Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Neli päeva särasilmade keskel

Minu viimane vabatahtliku töö kogemus leidis aset Tartu Mänguasjamuuseumis, kus otsiti jõuluajaks vabatahtlike abilisi päkapiku töötubadesse lastega tegelema.

Arvasin ette, et see olekski parim võimalus muidu selleaastases niivõrd sombuses ja hallis ilmas kuidagi leida üles killuke jõulumeeleolu. Ma ei eksinud. Tegu oli minu jaoks ühe meeldejäävaima vabatahtliku tööga seni - erines see ka tublisti muust, mida olen varem teinud - Eestimaa Looduse Fondiga talgute korras võsa võtnud, riisunud, konnatiike kaevanud, koristusaktsioonidel kaasa löönud, Tallinna Taaskasutuskeskuses väravat värvinud ja sealseid riiuleid korrastades ringi askeldanud...

Minu esimene tööpäev mänguasjamuuseumis leidis aset teisel advendil. Esialgne hommikupoolikust jäänud rahulik mulje muutus täiesti, kui korraga valgus uksest sisse mitukümmend last. Siis ei olnud enam asu - muudkui raputa jahu alustele, jaga tainast, juhenda, kogu piparkooke kokku, valva ahju... Olime, kaks vabatahtlikku, kogu aeg jooksus. Lapsed tegutsesid usinalt - kes värvis martsipanikujusid, mida hommikul valmis vorminud olime, kes tegeles piparkookidega. Enne kui märgata saingi, olid juba tunnid läbi.

Teine tööpäev oli järgmisel reedel ning märksa rahulikum. Usinalt tehti taas piparkooke, mis sai hiljem omatehtud kotikeses kaasa võtta. Nii mõnigi ema sattus oma pisikese lapsega koos tainast rullides hasarti. "Kas teate, need on sel aastal mu esimesed piparkoogid!" Sellist jõulumeeleolu kui mängutoas ei oskagi kuskilt mujalt leida. Õhus hõljuv piparkoogilõhn segi apelsini ja nelgiga, vaiksed jõululaulud ja nii palju särasilmi. Lapsed on nii usaldavad ja siirad! "Kõige rohkem meeldib mulle piparkooke teha," sõnas üks poiss, kes ka enda sõnul hüperaktiivne on, aga piparkooke vorpides püsis paigal ja tegi neid suurima heameelega. Kinkis mullegi paar ise glasuuritud piparkooki. Lihtsalt niisama. Eks me kõik vaja seda, et kellelgi oleks meie jaoks vahel natuke aega. Nii mõnigi laps vajab innustuseks ja julgustuseks vaid seda, et sa ta kõrvale maha kükitaks ja uuriks, mida ta teha tahab, mis ta nimi on, kui vana ta on, kas talle lasteaias käia meeldib... Lapsed satuvad nii kergesti hoogu ja neis võib leida väga mõnusaid jutukaaslasi. Ka intriige tuli ette. Üks vanem tüdruk sattus ahastusse, et tema tehtud südamekujulised piparkoogid kaduma läksid - keegi teine oli need glasuurida võtnud. "Ma tean küll, kes võttis!" teatas ta ja nõudis õiglust, kuid pidi lõpuks nõustuma tõsiasjaga, et kui ise silma peal ei hoia, siis ei jõua üksainus vabatahtlik küll meeles pidada, kes mida valmistas, ja vaadata, et kõik oma lemmikpiparkoogid kätte saaks. Ürita siis, palju tahad.

Kolmas tööpäev oli juba paar päeva pärast jõule. Võtsin kaasa ka oma 9-aastase õetütre ja asjatasin seekord enamus ajast käsitöölaua ümber. Hommikupoole askeldasid vaid mõned väikesed poisid oma emadega toa eesosas mängida ja joonistada, seega sai töövahendeid tasakesi ette valmistada ja ka ise mõnd vahvat kaunistust nikerdada. Jupp pusimist oli lihtsa väljanägemisega asjade kallal mulgi. Õetütar askeldas pisikestel kangastelgedel päkapikuvaipa kududa, mina lõikusin näpunukkude tarvis shabloonide järgi vildist figuure. Pärastlõunal hakkas siit ja sealt ilmuma usinaid lapsi usinate vanematega, kes paljudki põnevuses asusid erinevaid asju nikerdama. Mõnus vaadata - lähed justkui lastega tegelema, aga siis tuleb hoopis mõni isa ja hakkab nikerdama nukule kaelakeed, mõni ema pusib näpunukust karumõmmile parimaid võimalikke silmi õmmelda või tuleb mõni vanaema ja vaatab mõnda aega naeratades pealt, kuidas nooruke vabatahtlik tema lapselapsele voltimist õpetab, siis aga võtab pärast kerget vastupuiklemist ("Mis, mina olen juba vana, enam näpud ei võtagi...") märkamatult isegi paberiribad kätte ja asub lapsega ühes voltima. Tuleb välja, et pole need näpud midagi nii vanad. Käsitöö toob sära ka vanemate ja vanavanemate silmadesse. Laua taga istudes kostab pea kohalt kostüümiruumist, mis on tõsine muinasjutumaa, jalgade müdinat - jälle mõni sõdalane ajab mõnd printsessi taga... "Appi, põgenege! Drzhh ... Lohe tuleb!" hüüab üks hoogusattunud isa nurga tagant. "Issi, teeme nüüd korda. Lohe sai surma," sõnab natukese aja pärast üks asjalik poisihääl. Suu kisub kohe vägisi muigele.

Neljas tööpäev oli midagi magusasõpradele - nimelt oli mängutoas tegu martsipanipäevaga. Kella neljaks olin nii mina koos teise vabatahtlikuga kui ka mu õetütar magusast täiesti küllastunud - martsipanist kuulikeste rullimine, martsipanimassi valmistamise juhendamine ja vahepeal töölaudade koristamine, rääkimata siis ise kujukeste voolimisest, värvimisest ja massi valmistamisest... Ei saa ju vastu panna, kui kõik nii hoogsalt meisterdamisega tegelevad. Aga küll tekkis sellest kõigest igatsus soolase järele! Kodus hiljem keedetud kartulid-porgandid pihvidega maitsesid palju paremad kui tavaliselt ja muuseumis veedetud päevadest jäi muljeid ja mälupilte oi-oi kui palju...

Vabatahtlik Brit

Kõik vabatahtlike lood