, siis pole vabatahtlik töö teemaks. Minu jaoks oli raha teisejärguline ning esmajärguline oli osaleda tegevuses, mida tehes hing justkui puhkaks.

Vabatahtlik töö on tegevus meie vabast tahtest ning just seda silmas pidades peaks see olema seotud valdkonnaga, mida armastad. Sidudes end vabatahtlikuna mõne organisatsiooni või projektiga on minu jaoks oluline, et see oleks koht, kuhu saaksin anda oma oskusi ja kogemusi ning et see oleks piisavalt väljakutsuv, et õpiksin ka ise midagi uut. Tänaseks olen kindel, et kui soovid oma oskusi või teadmisi arendada, siis läbi vabatahtliku töö, mis on paljuski ainult praktiline kogemus, on võimalik õppida rohkem, kui algul arvatagi oskad. Mida olen mina õppinud? Läbi vabatahtliku töö olen saanud kuhjaga juurde enesekindlust, parandanud keeleoskust, õppinud tundma koolituste valdkonda ning omandanud palju teisi minu jaoks vajalikke oskusi ja teadmisi. Lisaks õpitule sain juurde palju tutvusi, nägin Inglismaad ja nakatusin pisikuga teha vabatahtlikku tööd ka edaspidi.

Aasta on suhteliselt pikk aeg, kuid kui selle tulemuseks on tööpakkumised, mida oled oodanud ning mille nimel pingutanud ning lisaks veel oma ettevõtmine, millest varem oled ainult unistanud, siis ei saa keegi väita, et minu kogemus vabatahtlikuna poleks olnud samm lähemale unistustele. Vahel tuleb astuda samm tagasi, et siis taas suurema hooga ja teadlikumana edasi liikuda. Usun, et tavalise tööga poleks ma koolituste valdkonda nii palju tundma õppinud kui läbi vabatahtliku tegevuse. Kuna minu unistus on alati olnud luua oma koolitusportaal, siis nüüd, tänu eelpool kirjeldatud kogemusele ja koostööle sõpradega, on see minu igapäevaseks tegevuseks.

Võib-olla polegi vale arusaam, et tee head teistele, siis teevad teised head ka sinule. Kuigi vabatahtlik töö võib olla kasuefektiga, ei asenda miski hingepaitavat tunnet, et suudad kedagi aidata, ilma et ootaks vastutasu. Ainuüksi tunne, et mina suudan midagi muuta ja oma väikeste tegudega kaasa aidata ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamisele on väärt vabatahtliku töö tegemist.

Neli päeva särasilmade keskel

2007-12-31

Minu viimane vabatahtliku töö kogemus leidis aset Tartu Mänguasjamuuseumis, kus otsiti jõuluajaks vabatahtlike abilisi päkapiku töötubadesse lastega tegelema.

Arvasin ette, et see olekski parim võimalus muidu selleaastases niivõrd sombuses ja hallis ilmas kuidagi leida üles killuke jõulumeeleolu. Ma ei eksinud. Tegu oli minu jaoks ühe meeldejäävaima vabatahtliku tööga seni - erines see ka tublisti muust, mida olen varem teinud - Eestimaa Looduse Fondiga talgute korras võsa võtnud, riisunud, konnatiike kaevanud, koristusaktsioonidel kaasa löönud, Tallinna Taaskasutuskeskuses väravat värvinud ja sealseid riiuleid korrastades ringi askeldanud...

Minu esimene tööpäev mänguasjamuuseumis leidis aset teisel advendil. Esialgne hommikupoolikust jäänud rahulik mulje muutus täiesti, kui korraga valgus uksest sisse mitukümmend last. Siis ei olnud enam asu - muudkui raputa jahu alustele, jaga tainast, juhenda, kogu piparkooke kokku, valva ahju... Olime, kaks vabatahtlikku, kogu aeg jooksus. Lapsed tegutsesid usinalt - kes värvis martsipanikujusid, mida hommikul valmis vorminud olime, kes tegeles piparkookidega. Enne kui märgata saingi, olid juba tunnid läbi.

Teine tööpäev oli järgmisel reedel ning märksa rahulikum. Usinalt tehti taas piparkooke, mis sai hiljem omatehtud kotikeses kaasa võtta. Nii mõnigi ema sattus oma pisikese lapsega koos tainast rullides hasarti. "Kas teate, need on sel aastal mu esimesed piparkoogid!" Sellist jõulumeeleolu kui mängutoas ei oskagi kuskilt mujalt leida. Õhus hõljuv piparkoogilõhn segi apelsini ja nelgiga, vaiksed jõululaulud ja nii palju särasilmi. Lapsed on nii usaldavad ja siirad! "Kõige rohkem meeldib mulle piparkooke teha," sõnas üks poiss, kes ka enda sõnul hüperaktiivne on, aga piparkooke vorpides püsis paigal ja tegi neid suurima heameelega. Kinkis mullegi paar ise glasuuritud piparkooki. Lihtsalt niisama. Eks me kõik vaja seda, et kellelgi oleks meie jaoks vahel natuke aega. Nii mõnigi laps vajab innustuseks ja julgustuseks vaid seda, et sa ta kõrvale maha kükitaks ja uuriks, mida ta teha tahab, mis ta nimi on, kui vana ta on, kas talle lasteaias käia meeldib... Lapsed satuvad nii kergesti hoogu ja neis võib leida väga mõnusaid jutukaaslasi. Ka intriige tuli ette. Üks vanem tüdruk sattus ahastusse, et tema tehtud südamekujulised piparkoogid kaduma läksid - keegi teine oli need glasuurida võtnud. "Ma tean küll, kes võttis!" teatas ta ja nõudis õiglust, kuid pidi lõpuks nõustuma tõsiasjaga, et kui ise silma peal ei hoia, siis ei jõua üksainus vabatahtlik küll meeles pidada, kes mida valmistas, ja vaadata, et kõik oma lemmikpiparkoogid kätte saaks. Ürita siis, palju tahad.

Kolmas tööpäev oli juba paar päeva pärast jõule. Võtsin kaasa ka oma 9-aastase õetütre ja asjatasin seekord enamus ajast käsitöölaua ümber. Hommikupoole askeldasid vaid mõned väikesed poisid oma emadega toa eesosas mängida ja joonistada, seega sai töövahendeid tasakesi ette valmistada ja ka ise mõnd vahvat kaunistust nikerdada. Jupp pusimist oli lihtsa väljanägemisega asjade kallal mulgi. Õetütar askeldas pisikestel kangastelgedel päkapikuvaipa kududa, mina lõikusin näpunukkude tarvis shabloonide järgi vildist figuure. Pärastlõunal hakkas siit ja sealt ilmuma usinaid lapsi usinate vanematega, kes paljudki põnevuses asusid erinevaid asju nikerdama. Mõnus vaadata - lähed justkui lastega tegelema, aga siis tuleb hoopis mõni isa ja hakkab nikerdama nukule kaelakeed, mõni ema pusib näpunukust karumõmmile parimaid võimalikke silmi õmmelda või tuleb mõni vanaema ja vaatab mõnda aega naeratades pealt, kuidas nooruke vabatahtlik tema lapselapsele voltimist õpetab, siis aga võtab pärast kerget vastupuiklemist ("Mis, mina olen juba vana, enam näpud ei võtagi...") märkamatult isegi paberiribad kätte ja asub lapsega ühes voltima. Tuleb välja, et pole need näpud midagi nii vanad. Käsitöö toob sära ka vanemate ja vanavanemate silmadesse. Laua taga istudes kostab pea kohalt kostüümiruumist, mis on tõsine muinasjutumaa, jalgade müdinat - jälle mõni sõdalane ajab mõnd printsessi taga... "Appi, põgenege! Drzhh ... Lohe tuleb!" hüüab üks hoogusattunud isa nurga tagant. "Issi, teeme nüüd korda. Lohe sai surma," sõnab natukese aja pärast üks asjalik poisihääl. Suu kisub kohe vägisi muigele.

