Esileht > Lood

Vabatahtlike lood

Leo-klubi Tartu joonistusõhtud Lastehaiglas

Leo-klubi on Tartu heategevuslik noorteorganisatsioon, mis on Rahvusvahelise Lions Klubide Organisatsiooni osaks. Klubi koondab endas 17-22 aasta vanuseid noori, kelle peamine eesmärk on aja kasulik investeerimine, aidates abivajajaid ja tundes ennast sealjuures hästi.

Klubi liikmed saavad kokku kord kuus ja üldkoosolekul, samuti organiseeritakse klubisiseselt vahvaid seltskondlikke tegevusi. Alates klubi asutamisest 2004. aasta mais on klubi liikmed kaasa löönud erinevates valdkondades - osalemine lastekaitsepäeva üritustel, vabatahtlikena üritustel Noortepäev 2005 ja 2006, regulaarselt külastatakse intellektipuudega noorte kodu Maarja küla, panustatakse veredoonorlusse jne.

Septembrist 2005 maini 2006 viisime läbi suurprojekti "Joonistus- ja mänguõhtud Tartu Lastehaiglas". Idee projekti elluviimiseks tuli sellest, et haiglas viibivatel lastel on haiglarez'iimi tõttu aktiivne osalemine vabaõhuüritustest raskendatud, kuid mängida ihkavad nemadki. Seega otsustasime rakendada alternatiivset varianti - minna väikestele patsientidele ise külla ning sisustada lõbusalt nende haiglasoleku aega. Projektile saime toetuse osaledes Hansapanga konkursil "Tähed särama 2005". Toetuse eest muretsesime joonistustarbeid ja lauamänge, mille andsime projekti lõppedes üle haiglale, et lastel oleks neist rõõmu ka edaspidi.

Kokku külastasime Lastehaiglat projekti raames 20-nel õhtul. Põhiliselt oli tegu joonistus- või mänguõhtudega, kuid eriliste täht-päevade puhul korraldasime ka teemaüritusi. Nii toimus 13. dets. haiglas jõuluõhtu, kus päkapikkudeks maskeerunud leod jagasid headele lastele välja imelised kingipakid ning kõik said suu magusaks. 14. veebruaril tähistasime üheskoos sõbrapäeva, valmistades emmedele-issidele, õdedele-vendadele ja teistele sõpradele kaardikesi. Mais toimus projekti ametlik lõpuõhtu, mille tarbeks kogunesime üheskoos Lastehaigla auditooriumisse - toimus pikima ja suurima joonistuse meisterdamine.

Et Lastehaigla patsientidel oleks lõbusat tegevust kogu aeg, eelkõige võimalust tegeleda joonistamisega, viisime aprillist maini läbi ka Lastehaiglasisese joonistusvõistluse. Lapsed joonistasid teemadel: minu lemmikmuinasjutt, mina suurena, minu lemmikloom. Joonistusvõistluse läbiviimiseks viisime Lastehaigla mängutubadesse joonistusvahendid ja paberi, samuti paigutasime sinna kastid, kuhu lapsed said oma joonistuse jätta. Osavõtt oli rohke - kokku laekus võistlusele 70 joonistust. Noorim kunstnik oli 2-aastane, vanim 15-aastane. Parimaid joonistajaid autasustati tänukirja ja isemeisterdatud värviraamatuga.

Lisaks väikeste patsientide aja sisustamisele oli projektil ka alaeesmärk - kaasata külastustega ühinema ka teisi aktiivseid noori, kes on huvitatud vabatahtlikkusest, kuid kel on ehk siiamaani puudu jäänud julgusest või kaaskamraadidest. Seetõttu üritasime oma tegemistest teada anda võimalikult paljudele noortele, seda läbi tutvusringkonna, Tartu Vabatahtlike Keskuse kaudu kuulutades, informatiivse kodulehekülje ning Tartu Postimehe. Informatsiooni levitamine oli tulemuslik - külastustega ühines projekti käigus viis vabatahtlikku noort inimest, kes omakorda tõid oma ideedega õhtutesse põnevust ja lusti.

Igatahes pakkusid Lastehaigla külastused kõigile rõõmu - eelkõige muidugi väikestele patsientidele, kuid ka meile - mis sest, et lapsepõlv on ammu möödas, oli tore paar korda kuus taas end lapse maailma asetada ning tunda rõõmu lihtsatest asjadest ning unustada argimured. Lisaks sellele, et saime toetuse abil muretseda Lastehaiglale joonistus- ja mängutarbeid, oli ehk kõige olulisem ja rõõmu pakkuvam just vahetu kontakt lastega - on vaja vaid natukene aega ja tahet, et teha ka kellegi teise päev rõõmsaks. Nagu märkis projekti kajastavas artiklis Tartu Postimehe reporter Jaanika Meier - heateoga saab head teha ka iseendale.

Kokkuvõtteks - tsiteerides meie klubi ühte aktiivsemat liiget ning selles projektis osalejat Stanislav Gurbat: "Mulle meeldis, et õed ja arstid teretavad ja olid rõõmsad meie tulekute üle, mulle meeldis, et külastusega ühinesid teised vabatahtlikud. Ja mind kurvastas, et ma nägin väikeste patsientide hulgas tuttavaid nägusid, aga nad tundsid meid ära ja olid kohe hakkamist täis, mis oli omakorda igati tore ja positiivne. Meie sõnum hakkas pärale jõudma. Igatahes, see projekt on nõudnud minult väga vähe pingutamist, aga see-eest andud mulle väga palju toredaid kogemusi ja mälestusi".

Doris Reva

Leo-klubi Tartu

Kõik vabatahtlike lood