Esileht > Uudised > Artiklid

Artiklid

Viis mõtet vabatahtlikkusest

Vabatahtlik on naljakas sõna. Selle järgi oleks enamus tegevusi ja töid, mis inimene ette võtab, justkui pealesunnitud. Ainult siis, kui tööd tehakse ilma palgata, mõnes vaesemas riigis või kehvemas olukorras inimestega, on see väärt nimetamist vabast tahtest tulenevaks. Mulle tundub selline piiratus üsna ahistav. 

Pigem meeldib mulle mõelda, et kõik, mis inimene ette võtab, põhineb tema vabal tahtel. Miks sellisel juhul aga siis selline nimetus? Seletuse otsing viib mõtte sõna „vabatahtlik“ teise tähenduseni - ilma sunnita sõjaväkke astunud inimeseni. Kui vabatahtlik Marek „Vahva sõdur Švejkist“ välja arvata, on kujutlus sõjaaja-vabatahtlikust ju kui ideelisest ja ennastohverdavast kodumaakaitsjast. Kas tõesti tähendab oma vaba tahte ajel tegutsemine kohest kangelase seisundit?

Ma arvan, et selline suhtumine pole Eestis tavatu. Ka minu jaoks ümbritses veel kaks aastat tagasi vabatahtlikkust kangelaslikkuse oreool. Kes muu kui õilis maailmaparandaja loobuks pooleks aastaks mammona kogumisest ja pingutaks millegi nii kauge nimel kui (minu näite puhul) slummielanike elamistingimuste parandamine kuskil Keenias. Peale Keenia-kogemust olen vabatahtliku tegevuse üle üsna palju mõelnud ja lugenud ja oma vaateid muutnud. Panen siia mõned külge jäänud mõlgutused kirja.

Lugege kogu artiklit: http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-8555/Viis-mõtet-vabatahtlikkusest

Kõik artiklid