Neljas tööpäev oli midagi magusasõpradele - nimelt oli mängutoas tegu martsipanipäevaga. Kella neljaks olin nii mina koos teise vabatahtlikuga kui ka mu õetütar magusast täiesti küllastunud - martsipanist kuulikeste rullimine, martsipanimassi valmistamise juhendamine ja vahepeal töölaudade koristamine, rääkimata siis ise kujukeste voolimisest, värvimisest ja massi valmistamisest... Ei saa ju vastu panna, kui kõik nii hoogsalt meisterdamisega tegelevad. Aga küll tekkis sellest kõigest igatsus soolase järele! Kodus hiljem keedetud kartulid-porgandid pihvidega maitsesid palju paremad kui tavaliselt ja muuseumis veedetud päevadest jäi muljeid ja mälupilte oi-oi kui palju...

Vabatahtlik Brit

Töö, mis teeb hingele rõõmu

2007-12-06

Arst Virge Nemvalts tõi Eestisseülemaailmse heategevusliikumise Usk ja Valgus.

Lugu ilmus ajalehes Maaleht: http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10847

Endokrinoloog Virge Nemvalts pälvis Avatud Eesti Fondi tunnustuse töö eest, mis ta on teinud vaimupuudega noori inimesi koondava heategevusliku organisatsiooni Usk ja Valgus Eesti osakonna asutaja ja juhina.

Heategevusliikumine, mis sai alguse 1971. aastal Lõuna-Prantsusmaal, on tänaseks kandunud kõigile viiele kontinendile ja koosneb 1463 kogukonnast, kus kõneldakse 45 eri keelt. Eestis asutati Usu ja Valguse ühendus 2003. aastal Saaremaal Virge Nemvaltsi juhtimisel.

Juhusest sai Eesti jaoks algus

Virge Nemvalts räägib, et sattus sellesse heategevusliikumisse poolkogemata, tänu sellele, et tema abikaasa, praegune Kuressaare abilinnapea Juhan Nemvalts oli Sõmera erivajadustega inimeste hooldekodu juhataja.

“Hooldekodu külastanud Uppsala sõpruskiriku pastor Gunnar Lundgren tundis huvi, kuidas elavad meie puudega inimesed. Temalt kuulsimegi vaimupuudega inimesi ühendavast maailmaorganisatsioonist,” kõneleb Virge Nemvalts, kes tänu Uppsala pastorile võttis osa ka heategevusliikumise Soomes toimunud üritusest.

Tagasi Eestis, tundis Virge Nemvalts huvi, kui palju on Saaremaal peresid, kus vaimupuudega inimesi, ja avastas, et need pered on pahatihti oma muredega üksi jäetud.

“Nüüd on meil tekkinud selline tore sõpruskond,” viitab Nemvalts varsti juba viiendat sünnipäeva tähistavale Usu ja Valguse Kuressaare ühendusele. Kokku saadakse kord kuus Kuressaare Laurentiuse koguduse majas, kus ühiselt lauldakse, meisterdatakse keraamik Maila Junsi käe all põnevaid asju ja süüakse kodust kaasa võetud suupisteid. Iga kohtumist alustatakse tervitusringiga.

“Kallistame üksteist kõvasti ja igaüks räägib, mis ta vahepeal teinud on, kuulame üksteise muresid ja rõõme,” kirjeldab Virge Nemvalts kokkusaamisi. Kes esimest korda üritusel osaleb, räägib ka lühidalt oma eluloo või teeb seda tema eest ema või isa.

Koos käib kuus-seitse peret, kus on vaimupuudega laps või noor inimene. “Mõni käib kogu oma perega, mõni ema, õe või vennaga, mõni ka päris üksi,” räägib dr Nemvalts. “Meil on noor seltskond, mis on ses suhtes ebatavaline, et mujal maailmas koondab see liikumine tavaliselt juba vanemaid inimesi.”

Lisaks igakuistele kokkusaamistele peetakse suviti ühiseid laagreid. Nüüd, jõulude ajal, tuleb ka ühine lõunasöök.

Ehkki koos käiakse kirikukoguduse majas, et eelda see kogudusse kuulumist.

Eriline side

Siiani on Usk ja Valgus Kuressaare jäänud ainukeseks selle heategevusliikumise organisatsiooniks Eestis, ehkki Virge Nemvaltsi sõnul oleks vajadus taoliste ühenduste järele palju suurem. “Koerus on üks vaimulik, kes on liikumise vastu huvi tundnud, nii et ootame, et Koerusse tekib järgmine Usu ja Valguse ühendus Eestis,” avaldab Virge Nemvalts lootust.

Rahalist tuge on saadud põhiliselt oma liikmete kasinatest sisseastumis- ja aastamaksudest, nüüd on aga tekkinud ka annetajaid. “On väga liigutavaid näiteid annetajatest,” märgib dr Nemvalts. “Ma arvan, et see on ühiskonda tervendav, kui inimesed, kel on võimalik, aitavad neid, kes elavad viletsamalt,” räägib Virge Nemvalts, kes on ka ise oma säästudest ühendust toetanud.

“Sattusin sellesse heategevusliikumisse küll juhuslikult, aga tunnen, et töö puuetega inimestega teeb mulle suurt rõõmu. Mul on tekkinud nendega väga eriline side,” räägib Virge Nemvalts, meenutades ühe Rootsi hooldekodu juhataja sõnu, et meil on väga palju õppida inimestelt, kel on mingi puue ja kes tulevad vaatamata sellele toime.

Lootuse ja ühtsuse kandja

“Virge Nemvalts on suutnud arstina ja inimesena pühendada selleks tööks südamearmastust, millest meie maailmas tuntakse suurt puudust. Ta on suutnud enda ümber koondada inimesi, kes soovivad koos vaimupuudega laste ja noortega kulgeda nende valus, saades lootuse ühtsuse kandjateks,” seisab Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaane ettepanekus tunnustada Virge Nemvaltsi tööd vabatahtlikuna.

Virge Nemvalts ise ei taha kogu au endale võtta. Tagasihoidliku inimesena räägib ta rohkem oma abilistest: juba mainitud keraamikaõpetaja Maila Junsi kõrval nimetab ta muusikuid Piia Veersalu ja Monika Talistut, Laurentiuse koguduse noori juhendavat Tiina Ooli, vaimulik Katrin Keso-Varest, suure pere ema Krista Mändarit. Krista Mändarist loodab ta edaspidi oma töö ülevõtjat.

2003. aastal pälvis Virge Nemvalts Saaremaa Aasta Naise tiitli, mida annab välja Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni Saaremaa klubi.

Jalgpalli võin kiita hommikuni

2007-12-06

Juba Kaido Embergi vanaisa mängis jalgpalli.

Lugu ilmus ajalehes Maaleht: http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10848

Kõrvalseisjal tekib muidugi küsimus, kust algas Raplamaa Lelle aleviku jalgpallihinge Kaido Embergi jalgpallihuvi, millele ta oma vabast ajast nii palju pühendab.

Konkreetset vastust küsimusele ei saa, sest selgub, et huvi ei sündinud mingi avastusena, vaid jalgpall on Lelles olnud olemas kogu aeg. Juba Kaido Embergi vanaisa mängis jalgpalli ja seal on ajast aega platsil olnud mitu põlvkonda korraga.

Tippude püüdmine pole eesmärk

“Kõigepealt vaatasin pealt, kuidas teised mängivad, siis hakkasin ise mängima. Ja nüüd hiljem on minust kuidagi saanud selle jalgpallimeeskonna pealik. Nii on see läinud,” ütles otse jalgpallistaadioni kõrval elav Emberg.

1980ndail, kui lääne kombed siinmail veel võõrad olid, nimetasid Lelle mehed bravuuri mõttes oma jalgpallimeeskonna FC Lelleks. Nüüd on FC jalgpalliklubi tähistusena üldlevinud.

Embergi eestvõtmisel asutati 2000. aastal samanimeline mittetulundusühing, kus ta on juhatuse esimees. Tänavu Eesti liiga mängudes jõuti kolmandasse liigasse, mis on amatöörmängijate jaoks lagi. Kohaliku omaalgatuse programmi rahaga sai meeskond endale ühtse dressi – see kujunes sündmuseks.

