Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Irina ühendab särava lülina eri rahvusest eestimaalasi

Uusimmigrandid, perevägivalla ohvrid, venekeelsed vaegkuuljad - nad kõik on osa tema vabatahtlikust tegevusest.

Lugu ilmus Vabatahtliku tegevuse infolehes 13. oktoobril 2008

Irina Olenitši mitte just ammu muretsetud mobiiltelefoni kuulari ümbert mahakulunud kuldne värv annab aimu sellest, et omanik kasutab aparaati sagedamini, kui tootjad sellega arvestanud on. Ammugi pole Irina sõiduauto sisemuse disainijad osanud ette näha, et kuskil kaugel külmas Eestis saab tagaistmest aeg-ajalt ühe pruunipäise poisslapse magamise-õppimise-söömise nurgake. Siis, kui Irina vajalikud paberid kausta tõstab ning järjekordsele nõustamisele, seminarile, ümarlauale stardib.

Toimetusse intervjuule saabub blond lõheroosas pükskostüümis, justkui äsja puhkuselt naasnud naine otse Narvast. Mitte miski tema välimuses ei reeda enne koitu autorooli istumist, et 9-aastane poeg Bogdan õigeks ajaks Tallinna kooli jõuaks. Või enamasti hilisööni veninud tegusatest päevadest eestlaste jaoks nii kaugel tunduvas piirilinnas. “Ma olengi selline hull,” muigab Irina ise, kui küsida, kuidas ta seda kõike jõuab. Teha täiskohaga palgatööd Saksa töövahendus- ja koolitusfirma Eesti esinduses ning kasvatada üksi poega. Samal ajal võtta vastu kümneid ja kümneid telefonikõnesid naistelt, kes perevägivalda kannatanutena vajavad abi ning juriidilist nõu; aidata mitte-eestlastest vaegkuuljaid, kes justkui tervelt kaks korda Eesti ühiskonnast ära lõigatud. Tegutseda mittetulundusühingus Kodanikukoolitus, nõustada uusimmigrante, organiseerida üritusi jne. Ja nüüd peamine neile, kes ilmselt juba mõttes nentinud, et küllap sel naisel peab ikka palju raha olema, kui ta nii palju töötab. Irina nimelt teeb seda kõike tasuta, oma vabast ajast.

Kes on Irina Olenitš?

Särav venelanna on sündinud Türkmenistanis, tema sattumine varajases nooruses Eestisse on omaette keeruline lugu. 38-aastase naise tegevust inimeste aitamisel on tunnustatud tiitliga aasta vabatahtlik 2007. Ta tunneb suurepäraselt Eesti perekonnaseadust, sest tal on ette näidata magistrikraad juuras. Ta esindab vajadusel venekeelseid eestimaalasi, peamiselt, nagu öeldud, perevägivalla all kannatanud naisi. Valupunktiks number üks on praegu Irina sõnul tõusnud laste hooldusõiguse küsimused. Ning Sillamäelt pärit inimesena on kõik tema ettevõtmised vähem või rohkem seotud Kirde-Eesti inimestega. Kuidagi nagu iseenesest kukub nii välja, ütleb ta ise. Ka käsil oleva palgatööprojekti raskuskese asub kirdes – Irina tegeleb Narva Kreenholmist koondatud naiste ümberõppe projektiga.

Kui Irina Olenitši kandidaat esitati aasta vabatahtliku tiitlile, kirjutati tema iseloomustuseks muu hulgas järgmist: “Aastaid on ta andnud vene keelt kõnelevatele naistele võimalusi osavõtuks Kodanikukoolituse (MTÜ – toim) seminaridest, treeningutest, õppepäevadest, väljasõidu- ja keelekoolitusest. Tema kaasabil korraldati 2006. aasta veebruaris üle-eestiline foorum “Mitu vilja ühes salves”, milles osales üle viiesaja eesti ja vene keelt kõneleva inimese. Tänu Irinale õnnestus Kodanikukoolitusel luua kontaktid Peterburi naisteühendustega. /…/ Irina koos oma poja Bogdaniga on suuremad Eesti patrioodid kui vahel mõned eestlased ise.” Ja palju veel, sest nimekiri tema vabatahtlikust tegevusest on pikk.

Alati poeg Bogdaniga

See on elustiil, ütleb Irina ise. “Kui Bogdan sündis, mõtlesin ma, et tegelen edaspidi ainult poja kasvatamisega. Nüüd on poeg minuga kõikjal, kus võimalik, kaasas,” Ta räägib naerdes autost, kus on olemas tekk, padi, söögikarbid jm, et Bogdan saaks pikkadel sõitudel end hästi tunda.

Varasematel aastatel Irinaga mõnel integratsiooni- või kodanikualgatuse seminaril kokku puutunud inimesed kindlasti mäletavad väikest tumedapäist poissi, kes blondi ema kõrval märkamatult tõlgi rolli võttis. Nüüdseks 9-aastane Bogdan räägib nimelt täiesti vabalt eesti keelt, ta õpib eestikeelses Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Ehkki Irina saab enda eest seismisega ammugi ka keeleliselt hakkama (vestelda eelistab küll vene keeles, kuid loeb eesti keeles raskusteta), juhtub nüüdki, et Irinale esitatud küsimuse peale tõuseb inertsist püsti poeg ja vastab ise. Kusjuures vastab nii, nagu oleks vastanud hoopis Irina  – Bogdan on maailmaga, milles ema tegutseb, hästi kursis.   

Irina käeulatuses on alati neli kausta. Ühte paneb ta tööasjad. Teises on naiste nõustamise, perevägivalla jms seotud paberid. Kolmandas migratsioonifondi projekti “Uus kodu” materjalid. Neljandas kõik venekeelsete vaegkuuljatega seotu. Selline on Irina Olenitši elu. Tegus ja pühendunud, nagu naine isegi. “Jah, ma annan endale aru, et igakord ma aidata ei saa. Tuleb ette olukordi, mil on parem mitte sekkuda ja usaldada see oma ala asjatundjatele – arstidele, sotsiaaltöötajatele, psühholoogidele, politseinikele,” tõdeb Irina. “Aga kui ma aidata saan, siis mõistagi ma seda ka teen.”

Kõik vabatahtlike lood