Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Tarmo Tammus: vabatahtlik stand-by peal

"Kui lõpptulemusena toob see meie noortele kasu, võin ka välismaal noortega töötada. Kui vaja, võin minna Uus-Meremaale metsa istutama. Aga ma leian, et on ajaraiskamine minna rahuvalvemissioonile."

Lugu ilmus Vabatahtliku tegevuse infolehes 13. oktoobril 2008.

"Neid on seal vaja, aga see on ajaraiskamine! Mingit putkat võivad nad Eestis ka valvata.” Nii seab paika oma vabatahtliku töö prioriteedid Tarmo Tammus.

27-aastane Tarmo otsustas vabatahtlikuna noorsootööd tegema hakata teismeeas, kui juhtis oma noorkotkasalka, mis koosnes kaheksast omasugusest. Pärast kaitseväest naasmist, hakkas ta Raplas noortega pihta.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem tehtule tagasi vaadates on ta tegevuste läbivaks teemaks just skautlus ja noored. Mees peab ka väikest seiklusettevõtet, mis korraldab ellujäämislaagreid, ning intervjuu hakatuseks demonstreerib mulle õhinal alati toimivat tulehakatust: Krona patarei vastu terasvilla. Sellised asjad huvitavad teda ja pole kahtlust, et ta istutab selle huvi ka noortesse.

Noortega on ta tegelenud Rapla noortekeskust ja Rapla päästeskaute juhtides (ligi 40 teismelist, kel oli kasutada tuletõrjeauto ja muu sinna juurde kuuluv väikestel kulu- ja metsapõlengutel), Rapla noortenõukogu liikmena, noorkotkaste ja kodutütarde rühmajuhina Märjamaal, Rapla puuetega noorte aega muusikaliste mängudega sisustades, lastele elementaarset esmaabi õpetades, noorsoovahetusega Soomes, Lätis, Leedus, Saksamaal, Sloveenias ja Iirimaal. Lisaks on ta klubi 13R liige, mis käib lastekodudes abiks, ning patrullib Raplas abipolitseinikuna. “Igaühel neist oli mingi väga hea asi, mille pärast ma seda tegin. Ja sellesama hea asja pärast arvatavasti teeksin veel,” ütleb ta tagasi vaadates. Kust ta kõigeks selleks aega võttis, ei imesta ta sugugi. “Kõigil on tegelikult aega! Aega tuleb lihtsalt võtta! ”

Praegu on mees küll stand-by peal, nagu ta ise ütleb. “Ootan, kuni riigis ebakindel aeg mööda saab ja asjad jälle paika loksuvad. Ma teen ikka noorsootööd, ma lihtsalt ei tee seda regulaarselt. On võimalused, aga need on allapoole igasugust arvestust,” kirub ta praegust olukorda ja lubab aktiivselt naasta, kui riigil prioriteedid jälle paigas.

Hoolimata kõrvaletõmbumisest, tunnustati meest mullu ühena viiekümnest aasta vabatahtliku tiitliga. “Diplomeid ja tänukirju on mul kodus nii, et võiks kõik seinad täis panna. Kõige olulisemaks pean aga just seda tunnustust. Selle andis muidugi president, mõtle! Ma pole siiamaani paremat kätt pesnud!” naljatab mees.

Paadunud optimist

Vabatahtlikke liikumapanevaks jõuks peab Tarmo positiivset suhtumist kõigesse. Ühiseks nimetajaks on mingi sisemine jõud, mis kinnitab, et kõik on hea ja kõike saab. “Paadunud optimistid!” ütleb ta oma mõttekaaslaste kohta. Seda enam annab mõtlemisainet praegune olukord: riik on kaikaid kodaraisse loopides isegi paadunud optimistidelt võtnud isu vabatahtliku noorsootööga tegelda!

Muidugi ei oota vabatahtlik riigilt palka. Aga ta ootab koostöövõimalusi. Näiteks noortekeskuse ruume ei peaks vabatahtlik omast taskust rentima ega ülal pidama. Valus on ka, kui riik alustab tööga kaheksa aastat pärast vabatahtlikku, asudes noorte tegemisi ja hängimispaiku kaardistama, ega taha midagi kuulda sellest, et noorsootöö on juba täies hoos ja pole vaja kaardistada, tulge appi tegutsema. Vot siis tõmbubki vabatahtlik stand-by’sse ja jääb paremaid aegu ootama.
Aga palka, seda maksavad neile noored. “Kõnnin mööda tänavat, vastu tuleb 1. klass, õpetaja ees ja lapsed järel. Terve klass tõstab käe üles ja karjub: “Tšau, Tarmo!” Mina ühtegi nägu ei tea, ju ma olen kusagil laagris või üritusel nendega midagi teinud, aga terve klass lehvitab nagu Leninile! See on parim tänu, kui nad mäletavad,” kirjeldab mees oma töötasu.
Tähtsusetu pole ka lõbu, mis ta ise sellest saab. “See on jõhkralt fun. See on, nagu teeksid iseendale kõiki neid asju. Ma saan ju kõikjal osaleda. Teen nendega asju, mida tahan ise teha, ja kuna ma olen noor, meeldivad need ka teistele noortele,” paljastab ta lihtsa tõe.

Just nii ammutab ta ka inspiratsiooni noortega tegutsemiseks. Alul prooviti katse-eksituse meetodil, mis on vahva. Nüüd on nii palju kogemusi ning ka mööda teiste üritusi ringi käidud, et ideid on terve mägi. Kiire näidisena soovitab ta teismelise sünnipäeva pidamiseks laenutada (nt kohalikust Kaitseliidu malevast) ahjuga telgi ja noored nädalavahetuseks metsa viia. “Pärast seda, kui olete seal kolm päeva koos kütnud, õppinud metsas onne tegema, lõkkekohti rajama, riideid kuivatama ja süüa tegema, on see seltskond korralikult kokku kasvanud,” lubab Tarmo. Nagu öeldud, on seiklus ja skautlus läbinud kõiki tema noortetegemisi.

Kõik vabatahtlike lood