“Aga tippude püüdmine pole meil omaette eesmärk. See, mida teeme, ei ole tulemussport,” ütles Kaido Emberg.

Näiteks ühe ta sõbra poeg, kes on jalgpallis andekas, mängib hoopis FC Valga Warrioris. Lelle jalgpalliplatsi kasvandik on ka meie praeguse profijalgpalli üks tähti Vjatšeslav Zahovaiko.

Kaido Emberg toetab seda, et andekad mängijad läheksid edasi ja ta ise käib võimalusel kaasa elamas Eesti jalgpallikoondise mängudele välismaal. Ent Lelle tegevuses näeb ta hoopis teistsugust mõttekust.

Seal hindab ta jalgpallivõitudest tähtsamaks tulemuseks näiteks seda, et väikeste lellekate hulk jalgpallitrennis püsib suur. “See ongi võib-olla parim tasu tegutsemise eest, et neid vähemaks ei jää, vaid tuleb pigem juurde,” ütles Emberg.

Trennis on nii poisse kui tüdrukuid

Raamatukoguhoidja Mariina Madisson, kes koos Kaido Embergiga on Lelle haridus- ja kultuuriseltsi juhatuses, jutustas, kuidas asi käib: “Kui Kaido või ta meeskonnakaaslased suvel lastele trenni teevad, on lapsed juba tund aega varem staadionil ootamas. Ja seal on nii poisse kui tüdrukuid – vahet ei tehta.”

Meeskonnas endas mängib teiste seas kolm noormeest kõrvuti oma isadega.
Kaido Emberg peab tähtsaks ühist tegutsemist ja seda, et noored näeksid – ka väikeses kohas maal saab teha midagi mõttekat. Meeskonna ühismeel ja ühisteod ulatuvad üle pallimängu piiride.

Lelle hea jalgpallistaadion on enda rajatud ja hooldatud, nüüd toetab korrashoidu ka Kehtna vallavalitsus. On spordi- ja rahvaüritused, kuhu aleviku inimesed kogunevad peredega. Koos peetakse talgupäevi, ehitatud on näiteks kiige- ja korvpalliplats.

Iga aasta jaanipäeval on jalgpallimatš poissmeeste ja naisemeeste vahel. “Seda matši mäletan ma sellest ajast, kui veel väike poiss olin. Tegelikult on siinsed jalgpallitraditsioonid tõesti hämmastavalt tugevad,” ütles Kaido Emberg.

“Kaido on jalgpalli kaudu hästi nähtav, aga peale selle on ta tulihingeline Lelle patrioot,” rääkis Mariina Madisson, viidates väärtustele, mille säilitamine tänapäeva pealiskaudses maailmas muutub üha tähtsamaks.

Eesti Punase Risti Tallinna seltsi noored vabatahtlikud

2006-12-31

"...see pole lihtsalt mingi koht, kus hängida, vaid ma saan teha ka midagi kasulikku teistele ja endale."

Nii iseloomustab Eesti Punase Risti (EPR) Tallinna seltsi üks noortest vabatahtlikest. Kokku tegutseb Tallinna seltsis 70 aktiivset vabatahtlikku, nende seas leidub nii koolinoori kui ka eakaid. Sinna kuulub samuti täiskasvanutest koosnev erikoolituse saanud esmaabirühm, kes on suurõnnetuse korral valmis riiki aitama. Seltsi juhatuse liikmed teevad oma tööd Punases Ristis samuti vabatahtlikkuse alusel. Seltsis töötab ainult kaks palgalist sekretäri. Seega võib julgelt öelda: ainult koos vabatahtlikega saame nii palju ära teha.

Vabatahtlikud on EPR Tallinna seltsi jõudnud eri teid pidi. Osa on meie endised töötajad. Mitmed eakad vabatahtlikud on kunagi meie käest abi saanud ning nüüd on valmis ise teisi abistama. Osad vabatahtlikud on erivajadustega laste vanemad, kes on käinud meie üritustel. Nad näevad, et see, mida me teeme, toob nende lastele rõõmu ja nad tahavad seda rõõmu pakkuda ka teistele. Noori vabatahtlikke oleme varasemalt palju kaasanud infomessil „Teeviit". Hetkel on suurem osa noori tulnud oma sõprade kaudu. Mõned noored liituvad peale meie üritusel osalemist, teised on internetist üles leidnud meie kodulehe ja tulevad vaatama, kas seltsi tegevuses osalemine pakub neile huvi ning teevad oma otsuse.

Vabatahtlikud on seotud meie seltsi igapäevase tööga. Noored pakuvad välja oma ideid, kirjutavad ise projekte ja viivad oma algatused ellu sekretäri toel ja nende nõuandeid arvestades. Hea näide on noorte poolt läbi viidud inimkaubanduse-teemaline projekt (2006 a.), mis tekitas laiemat huvi ka teiste kohalike seltside seas (Eestis on 16 kohalikku Punase Risti seltsi). Siiani on väga populaarne projekti raames valminud näitus, seda materjali on kasutanud kõik Punase Risti seltsid üle Eesti. Projekti käigus saime enda jaoks väga palju uusi teadmisi, meie vabatahtlikke on kutsutud noori koolitama inimkaubanduse teemal rahvusvahelises noortelaagris.

Seltsi noored käivad lasteaedades lastega vestlemas tervise teemadel projekti „Oskame Olla!" raames ja koolides ennetustööd tegemas AIDS-i ja narkomaania teemadel. Koolid võtavad meiega juba ise ühendust. Noored tahavad rõõmu valmistada ja suhelda ka vanuritega. Näiteks paar korda aastas käime Iru Hooldekodus, kus korraldame koostöös Tallinna Kanutiaia Noortemaja kollektiividega kontserte ja viime kingitusi. Noored käivad seal hea meelega ja eakad juba ootavad nende järgmist külastust.

Mitmed Tallinna seltsist lahkunud vabatahtlikud tulevad ikka hea meelega meie üritustele appi. Näiteks jõuludeaegse heategevusürituse või "Ranits" kampaania eel helistavad ise ja küsivad, kas on vaja midagi teha. Mõned vabatahtlikud kaovad vaikselt ära, aga olen kindel, et see aeg, mil nad olid seltsis tegevad, andis neile positiivset energiat ja mingil määral elukogemusi. Arvan, et need noored, kes on Punasest Ristist läbi käinud, jäävad oma elus alati abivalmiteks.

Noori vabatahtlikke motiveerivad seltsi poolt pakutavad koolitused. Nad saavad ennast proovile panna, ennast arendada, omandada uusi kogemusi ja sisustada kasulikult oma vaba aega. Väga palju annab noortele oma tegevuse tulemuste nägemine, et nende külvatud "seemned" ühiskonnas kannavad "vilja". Noorte juhendajana õpin ise vabatahtlikelt väga palju. Ma näen, et noored saavad tegevusest palju kasu ning mul on hea meel, et saan toetada noori nende positiivses arengus.

Oma kogemustest võin kinnitada, et ennekõike annab tulemusi igapäevane järjepidev töö, mitte üksnes kampaaniad. Kampaaniaid võib paar korda aastas läbi viia ja kutsuda vabatahtlikke appi. Kui aga inimesed näevad, et iga päev võib olla sisutihe, et oma projektiga saab teistele noortele edastada kasulikku informatsiooni või olla neile toeks, siis see on vabatahtlik töö, mis kannab tõeliselt vilja.

EPR Tallinna Selts on väga tänulik kõigile vabatahtlikele. Suur aitäh teile, et te olemas olete, et te aitate organisatsioone ja erinevaid liikumisi. Teie töö on alati tänuväärne, iga vabatahtliku panus on väärtuslik. Ma arvan, et vabatahtlikud on meie riigi tulevik.
Lähemalt: www.redcross.ee/et/tallinn.html

Lilia Gontsarenko
EPR Tallinna seltsi sekretär

Kirja pannud Anna Gramberg

"Halastus" vabatahtlikud aitavad üksijäänud eakaid

2006-12-31

Tartu Linna Puuetega Eksmeedikute Ühingu "Halastus" eesmärk on aidata oma tegevusega üksijäänud puudega kõrges eas inimesi.

