Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Teisi aidates aitan ka iseennast

Vabatahtlikuks hakkasin, kui minuni jõudis selle kõigile teadaoleva tõdemuse tunnetamine, et milline on minu elukeskkond, sõltub väga otseselt mu enda tegevusest.

Muidugi saab neid tegusid, mis vaikselt aga visalt muudavad maailma, teha ka omaette - selleks ei pea kuhugi kuuluma. Mina aga tahtsin just nimelt ka endaga sarnaselt mõtlevate inimeste seltskonda.

Ma arvan, et erinevaid teid pidi Tartu Vabatahtlike Keskusesse (TVK) jõudnud vabatahtlikke ühendab kogemus sellest, kuidas ennast arendades ja proovile pannes saab midagi vajalikku teha. Ning tehes midagi, millega abipaluja üksi toime ei tuleks, kasvatan ka enda südamerahu - kui ise abi vajan, siis tean, et on aitajaid. Seega olen saanud vabatahtliku tööga anda panuse turvalise ja elamisväärse keskkonna kasvatamisesse.

Olen kaasa löönud erinevates TVK poolt vahendatud või korraldatud vabatahtlikes tegevustes, nagu näiteks sügisene leheriisumine, kolmanda sektori konverentsil abistamine ning korraldanud noorsoovahetuse Eesti, Itaalia ja Portugali noorte osalusel

Koos tegemine on see, mis on vabatahtliku tegevuse juures minu jaoks oluline: ühiseid kogemusi saame jagada, tasapisi tekib ka oma "folkloor". Aktsioonidel juhtub ikka midagi naljakat, mõtlemapanevat või lihtsalt meeldejäävat. Seda ei saa unustada, milline tunne on peale sügisest lehtederiisumist Maarja külas süüa kuuma hernesuppi ja kuulda perenaise pajatusi küla elanikest ning tema rõõmsat tänulikkust. Koos tegemise kaudu õpime üksteist tundma, aga ka ennast - kuidas käitun, kui ratastoolis mees ütleb, et järgmine kord tantsime valssi?

Kuidas vaadata oma kodukohta läbi teiste silmade? Need inimesed, kes elavad ehk kõrvalmajas, aga kellest ma igal hommikul kooli rutates mööda jooksin, on pannud mind avastama ja avama enda silmaklappe... Niisiis ma ei teagi, kas vabatahtlikuks olles olen aidanud rohkem ennast või teisi inimesi, ja tegelikult on see üks ja seesama...

Kõik vabatahtlike lood