Kes peab rohkem vabatahtlikke päästesse ja korrakaitsesse kaasama?

Vabatahtlike otsesed partnerid on politsei-, piirivalve- ning päästeamet, kes nende kaasamisega peavad tegelema ning korraldama ka vajalikku lisaõpet. Vabatahtlike korrakaitsesse või päästesse kaasamisel nimetatud asutuste vahel võistlust ei toimu. Siseministeerium teeb omalt poolt kõik, et vabatahtlikku tegevust soodustada.

Millal täiendavate vabatahtlike kaasamisega pihta hakatakse?

Vabatahtlike kaasamine on järjepidev töö, mida on tehtud juba aastaid. Seda tuleb veelgi laiemas ulatuses jätkata. Vabatahtlikul päästealal tegutseb praegu juba üle 1000 inimese, mis teeb sellest ühe suurima vabatahtlike võrgustiku Eestis.

Millised on plaanid, mida konkreetselt kavatsetakse teha vabatahtlike paremaks kaasamiseks?

Ühe konkreetse sammuna rakendatakse juba sel aastal politsei-, piirivalve- ja päästeametis, samuti kõigis regionaalsetes päästekeskustes eraldi isikud, kelle ülesandeks on vabatahtlike aktiivne kaasamine ja rakendamine. Suunatud tegevusi vabatahtlike ja abipolitseinike paremaks kaasamiseks on plaanis laiendada edaspidigi.  

Kuidas Teie arvates üldsus suhtub vabatahtlike päästjate ja korravalvurite värbamisse? Kas ja kui levinud on suhtumine, et riik kasutab neid kui tasuta tööjõudu?

Eesti ühiskond liigub järjest enam euroopaliku suhtumismudeli poole, kus väärtustatakse inimeste hoolivust ja aktiivsust. Järjest enam märgatakse ja tunnustatakse aktiivseid inimesi, kes vabatahtlikus korras annavad oma panuse elukeskkonna parandamiseks – olgu need loomade varjupaiga, keskkonnakaitse või muu valdkonna vabatahtlikud.

Vabatahtlike kaasamiseks peavad olema sobivad ja toimivad töömudelid ning partnerlusel põhinev keskkond. On palju inimesi, kes hoolivad. Ja nad on riigile head partnerid, meil on nendega hea koostöö. Vabatahtlikkusel põhineb praegu pool päästekomandodest ja me näeme, et vabatahtlikele usaldatud vastutus annab häid tulemusi. Kohalikku elu tundev ja oma naabritest-lähedastest hooliv inimene on igal juhul hästi motiveeritud ennetus- ja päästetöid tegema ning teeb seda kõike südamega.

Vabatahtlikud ei ole riigile tasuta tööjõud. Riik panustab vabatahtlike koolitusse ning tagab neile tööruumid, tehnika ning varustuse. Samuti maksab riik vabatahtlikke koondavatele mittetulundusühingutele päästetööl osalemise eest tasu alates hetkest, mil vabatahtlik päästja istub autosse, et sündmuskohale sõita. Vabatahtliku suurim panus on tema aeg, mil ta osaleb koolitustel-treeningutel ja on valves ehk arvestab oma tegemistes võimalusega, et ta peab vajadusel reageerima.

Vabatahtlikud teevad tööd tasuta, kuid nende kaasamisega ja tegevusega kaasnevad tõesti kulud. Kui palju on Siseministeeriumil vahendeid, et rohkem vabatahtlikke kaasata?

Vabatahtlike panus on hindamatu väärtusega. Nad kasutavad oma vaba aega valvesolekuteks ja ennetustöö tegemiseks. Selleks, et tagada neile kõik vajaminev ning maksta töödel osalemise eest tasu, plaanime lähiaastatel vabatahtliku tegevuse rahastamist suurendada. Näiteks päästeameti eelarves on tänavu vabatahtlikele ette nähtud 335.000 ja järgmisel aastal juba üle 400.000 euro.

Kuidas üritab Siseministeerium selle tegevusvaldkonna vabatahtlikku tegevust tulevikus populariseerida?

Küsimus on pigem hoiakute kujundamises. Igas kogukonnas peaksid lugupeetud isikud pidama loomulikuks vabatahtlikus tegevuses osalemist. Iga vabatahtlik saab aidata kaasa, et tulekahjusid üldse ei puhkekski, kui ta oma pere-, sõprus- ja tutvusringis annab ohuteadliku käitumisega või ennetustööd läbi viies head eeskuju. Selleks eeskujuks olemise rolli näeme  just eelkõige kogukonna juhtidel ja/või tavainimestel endal, kes lisaks oma põhitööle panustavad vabatahtlikuna turvalisema elukeskkonna tagamisse. Selline hoiak on eeskujuks kõigile Eestis elavatele inimestele.  