Vastastikusel abistamisel ja vabatahtlikul tegevusel põhinev ühing tegeleb kõigile vanuritele eluks vajalike asjaajamistega, kuna enamik neist ei ole ise võimelised kodust väljaspool ilma kõrvalise abita liikuma. Abistatavad moodustavad ühingu liikmeskonna, hetkel on ühingus 103 liiget, kuid neist vaid 11 liiget-vabatahtlikku jõuavad teisi aidata.

Tegevus on igapäevane, sest pidevalt on kellelgi abi vaja. Eakate abistamine ja nende probleemidega tegelemine toimub peamiselt nende kodudes, kuid aidatakse ka inimesi arsti juurde või käiakse haiglas visiidil, samuti tuuakse apteegist rohtusid. Vähemalt neli korda aastas korraldatakse ühingu liikmetele üritusi, nt. emadepäeval, ühingu aastapäeval, jõulude ajal, kindlasti tähistatakse liikmete sünnipäeva ja käiakse neil kodus külas. Neile, kes ühingu üritustele kohale ei jaksa tulla, viiakse kingipakikesed ja kaardid koju kätte. Ühingu tegevusi on igasuguseid, kuna inimesed ei saa kodust välja ja on üksi jäänud ja neid üritatakse aidata niipalju kui võimalik. Näiteks viivad aktiivsed liikmed neid sauna, aitavad kodutöödes, õmblevad ja paikavad riideid ning veel palju muud. See kõik on pidev ja iga-aastane tegevus, mida ühekordsete üritustena ei ole võimalik korraldada.

Aktiivsete vabatahtlikega käiakse koos vähemalt korra kuus, peetakse plaane ja koosolekuid ning muretsetakse kõik vajalikud abivahendid, et eakad ei peaks ise maksma. Ühingu liikmeks saavad tulla need, kes on pensionieas ja puudega. Suuremate aktsioonide puhul ootame kõiki huvilisi vabatahtlikke kaasa lööma. Näiteks on meil abiks käinud ühe erakonna noorteühenduse tragid liikmed, kes aitasid meil jõulupakke laiali vedada. Liikmete kodudesse appi minemisel on meil oluline usalduse küsimus, päris võõraid ei julge inimesed sisse lasta.

Mis meid innustab? Abistame, sest teame, et jääme järjest vanemaks ja ükskord on meil endalgi abi vaja. Meid on meie tegevuse eest ka palju tunnustatud, mis on meile väga oluline. Juba 1993 aastal, tegevuse algusaastal, tunnustati meid aasta vabatahtlike ühinguks, samuti oleme saanud mitmeid tänukirju.
Vabatahtlik peab olema inimene, kellel jätkub südametunnistust ja kes ei tunne kellaaega. Tulevikus võib temalgi abi vaja olla ja siis ehk aitab tedagi keegi.

Liidia Laaneoja
TLP Eksmeedikute Ühing „Halastus" esinaine

kirja pannud Anna Gramberg

Leo-klubi Tartu joonistusõhtud Lastehaiglas

2006-12-31

Leo-klubi on Tartu heategevuslik noorteorganisatsioon, mis on Rahvusvahelise Lions Klubide Organisatsiooni osaks. Klubi koondab endas 17-22 aasta vanuseid noori, kelle peamine eesmärk on aja kasulik investeerimine, aidates abivajajaid ja tundes ennast sealjuures hästi.

Klubi liikmed saavad kokku kord kuus ja üldkoosolekul, samuti organiseeritakse klubisiseselt vahvaid seltskondlikke tegevusi. Alates klubi asutamisest 2004. aasta mais on klubi liikmed kaasa löönud erinevates valdkondades - osalemine lastekaitsepäeva üritustel, vabatahtlikena üritustel Noortepäev 2005 ja 2006, regulaarselt külastatakse intellektipuudega noorte kodu Maarja küla, panustatakse veredoonorlusse jne.

Septembrist 2005 maini 2006 viisime läbi suurprojekti "Joonistus- ja mänguõhtud Tartu Lastehaiglas". Idee projekti elluviimiseks tuli sellest, et haiglas viibivatel lastel on haiglarez'iimi tõttu aktiivne osalemine vabaõhuüritustest raskendatud, kuid mängida ihkavad nemadki. Seega otsustasime rakendada alternatiivset varianti - minna väikestele patsientidele ise külla ning sisustada lõbusalt nende haiglasoleku aega. Projektile saime toetuse osaledes Hansapanga konkursil "Tähed särama 2005". Toetuse eest muretsesime joonistustarbeid ja lauamänge, mille andsime projekti lõppedes üle haiglale, et lastel oleks neist rõõmu ka edaspidi.

Kokku külastasime Lastehaiglat projekti raames 20-nel õhtul. Põhiliselt oli tegu joonistus- või mänguõhtudega, kuid eriliste täht-päevade puhul korraldasime ka teemaüritusi. Nii toimus 13. dets. haiglas jõuluõhtu, kus päkapikkudeks maskeerunud leod jagasid headele lastele välja imelised kingipakid ning kõik said suu magusaks. 14. veebruaril tähistasime üheskoos sõbrapäeva, valmistades emmedele-issidele, õdedele-vendadele ja teistele sõpradele kaardikesi. Mais toimus projekti ametlik lõpuõhtu, mille tarbeks kogunesime üheskoos Lastehaigla auditooriumisse - toimus pikima ja suurima joonistuse meisterdamine.

Et Lastehaigla patsientidel oleks lõbusat tegevust kogu aeg, eelkõige võimalust tegeleda joonistamisega, viisime aprillist maini läbi ka Lastehaiglasisese joonistusvõistluse. Lapsed joonistasid teemadel: minu lemmikmuinasjutt, mina suurena, minu lemmikloom. Joonistusvõistluse läbiviimiseks viisime Lastehaigla mängutubadesse joonistusvahendid ja paberi, samuti paigutasime sinna kastid, kuhu lapsed said oma joonistuse jätta. Osavõtt oli rohke - kokku laekus võistlusele 70 joonistust. Noorim kunstnik oli 2-aastane, vanim 15-aastane. Parimaid joonistajaid autasustati tänukirja ja isemeisterdatud värviraamatuga.

Lisaks väikeste patsientide aja sisustamisele oli projektil ka alaeesmärk - kaasata külastustega ühinema ka teisi aktiivseid noori, kes on huvitatud vabatahtlikkusest, kuid kel on ehk siiamaani puudu jäänud julgusest või kaaskamraadidest. Seetõttu üritasime oma tegemistest teada anda võimalikult paljudele noortele, seda läbi tutvusringkonna, Tartu Vabatahtlike Keskuse kaudu kuulutades, informatiivse kodulehekülje ning Tartu Postimehe. Informatsiooni levitamine oli tulemuslik - külastustega ühines projekti käigus viis vabatahtlikku noort inimest, kes omakorda tõid oma ideedega õhtutesse põnevust ja lusti.

Igatahes pakkusid Lastehaigla külastused kõigile rõõmu - eelkõige muidugi väikestele patsientidele, kuid ka meile - mis sest, et lapsepõlv on ammu möödas, oli tore paar korda kuus taas end lapse maailma asetada ning tunda rõõmu lihtsatest asjadest ning unustada argimured. Lisaks sellele, et saime toetuse abil muretseda Lastehaiglale joonistus- ja mängutarbeid, oli ehk kõige olulisem ja rõõmu pakkuvam just vahetu kontakt lastega - on vaja vaid natukene aega ja tahet, et teha ka kellegi teise päev rõõmsaks. Nagu märkis projekti kajastavas artiklis Tartu Postimehe reporter Jaanika Meier - heateoga saab head teha ka iseendale.

Kokkuvõtteks - tsiteerides meie klubi ühte aktiivsemat liiget ning selles projektis osalejat Stanislav Gurbat: "Mulle meeldis, et õed ja arstid teretavad ja olid rõõmsad meie tulekute üle, mulle meeldis, et külastusega ühinesid teised vabatahtlikud. Ja mind kurvastas, et ma nägin väikeste patsientide hulgas tuttavaid nägusid, aga nad tundsid meid ära ja olid kohe hakkamist täis, mis oli omakorda igati tore ja positiivne. Meie sõnum hakkas pärale jõudma. Igatahes, see projekt on nõudnud minult väga vähe pingutamist, aga see-eest andud mulle väga palju toredaid kogemusi ja mälestusi".

