Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Vabatahtlikuks olemine - kummaline harrastus

Vabatahtlikuks olemine on paljude arvates üks üsna kummaline harrastus. Sageli küll lihtsalt ei teata, mida see sisuliselt tähendab - kes peab vabatahtlikuks tööks vanaema trepilt lume rookimist, kes aga sõbra juures tapeedi kleepimist.

Nii saabki vabatahtlikuks hakanu esmaseks mitteametlikuks ülesandeks mõiste „vabatahtlik" lahtimõtestamine nii enda, oma tuttavate kui ka kaaskodanike jaoks.

Mina sattusin vabatahtlikuks üsna juhuslikult (tänud Triinule ja Külvile!). Ülikooli esimestel aastatel tundus vaba aega olevat rohkem, kui kulus sõpradele ning koolile. Seetõttu otsustasingi, et plakatite kleepimiseks ja veel millekski, millest mul tol hetkel erilist aimdust ei olnud, jagub aega ning tahtmist piisavalt. Kõige positiivsem kogu süsteemis, mis otsustamise lihtsaks tegi, oli pidevate kohustuse puudumine. Viimastega paistsid tol hetkel silma suurem hulk üliõpilasühendusi.

Kõik, mida tegelikult vaja läks, oli veidi tahtmist ning kohusetunnet. Ligikaudu kolme aasta jooksul sain ma rikkamaks hulga põnevate kogemuste võrra ning avastasin, kui suur võib olla tänu väga pisikeste tegemiste eest. Need kaks põhjust - aidata kedagi selle vähesega, mis sul anda on (aega ja tegemistahet!) ning samas kasvada ise võibolla pisut paremaks olid ja on siiani minu esmased motivaatorid vabatahtlikuks olemise juures. Aga üldsegi mitte vähemoluliseks ei kujunenud ka meeskonna roll selle kõige juures. Vajadus kuhugi kuuluda on olemas vist peaaegu kõigi jaoks ja pealegi nii vahvaid inimesi kui on Tartu Vabatahtlike Keskuses, ei leidu kindlasti mitte igal pool. Seetõttu ei nõudnud koos tehtud tööd ja ettevõtmised kunagi suurt vaeva ja peaaegu alati leidus ka präänikut - oli see siis saun, vastlakukkel, maitsev supp või hoopiski uued teadmised ning täienenud pilt „sotsiaalsest korraldusest". Loomulikult oli saatjaks alati ületamatu positiivsus.

Üsna palju kogunes ka tegemisi, millega tuli hakkama saada peaaegu iseseisvalt. Ühe esimese asjana otsustasin aidata väikese ringkäigu läbiviimisel Tartusse seminarile sõitnud makedoonlastele. Selle korraga sai küll selgeks, et ega see giidindus niisama lihtne olegi. Ja kuigi ajaloolised faktid jäid seekord pisut umbmäärasteks, said külalised jalutuskäigu sügiseselt kaunis Tartus ning mina veidi keelepraktikat. Tervislikke jalutuskäike olen harrastatud veel lastega Emajõe koolist, tänu kellele said näiteks hästi koduseks vist kõik kesklinna piirkonna mänguväljakud ning põnevad paigad.
Endalegi üllatuseks avastan, et mõne aasta jooksul on kogunenud palju üpris eriilmelisi tegemisi. Kõik see on olnud rohkem, kui oodata oskasin.

Kõik vabatahtlike lood