Millised on kogemused olemasolevate vabatahtlikega? Mis on hästi ja mida tuleks paremini teha?

Kogemused on head. Lisaks sellele, et kasvab vabatahtlike arv, on ka nende pädevus ja vastutus suurenenud. See tähendab, et näiteks vabatahtlikul päästjal, kes on eelnevalt läbinud kaheastmelise koolituse, on õigus osaleda päästeametniku korraldusel iseseisvalt päästetööl.

Mida rohkem on vabatahtlikke, seda paremini saab päästetöid teha muidu abikaugetes piirkondades nagu väikesaared või hajaasustatud piirkonnad mandril, kuhu riiklik päästeteenus nii kiiresti ei jõuaks.

Vabatahtlikke ja kutselisi päästjaid tuleb vaadata kui ühtset võrgustikku, kus mõlemal on oma roll. Üheskoos tegutsedes on võimalik päästeteenust oluliselt parendada ja pakkuda Eestis elavatele inimestele turvalisemat elukeskkonda.

Kuivõrd tööandja mõistab ja lubab tööajast näiteks väljakutsele reageerida? Kas siin saab riigi poolt midagi nende takistuste ületamiseks ära teha?

Tööandjal ei ole kohustust lubada oma töötajale sündmusele reageerimiseks vaba aega, küll aga on tööandjal selleks võimalus, kusjuures üha rohkem tööandjaid seda ka teevad. Vabatahtlikud üksused luuakse valdavalt väiksematesse kohtadesse, kus kogukonnatunne on suurem kui linnades ja seega on ka tõenäolisem, et vabatahtlike tööle lubamiseks jõutakse kokkuleppele.

Kui järelkasv on oluline, siis kuidas riik panustab praegu näiteks noorte kaasamisse ja vastavasse haridusse, et neist tulevikus saaksid vabatahtlikud päästjad ja politseinikud?

Järelkasv on muidugi oluline. Ohuteadlikkuse suurendamiseks ning pääste- ja korrakaitsevaldkonna tutvustamiseks korraldatakse mitmesuguseid üritusi, võistlusi ja koolitusi nii lastelaagrites kui koolides. Näiteks sel suvel on päästelaagrites ja -koolitustel osalenud üle 10 000 lapse ja noore.

Mis põhjusel on Eestis vabatahtlike kaasamine nii päästesse kui ka politseisse oluliselt vähem levinud kui osades Euroopa riikides?

Selle põhjused peituvad ilmselt ajaloos. Nõukogude aeg lõhkus inimestes kogukondliku aktiivsuse. Nüüdseks on olukord paranenud, inimesed ei vastanda enam ennast ja riiki ning on valmis ka ise kogukonna turvalisuse tõstmises kaasa lööma. Kuid arenguruumi veel on.

Kas ka vajalike ressursside puudus Eestis võib olla üks probleemide põhjuseid? Kui ressursse napib, siis millesse peaks praegu prioriteetselt panustama?

Ka kõige rikkamates riikides pole vahendeid kunagi üleliia. Seetõttu tuleb ka Eestis kasutada olemasolevaid vahendeid võimalikult tõhusalt. Vabatahtlik tegevus toetab seda eesmärki igati.

Vaadates osapoolte rolli laiemalt, siis mida ja kui palju jätta valdkonnas vabatahtlike hooleks ning mida saab ja peab tagama riik?

Riiki ja vabatahtlikke ei saa vastandada. Kui rääkida päästetöödest, siis elukutselised päästjad on paremini varustatud, seetõttu on nende ülesanne teha eeskätt keerulisemaid päästetöid riskantsemates piirkondades.

Vabatahtlikud teevad hajaasustatud piirkondades või väikesaartel lihtsamaid päästetöid, kuid neid kaasatakse vajadusel ka keerulisemate olukordade lahendamisesse. Lisaks päästetöödele on neil oluline roll ka ennetustöös ja kogukonna ohutusteadlikkuse tõstmises. Kutselised ja vabatahtlikud päästjad tegutsevad üheskoos sama eesmärgi nimel üksteist täiendades, et vahendid oleksid paremini kasutatud ja rohkematel inimestel oleks Eestis turvaline elada.

Allikas: http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-11424/Ken-Martin-Vaher%3A-Hoolivad-inimesed-on-riigile-head-partnerid