Doris Reva

Leo-klubi Tartu

Vabatahtlikud muudavad turvakodu laste elu toredamaks

2006-12-31

Tartu Laste Turvakodu on Tartu linnavalitsuse asutus, mis on loodud ajutiseks varjupaigaks lastele (ja vajadusel ka nende vanematele), kes mingil põhjusel ei saa viibida oma kodus või kellel hetkel polegi kodu, kus elada.

Enamasti satuvad lapsed turvakodusse koduste konfliktide, vägivalla, hoolimatuse ja vanemate alkoholiprobleemide tõttu. Aga vahel ka siis, kui vanemad on lihtsalt kuhugi kadunud ja lapsed üksi koju jäetud või laps ise ära eksinud ja murelikud linnakodanikud või politsei lapse turvakodusse toob. Politsei toob vahel turvakodusse ka lapsi ja noorukeid, kes öösiti tänavail hulguvad.

Emad lastega tulevad tavaliselt kodust ära meestepoolse vägivalla ja/või koduste joomingute eest. Terved perekonnad leiavad turvakodus peavarju enamasti siis, kui on oma eluasemest ilma jäänud.

Turvakodus on aga ka lapsi, kes lihtsalt ajutiselt vajavad järelevalvet näiteks seoses vanemate lähetuse, vahetustega töö, arestimajas või kinnipidamisasutuses, haiglas viibimise tõttu.

Vabatahtlikud on turvakodu töötajatele ja lastele väga suureks abiks. Enamasti käivad nad turvakodus lastega tegelemas tööpäeviti kella kahest kuueni. Nad aitavad lastel koolitükke teha ja vaba aega sisustada: loevad koos nendega raamatuid, meisterdavad, voolivad ja joonistavad, mängivad erinevaid mänge, käivad lastega ka õues jalutamas ja mängimas.

Lisaks igapäevasele tegevusele korraldavad turvakodu vabatahtlikud lastele kord kuus mängudeõhtut viktoriinide ja lauamängudega, külastavad koos lastega muuseume ja teatrietendusi, talvel käivad lastega koos kelgutamas-uisutamas ja suvel ujumas-matkamas. Kuna turvakodus on päeval tööl ainult üks kasvataja (pärastlõunal liitub temaga abikasvataja, kes jääb majja hommikuni), on vabatahtlike abi väga vajalik ja oluline. Vabatahtlikud muudavad turvakodu laste elu toredamaks ja sisukamaks ning on lastele ka emotsionaalselt suureks toeks.

Turvakodu vabatahtlikud on suureks abiks ka linnarahvale tasuta riiete jagamiste korraldamisel. Nimelt jagab turvakodu 4-5 korda aastas linnarahvale ära riided, mis turvakodu elanikele linnakodanike poolt annetatud on, kuid ära pole kulunud. Vabatahtlikud aitavad riideid sorteerida ja saali välja panna, mis on väga suur ja ajamahukas töö. Riiete jagamise päevadel hoiavad nad saalis korda ning aitavad inimestel vajalikke asju leida.

Turvakodu vabatahtlikud on nii aktiivsed, et tahavad oma tegevust veelgi laiendada ning on alustanud oma MTÜ loomist. Nad plaanivad koondada veelgi enam vabatahtlikke, kes tahaksid korraldada arendus- ja huvitegevusi tuge vajavatele lastele-noortele ning tegeleda ka lastega väljaspool Tartu Laste Turvakodu. Ka loodavad nad MTÜna kirjutada projekte nii lastele huvitegevuse korraldamiseks kui ka ühingu liikmete koolitamiseks.
Rohkem infot leiab turvakodu koduleheküljelt www.turvakodu.ee

Mari Sats
Tartu Laste Turvakodu sotsiaalpedagoog

Pildil on Turvakodu vabatahtlikud Sloveenias noorsoovahetusel, 25. juunil 2006

Suure hansapere suurepärased leiud

2006-12-31

Tartu hansapäevade muutumisel rahvusvahelise tähtsusega ürituseks 2005. aastal oli selge, et meeskonda tuleb oluliselt suurendada, saamaks hakkama taolises mahus üritusega.

Töö vabatahtlike otsimiseks algas juba 2003.-2004. aastatel ja seda just Tartu Vabatahtlike Keskuse kaudu. Edasi tekkis meil juba omaette nn vabatahtlike tugigrupp, kes omakorda kaasasid tuttavaid ja tuttavate tuttavaid. Väga hästi mõjusid üleskutsed Tartu Postimehes - uskumatu kui palju inimesi tuli omaenese algatusel kohale!

Vabatahtlikena olid meil abiks inimesed nii Tartust, Tallinnast, saartelt kui mujalt Eestist. Praeguseks on meil päris suur andmebaas vabatahtlikest, kes meid on aidanud ja veel aidata soovivad. Raskusi ei olnud isegi kõige rohkem avalikkusele silma paistnud vabatahtlikega - 12 teadustajaga meie kuuel erineval laval.

Tartu 2006 aasta eksootilistel hansapäevadel oli kokku 270 vabatahtlikku, 2005. aasta rahvusvahelistel hansapäevadel ligi 350 vabatahtlikku. Vabatahtlike tööülesanded jagunesid nn rollideks ja need olid teiste seas linnaülemate abid, kavajagajad, teadustajad, hansakuulutajad, vahtmeistrid, rüütliturniiri valvemeeskond, narri kannupoisid, väliskülaliste saatjad, hansastaabi vabatahtlikud. Vabatahtlikel oli suurepärane oskus lahendada probleeme, tulla välja kriisiolukordadest ja samas käituda diplomaatiliselt, neid iseloomustas usaldus ülejäänud meeskonna suhtes ning äärmine lojaalsus Tartu hansapäevadele.

Vabatahtlike kaasamise puhul tooksin välja neli olulist aspekti:
1) inimesele, kes liitub nii suure meeskonnaga on oluline tema väärtustamine, tunnustamine ja usaldamine. Teada andmine, et ta on üks väga oluline osa suures meeskonnas, et temast sõltub palju, ta on omal kohal asendamatu ja et sel hetkel kui asi on juba käima läinud, on tal koostöös ülejäänud meeskonnaga olemas luba langetada otsuseid.

2) ja vastupidi - et kõik sujuks, selleks oli oluline nende inimeste ausus, äärmine korrektsus, sõnapidamine - usalduväärsuse üheks kinnituseks on seegi, et mingit lepingut vabatahtlikega ei tehta. Igaüks vastutab oma sõnade ja kokkulepete eest. Ja mitme aasta kogemus on näidanud, et isegi mitmesaja vabatahtliku puhul see toimib.

3) vabatahtlike kaasamisel peab olema väga kindel nägemus ülesannetest ja vajadustest, mida nad peaksid täitma. Tööülesanded peavad olema äärmiselt kindlalt paika pandud.

4) eelnev töö - enne Tartu hansapäevi toimuvad alati proovid, katsed, õppused, tutvumised mis on tööülesannete kindlaksmääramisel väga olulised. Vale inimene vales kohas on pigem takistavaks kui abistavaks teguriks.
On võimas tunne, kui saad aru, et hulk inimesi on valmis toetama ja kaasa lööma - see on väga suure meeskonna, suure hansapere tunne. Teadmine, et enamikest vabatahtlikena kaasalöönud inimestest on saanud omaette Tartu hansapäevade reklaamgrupp - suur meeskond, kelledele on oluline mitte ainult sellisel suurel üritusel osalemine, vaid ka endast parima andmine.
Oluline oli teadmine, et saan neid inimesi usaldada, samavõrd nagu nemad usaldavad infot, mida meie hansameeskond neile annab. Suurepärased leiud - andekad, nutikad, suurt töökoormust taluvad inimesed. Oskuslikult planeeritud töö suurepärase meeskonnaga võib anda ka lühiajaliselt väga hea tulemuse. Kõik võtsid end kokku, et anda oma parim ja pingutasid ühise eesmärgi nimel.

