Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Vabatahtlikuks saamise lugu

Mõtlesin kaua, et mis oli see algtõuge, et minust sai vabatahtlik ja jõudsin järeldusele, et vabatahtlikuks ei saada, vaid sünnitakse.

Esimesed aastad ülikoolis kuulsin vahel mingitest kristlikest laagritest ja seal tehtavast vabatahtlikust tööst. Tundsin juba siis, et tahan ka midagi sellist teha, aga tundus, et see on mingi kinnine tsunft, kuhu mina kuidagi ligi ei pääse. Siinkohal pean muidugi tunnistama, et ega ma suurt midagi ei teinud, et rohkem infot leida ja kuna info ka ise maas ei vedelenud, siis nii see jäi.

Kui ülikool juba lõppema hakkas, siis kuulsin, et vabatahtlikku tööd on võimalik välismaal teha ja seda vahendab üks organisatsioon Tartus. Mõtlesin, et kui Eestis ei saa, siis proovin kasvõi välismaal. Samas oli just suur soov midagi Eestis teha. Istusime sõbranna Annaga Tartus minu Õnne tänava korteris, kus kirglikus maailmamuutmise meeleolus lõime rusika laule ja otsustasime vabatahtlikuks hakata. Juba samal nädalal läksime koos Tartu Vabatahtlike Keskusesse, mis sellel ajal tegutses veel Peipsi Koostöö Keskuse allprojektina.

Lõpuks ometi selgus, et vabatahtliku tööd jätkub rohkem kui küll. Mulle tundus huvipakkuv noortekeskuse abistamine, kus vajati inimesi paar korda nädalas mõneks tunniks. Sealt peale hakkasid asjad tormiliselt arenema. Kõigest pool aastat hiljem valiti mind noortekeskuse juhatuse esimeheks. Üsna kiiresti oli saanud vabatahtlikust tööst väljakutse üles ehitada hästi toimiv noortekeskus. Selle töö üheks lahutamatuks osaks oli ka uute vabatahtlike kaasamine. Esialgu jäid soiku kõik mu mõtted välismaale minna, sest tööd Eestis jätkus. Kuna noortekeskuse töösse olid kaasatud ka välismaalastest vabatahtlikud, siis tekkis ka endal huvi näha, kuidas asjad mujal käivad. Nii sõitsingi Euroopa Noored programmi raames kuueks kuuks Hispaaniasse mustlaslaste varjupaika tööle.Tänu Hispaanias oldud ajale sattusin vabatahtlikuna veel Põhja-Iirimaale laste turvakodusse praktiseerima.Kui ma pärast aastast rännakut välismaal Eestisse tagasi tulin, leidsin tööd just selles organisatsioonis, mille all vabatahtlike keskus kunagi tegutses.

Peale selle, et vabatahtlik töö on huvitav, vaheldusrikas ja annab võimaluse ennast harida mitmes eluvaldkonnas, leidsin tänu vabatahtlikule tööle ka selle, millega tahtsin peale ülikooli tegelema hakata. Õppides teoloogiat ei olnud ma sugugi kindel, kuidas ma endale rakendust leian. Tänu vabatahtlikule tööle leidsin köitva valdkonna ja enda jaoks täiesti uued perspektiivid. Ma võin kindlalt väita, et kogu minu tööalase karjääri on kujundanud see, et otsustasin hakata vabatahtlikuks. Ma tunnen, et olen seetõttu väga õnnelik inimene, kuna olen saanud teha just neid asju, mis mind huvitavad. Seega ma ei saagi öelda, mis on minu jaoks olnud kõige väärtuslikum vabatahtliku töö juures. See on põhimõtteliselt kujundanud kogu mu elu just selliseks nagu olen viimased viis aastat tahtnud. See on sisaldanud palju andmisrõõmu, õppimist, eneseteostus ja ka palju tööd. Lisaks veel andnud võimaluse olla paljude uute asjade ja ideede juures.

Kõik vabatahtlike lood