Teistele organisatsioonidel soovitan kindlasti vabatahtlikke kasutada. AGA -oluline on konkreetsus oma asjaajamistes. Uduste soovidega ei õnnestu midagi saavutada ja see pigem peletab eemale sellise tugeva meeskonna nagu vabatahtlikud on. Kui on kindel ettekujutus mida ja miks peab vabatahtlik tegema, siis paremat meeskonda annab otsida.
Vabatahtlikud on suurepärased inimesed, kes jaksavad pakkuda omaenese südame headusest tulnud abi ja tuge ka teistele ja olla teile parimaks reklaamiks.

Terje Puistaja,

2006 aasta Tartu eksootiliste hansapäevade programmijuht

Kuidas minust sai vabatahtlik

2006-12-31

Enam kui kaks aastat tagasi korraldati Tartus 2-päevane seminar vabatahtlikust tööst, kus siis räägiti juba olemasolevatest kogemustest ja mismoodi sellesse tegevusse lülituda.

Osalemine seminaril äratas minus teatud huvi ja otsustasin, et on vaja leida endale selleks tegevuseks inimesed, kelle heaks saaksin midagi kasulikku ära teha.

Kevadel 2004 olin lõpetanud oma töösuhted kooliga ja jäänud pensionile. Oli vaja leida tegevust, mis rahuldaks mind ja pakuks ka tegutsemislusti teistele. Elan majas, kus asub Tartu Puuetega Inimeste Koda ja kus korraldataks nii puuetega inimestele kui ka pensionäridele sisukaid üritusi. Tekkis mõte, et sellel baasil on võimalik vabatahtlikku tegevust alustada. Ja toimuski läbirääkimine Puuetega Inimeste Koja tegevjuhiga, kus pakkusin välja mälumängu korraldamise.

See oli 2005.aasta oktoobris, kui tegin algust mälumängu esimese vooruga. Organiseerimistöö tulemusena tuli kokku neli 4-liikmelist võistkonda ja mäng sai alguse. Võistlejad said juhised teemade kohta ja kust leida materjali, et ennast mänguks ette valmistada. Küsimusi võtsin Tartu ajaloost ja tänapäevast, ajalehest Postimees päevakajalistest teemadest ja poliitikast. Peale esimest vooru tekkis ka minus enesekindlus, sest mängurid jäid rahule. Kuna mängu kestvus oli 8 vooru, siis iga vooruga kasvas võistluspinge ja oli näha, et võistlejate ettevalmistus oli põhjalik ja punktid küllaltki tasavägised.

Lõppvooru võistlus, mis toimus maikuul 2006, selgitas välja kolm parimat võistkonda. Tähtis polnud mitte võit, vaid osavõtt - nii jäi kõlama mängurite ühine mõte. Ka mina sain palju kogemusi ja tagasisidet, sest puuetega inimesed on fantastilised aktiivselt kaasa tulema ja oma võimed proovile panema.

Möödunud kevadel-suvehakul käisin ma Tartu Laste Turvakodus, kus õpetasin tütarlastele kangastelgedel kudumist. Ka sealt saadud kogemused laste vaba aja sisustamisel olid nii lastele kui ka mulle järjekordseks elamuseks. Lapsi on vaid vaja suunata ja nad teevad suurepäraselt õpitud tegevust.

Olen võtnud oma juhtmõtteks teha elu nii teistele kui ka endale huvitavaks ja otsida võimalusi ühistegevusteks. Vabatahtlikkus pole rahas mõõdetav, see on inimese soov, kutse teha head ja kasulikku.

Teistmoodi sünnipäev

2006-12-31

Juunis 2006 potsatas Tartu Vabatahtlike Keskuse (TVK) projektijuhi Kerstini postkasi kiri palvega aidata leida vabatahtlikke tõlke augustis toimuvatele raie maailmameistrivõistlustele.

Kerstin edastas info teistele ja otsustas ka ise itaalia keele tõlgiks ennast pakkuda, sest teema tundus väga huvitav ja müstiline, lisaks hea võimalus keelt praktiseerida. „Otsin selliseid vabatahtliku töö võimalusi, mis oleksid uudsed ja pakuksid midagi põnevat," märkis Kerstin.

Prantsuse keele tõlgina otsustas kaasa lüüa ka TVK vabatahtlik Kristel, kelle jaoks oli märk omaette, et ürituse aeg langes kokku mõlema vabatahtliku sünnipäevaga. Kerstin lisas naljatledes: „Loomulikult ergutasid meid ka metsikud fantaasiad higistest saemeestest".

Raie MM-il oli osalejaid 28 riigist, kus kolmel päeval võisteldi viiel erineval alal: täpsuslangetamine, saeketi kiiruse peale vahetamine, kombineeritud järkamine (ketaste lõikamine), täpsussaagimine ja laasimine. Vabatahtlike esialgne ülesanne oli olla tõlk, vahendada infot meeskonna ja korraldajate vahel ning rääkida Eestimaast. Lõpptulemusena kujunes aga nii, et vabatahtlikel oli ka kõiki muid ülesandeid, tegevust oli varahommikust öiste tundideni, mis samas tegi ürituse värvikaks.

Juhtus nii, et pea kõik üritusel abiks olnud vabatahtlikud olid naissoost, vaid üks noormees oli. „Keegi ei olnud varem kokku puutunud raie valdkonnaga, seda põnevam see kõigile oli. Õhtusöögi lauas vabatahtlikud omavahel rääkisid põhiliselt, kuidas kellegi meeskonnal läks, arutati raie-alaseid termineid, kes langetas puid mis täpsuse ja nurga alt. Kõik elasid väga kaasa oma meeskondadele ja läksid teemasse sisse, üritus haaras sind endasse," meenutas Kerstin elavalt.

Kõik vabatahtlikud said oma meeskonnaga väga hästi läbi ja olid kogu aeg nendega koos. „Nad nagu lapsendati ära," märkis Kerstin. Kristel lisas: „Mulle väga meeldis, kuidas võistlejate jaoks see oli aasta sündmus, nad olid raha kogunud ja üritusele tulnud ning tegid kõike tohutu pühendumise ja keskendumisega.". Vabatahtlikud tõid eraldi välja, et Eesti meeskond oli väga tore, nad said ka meeskondlikult maailmameistriks.

Eksootiline üritus andis vabatahtlikele huvitavaid uus teadmisi. Kerstin sõnas: „Ega muidu küll ei olnud teadmisi itaalia keeles sellistest asjadest nagu kombineeritud järkamine ja täpsuslangetamine, õppisime spetsiifilisi termineid. Iseasi, kas seda tulevikus vaja läheb. Loomulikult saime uusi sõpru.". Kristel hoiab ka oma meeskonnaga kontakti. „Juunioride (kuni 21 aasta vanune osaleja) seas täpsussaagimises kuldmedali omandanud prantslasel (parim noorim osaleja) on siiamaani arvutis nimi champion du monde (maailmameister pr.k.), kuigi ta oli võitja ainult ühel alal," sõnas Kristel lõbusalt.

Kohati tekitas vabatahtlikes segadust korralduslik pool. Kerstin märkis: „Alguses oli infopuudus - oli teada ainult ürituse toimumise aeg, aga mitte mida tegema peame, kuidas asi toimub. Kas sind taheti vabatahtlikuks või mitte, see selgus alles viimasel hetkel. Kuna tegevus kestis mitu päeva ja toimus suvel, siis oli ikkagi oluline varakult teada, kas planeerida oma päevad. Info liikumine oli üldse nõrk koht sellel üritusel, oleks võinud olla näiteks eraldi infojagaja."

Samas oli vabatahtlikele Otepääl peal hästi korraldatud elamistingimused ja toitlustamine, vabatahtlikele võimaldati isegi tasuta käia Pühajärve tervisekeskuses lõõgastumas. Vabatahtlikud said osaleda lõpuüritusel ning neid tõsteti ka pealtvaatajatele esile. „Võistluste teadustaja vahel rääkis meist. Ta küll ei nimetanud meid vabatahtlikeks, mis mind natukene häiris, nimetas meid tõlkideks, kuid rääkis mida me teeme ja mis keeli keegi oskab," jutustas Kerstin.

Kristel rääkis, kuidas teda tunnustas eraldi tema meeskond, kes tegi talle vahva kimbu sünnipäevaks ning olid isegi kogunud talle kingiraha. Kerstin lisas, et üritusele saigi selle eesmärgiga mindud, et kuidagi põnevalt ja teistmoodi oma sünnipäeva pidada.
Rohkem infot raie MM kohta: http://www.wlcestonia.com/

Kirja pannud Anna Gramberg

Vabatahtlikuks saamise lugu

2006-12-31

Mõtlesin kaua, et mis oli see algtõuge, et minust sai vabatahtlik ja jõudsin järeldusele, et vabatahtlikuks ei saada, vaid sünnitakse.

Esimesed aastad ülikoolis kuulsin vahel mingitest kristlikest laagritest ja seal tehtavast vabatahtlikust tööst. Tundsin juba siis, et tahan ka midagi sellist teha, aga tundus, et see on mingi kinnine tsunft, kuhu mina kuidagi ligi ei pääse. Siinkohal pean muidugi tunnistama, et ega ma suurt midagi ei teinud, et rohkem infot leida ja kuna info ka ise maas ei vedelenud, siis nii see jäi.

Kui ülikool juba lõppema hakkas, siis kuulsin, et vabatahtlikku tööd on võimalik välismaal teha ja seda vahendab üks organisatsioon Tartus. Mõtlesin, et kui Eestis ei saa, siis proovin kasvõi välismaal. Samas oli just suur soov midagi Eestis teha. Istusime sõbranna Annaga Tartus minu Õnne tänava korteris, kus kirglikus maailmamuutmise meeleolus lõime rusika laule ja otsustasime vabatahtlikuks hakata. Juba samal nädalal läksime koos Tartu Vabatahtlike Keskusesse, mis sellel ajal tegutses veel Peipsi Koostöö Keskuse allprojektina.

Lõpuks ometi selgus, et vabatahtliku tööd jätkub rohkem kui küll. Mulle tundus huvipakkuv noortekeskuse abistamine, kus vajati inimesi paar korda nädalas mõneks tunniks. Sealt peale hakkasid asjad tormiliselt arenema. Kõigest pool aastat hiljem valiti mind noortekeskuse juhatuse esimeheks. Üsna kiiresti oli saanud vabatahtlikust tööst väljakutse üles ehitada hästi toimiv noortekeskus. Selle töö üheks lahutamatuks osaks oli ka uute vabatahtlike kaasamine. Esialgu jäid soiku kõik mu mõtted välismaale minna, sest tööd Eestis jätkus. Kuna noortekeskuse töösse olid kaasatud ka välismaalastest vabatahtlikud, siis tekkis ka endal huvi näha, kuidas asjad mujal käivad. Nii sõitsingi Euroopa Noored programmi raames kuueks kuuks Hispaaniasse mustlaslaste varjupaika tööle.Tänu Hispaanias oldud ajale sattusin vabatahtlikuna veel Põhja-Iirimaale laste turvakodusse praktiseerima.Kui ma pärast aastast rännakut välismaal Eestisse tagasi tulin, leidsin tööd just selles organisatsioonis, mille all vabatahtlike keskus kunagi tegutses.

Peale selle, et vabatahtlik töö on huvitav, vaheldusrikas ja annab võimaluse ennast harida mitmes eluvaldkonnas, leidsin tänu vabatahtlikule tööle ka selle, millega tahtsin peale ülikooli tegelema hakata. Õppides teoloogiat ei olnud ma sugugi kindel, kuidas ma endale rakendust leian. Tänu vabatahtlikule tööle leidsin köitva valdkonna ja enda jaoks täiesti uued perspektiivid. Ma võin kindlalt väita, et kogu minu tööalase karjääri on kujundanud see, et otsustasin hakata vabatahtlikuks. Ma tunnen, et olen seetõttu väga õnnelik inimene, kuna olen saanud teha just neid asju, mis mind huvitavad. Seega ma ei saagi öelda, mis on minu jaoks olnud kõige väärtuslikum vabatahtliku töö juures. See on põhimõtteliselt kujundanud kogu mu elu just selliseks nagu olen viimased viis aastat tahtnud. See on sisaldanud palju andmisrõõmu, õppimist, eneseteostus ja ka palju tööd. Lisaks veel andnud võimaluse olla paljude uute asjade ja ideede juures.

Parim aja veetmise viis

2006-12-31

Tartu Vabatahtlike Keskus on suurepärane vastus minu kunagisele mõttele, kuidas oma aega ja võimalusi kasutada (ka) selleks, mis tegelikult kõige rohkem hingele rõõmu teeb - teiste aitamisele või heategemisele.

On ikka väga hea ja eriline aidata kedagi, keda keegi teine ei aita või kelle vajadust vähesed märkavad - olla seal, kus saan midagi paljalt oma hea tahte ja tegutsemisega paremaks muuta.

Kui püüda lühidalt iseloomustada seda, mis vabatahtlikuks olemine minu jaoks on, siis need omadussõnad oleks: avardav, ettearvamatu ja vabastav.

Olen koos teiste vabatahtlikega käinud lastekodus Kristlik Kodu kas õppida aitamas või lihtsalt lastega aega veetmas, suhtlemas ja mängimas. Ise arvan, et see viimane oli lisaks lõbusale ja toredale olemisele teatud juhtudel õpetlikum ja kasulikum kui päris õpiabi. Koos lõbusa aja veetmine oli meile kõigile vajalik. Olime tavaliselt 3-4 tudengiga lastel külas, alati oli kambas üks välistudeng USAst koos oma sõpradega, lapsi, kes meiega mängida ja suhelda tahtsid oli 2-7. Nii pidid lapsed selleks, et saaks midagi ühiselt mängida või ette võtta ka omalt poolt väikse pingutuse tegema ja püüdma inglise keelsed sõnad lauseks kokku panna ning tasapisi suhtlema. Aga ega siis üksipäini sõnadega suheldud, parematel õhtutel oli meil võimalus näha, mis saltosid või muid trikke poisid oskasid või mida klaveril klimberdama oli õpitud. Lastel oli meid alati hea meel näha ja meil neil samuti, muidu me sinna ju iga nädal ei oleks läinud!
Kord üks keskkooliealine neiu imestas, et miks me tuleme latsekodusse oma reede õhtut veetma, ta tõesti ei saa aru sellest, kas meil midagi targemat teha ei ole. Minu jaoks (arvatavasti meie kõigi jaoks) oli see tol hetkel just nimelt kõige targem aja veetmise viis, pärast kohustusi ja argimuresid või lihtsalt oma asju täis nädalat!

Olen iga vabatahtlikuna tehtud talgu, ürituse või töö koha pealt veendunud, et see oli parim viis seda vaba päeva või vaba tundi veeta. Ja meenutan kõiki vabatahtlikke tegemisi hea tunde ja tänulikkusega.

Mida annab mulle vabatahtlikuks olemine

2006-12-31

Mina olen erinevates projektides vabatahtlikuna kaasa löönud juba peaaegu kaks aastat. Ei mäletagi enam täpselt, millal ma tegin otsuse uurida ikka ise järgi, millega need vabatahtlikud siis meie linnas tegelevad.

Tartu Vabatahtlike Keskusest kuulsin ma esmakordselt ühelt sõbralt, kes liitus natuke enne mind ning kuna ma nägin vabatahtlikuna tegutsemises võimalust midagi uut ja huvitavat järgi proovida või kogeda, otsustasin ka ise liituda ja seda otsust pole mul siiani tulnud veel kahetseda.

Neid otsitud kogemusi on mul nüüd hangitud kohe mitmest valdkonnast - olen töötanud pool aastat Annelinna lastekeskuses, aidanud koristada Emajõe kaldapealset, löönud kaasa Tartu Filmifestivalil ning Prima Vista kirjandusfestivalil, süüdanud lastekaitsepäeval küünlaid jne. Just tegevuste ning võimaluste mitmekesisus ongi vabatahtlikuks olemise juures üks olulisemaid väärtusi ja seepärast on minu meelest ka väga keeruline üheselt defineerida vabatahtlikku tööd kui sellist. Võimalusi on lõputult, samas kui kohustusi saab ise reguleerida. Loomulikult olen ma seotud mingi projektiga, kui ma luban kuskil abiks olla, kuid samas on mul alati võimalus ainult endale meelepäraseid tööpakkumisi vastu võtta.

Kuigi on hästi teada, et vabatahtlikud oma töö eest mingit tasu ei oota ega saa, pole see siiski minu meelest alati nii. Inimene võib olla ükskõik kui eneseohverduslik, kuid peaaegu alati on stiimuliks ja motivatsiooniks millegagi tegelema hakkamisel isiklik kasu. Suurim erinevus nii-öelda „tavalise tööga" seisnebki selles, et rahalist tasu ei saada ning seega pööratakse paratamatult rohkem tähelepanu muudele „tasudele", milleks enamasti on hea enesetunne kellegi teise aitamisest, isiklik areng, võib-olla ka uute sõprade leidmine või lihtsalt toreda seltskonnaga koos ajaveetmine. Kuna rahalisele poolele pööratakse siin elus ikka rohkem tähelepanu (mis on ka loomulik, sest ega ilma rahata ikka tänapäeval elada pole võimalik), siis on sellised eneseavastuslikud momendid siin elus veelgi väärtuslikumad.

Minu jaoks oli igas mõttes kõige huvitavam ja kasulikum Annelinna lastekeskuses töötamine, kuna ma kohtasin seal selliseid inimesi, kellega muidu poleks ilmselt kokku puutunud. Puutusin kokku ka erinevate väärtushinnangutega, probleemide ja rõõmudega. Mõistsin, et mõned asjad, mis minu jaoks näivad ehk tühised, võivad kellegi teise jaoks väga olulised olla ja vastupidi. Samuti on mul nüüd päris palju kümneaastaseid sõbrannasid, kes mulle alati tere ütlevad, kui me kuskil kokku juhtume ning ikka tuleb ju naeratus näole, kui keegi mind keset kaubanduskeskust äkki kallistama jookseb. Üldiselt aga soovitaks ma kõigil inimestel vahelduseks teha midagi täiesti omakasupüüdmatut, sest ega enne ju teada ei saa, mis tunne see olla võiks, kui ise järgi ei proovi.

KOHT teab vabatahtlike väärtust

2006-12-31

Meie noortekeskusesse KOHT on iga aasta uusi vabatahtlikke tulnud ning igal aastal lahkub neid samuti.

Noortekeskusesse tuleku põhjusi on mitmeid. Mõned tulevad sooviga teha midagi kasulikku ja head:

"Vabatahtliku amet on lihtsalt nii tore. Just see mõte , et sa aitad millegi toimumisele kaasa, või aitad otseselt kedagi ja sa teed seda heast südamest, midagi vastu tahtmata ja mulle on parim tasu kui ma näen, et minust on kasu ja et olen kellegi päeva paremaks ja rõõmsamaks teinud. See annab hea tunde, et teen midagi vajalikku."
"Vabatahtlikuks panin end kirja sellepärast, et oma elu natuke muuta ja soovist teisi aidata. Mul on kõik olemas, miks ma siis ei võiks anda natuke endast teistele?"
"Tunnen end õnnelikuna, kui saan kedagi aidata ja ma ei pea selle eest ise midagi otseselt vastu saama. Olen õnnelik vabtahtlikuna."
Mõne vabatahtlikud on meieni toonud kool, kui praktikat on vaja teha olnud. Sellega oleme võitnud nii meie (saades enda kollektiivi juurde toreda ja aktiivse inimese) kui ka tulnud praktikant, kes meie juurde on jäänud. Vabatahtlikuks on satutud ka kogemata, eksides aadressiga.

Mida vabatahtlikuks olemine meie vabatahtlikule andnud on? Toon välja mõned näited vabatahtlikelt endilt:

"Panemata asju mingilgi viisil tähtsuse järjekorda, on vabatahtlikuks olemine andnud mulle kuhjaga kogemusi (sh töökogemusi), uusi sõpru ja tuttavaid, meeldivaid mälestusi, uusi oskuseid, esinemisjulgust ning lisaks sellele pannud mind tegema asju, mida ma muidu võib-olla poleks kunagi teinud (gümnaasiumi lõpus lubasin endale, et ma ei taha kunagi õpetada alla 18 aastaseid inimesi ja nüüd hakkan täiesti vabatahtlikult neile projektikirjutamist õpetama)... No ja välismaale olen lõppudelõpuks ka ikkagi mõned korrad saanud:)"
"Positiivse maailmapildi, palju toredaid inimesi, kindlustunde inimestega suheldes, raamatutäis suurepäraseid hetki, oskuse alati heas tujus olla ja naeratada. Tunde, et ma tõesti teen midagi, et maailma natuke ilusamaks/turvalisemaks/sõbralikumaks muuta."
"Uued sõbrad ja tuttavad on väga väärtuslikud mulle alati. Kuid just kindlasti olen saanud juurde neid oskusi, kuidas teha nende sõprade ja tuttavatega koostööd. Olen saanud esinemisjulgust, kindlameelsust, suhtlemisoskust. Väga kasulik on olnud praktiline kogemus töös noortega. Ülikooli loengud ilma praktikata on ikka suhteliselt lahjad. Olen saanud igasuguseid faktilisi teadmisi noorteorganisatsioonide, linnavalitsuse ja muude noorsootööga seotud asutuste kohta, mis on laiendanud mu silmaringi. Häid aegu ja lõbusaid mälestusi, mida niisama muidu kuskilt ei saa."
"Meeletult kontakte, kogemust. Võiks isegi öelda, et tänu KOHT vabatahtlikuks olemisele leidsin oma "kutsumuse" ja pärast veidike otsimist ka sobiva põhitöökoha."

Vabatahtlikena soovitakse teha:

"Hästi ilus, poeetiline ja ühtaegu mittemidagiütlev, mõttelage vastus oleks see, et ma üritan maailma paremaks muuta. Ja tõenäoliselt see polekski nii väga vale, sest ilmselt iga inimene, kes vabatahtlikkusega natuke pikemalt seotuks jääb, üritab iseenda ja end ümbritsevate inimeste maailma mingil moel natuke paremaks muuta... Vähempoeetiline, pragmaatiline vastus on see, et ma üritan teha asju, mis mulle endale huvi või rõõmu pakuvad viisil, et sellest veel mõned inimesed kasu saaksid, vaatamata sellele, et seetõttu peab mõnikord tegema ka midagi vähem põnevat ja lõbusat nagu näiteks lõputuna näiv aruandlus."
"Vabatahtlikuna üritan teha midagi noorte jaoks - kirjutada või aidata läbi viia projekte või üritusi ja niisama noortega suhelda, et noored võiksid leida tänapäeva meediarägastiku ja muu kära sees kasulikke teadmisi ning kõike vajalikku oma tuleviku tarvis."
Pole aga tähtis, kuidas üks või teine vabatahtlik meie keskusesse jõuab. Suurepärane on see, et neis kõigis on tahe olnud saada vabatahtlikuks ja et nad on leidnud endas jõudu ja viitsimist midagi teha noorte jaoks.

Tänu meie vabatahtlikele ongi meil tegev keskus, mis suudab viiel päeval nädalas oma uksed kella 14.00-20.00 lahti hoida.

TÄNAME kõiki oma vabatahtlikke ja lisame veel, et teame teie väärtust:)

Noortekeskus KOHT juhatus

Shalomi keskuse aitamine viis ühisgümnaasiumi Strasbourgi

1970-01-01

Euroscola projektis osalenud Pärnu ühisgümnaasium töötas mullu, Euroopa vabatahtliku töö aastal, Shalomi lasteabikeskuses ja võitis reisi Strasbourgi.

Loe lähemalt Pärnu Postimehest: http://www.parnupostimees.ee/783626/shalomi-keskuse-aitamine-viis-uhisgumnaasiumi-strasbourgi/.

Eestis alustab ainulaadne kümne küla raadiojaam

1970-01-01